Lubasin, et ei lase end ladina keeles närvi ajada, aga kas ma sain rahulikuks jääda, kui seal on lihtsalt üks tüdruk, kes on endast nii heal arvamusel, et kui keegi midagi valesti ütleb, peab tema vajalikuks kõva häälega naerda ja kommenteerida. Õnneks ma ei ole keeltes nii udu, kui mõned teised seal, aga kahju on kohe neist õnnetutest, kes tema hammaste vahele satuvad.Sellepärast ma juba ootangi, et seda ainet saaks hindama hakata, siis ma kohe ütleks. Õiglustunne on muide väidetavalt üks Lõvide omadusi... kui nüüd sinna teemasse laskuda just.Aga head tahaks seda öelda, et see noormees, kes just loengus mu kõrval istus, oli väga õnnestnuud lõhnavalikuga.Nina kohe puhkas tema kõrval.:D Nina kohta võiks veel muidugi palju öelda.Nina on üks inimese lahedamaid kehaosi ma usun:) Teeks nii, et alates tänasest tähistaks 19.aprilli kui ninapäeva....
On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Kommentaarid
Postita kommentaar