Lubasin, et ei lase end ladina keeles närvi ajada, aga kas ma sain rahulikuks jääda, kui seal on lihtsalt üks tüdruk, kes on endast nii heal arvamusel, et kui keegi midagi valesti ütleb, peab tema vajalikuks kõva häälega naerda ja kommenteerida. Õnneks ma ei ole keeltes nii udu, kui mõned teised seal, aga kahju on kohe neist õnnetutest, kes tema hammaste vahele satuvad.Sellepärast ma juba ootangi, et seda ainet saaks hindama hakata, siis ma kohe ütleks. Õiglustunne on muide väidetavalt üks Lõvide omadusi... kui nüüd sinna teemasse laskuda just.Aga head tahaks seda öelda, et see noormees, kes just loengus mu kõrval istus, oli väga õnnestnuud lõhnavalikuga.Nina kohe puhkas tema kõrval.:D Nina kohta võiks veel muidugi palju öelda.Nina on üks inimese lahedamaid kehaosi ma usun:) Teeks nii, et alates tänasest tähistaks 19.aprilli kui ninapäeva....
Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Kommentaarid
Postita kommentaar