Päike läks jälle ära, kurja küll! Aga prillid sain kätte:) Ja olen juba kuulnud nii-ja naasuguseid kommentaare.Aega olen ka raisanud.Ja raha ka.Pagana Mailit, ahvatles mind raha võitma, aga ma ,näet, ei võitnudki.Vähemalt oli naljakas:DTäna hakkame kooris vist Ehalat laulma jälle.Wiiiiii!!!!! Ja siis tuleb suvi ja siis on üks asi, millest praegu veel kõva häälega ei räägita.Päris kõva häälega võib aga sellest rääkida, et täna on 5.aprill ja eile taaskord üks neid päevi, kui ma tšillisin:P Tähtveres.Ilmatari tänava olemasolust sain teada ja veel muudest põnevatest asjadest.Ja käisime Mariga natuke teiste inimeste külmkappide kallal.Ok, tegelt küll ainult ühe kallal:DTäna hommikul oli üsna omapärane õnnetunne millegipärast...Ja mis kõige olulisem.Mulle meeldivad huvitavad inimesed.Ehk siis sellised, kelle kohta ma peale mõningast tutvust endiselt aru ei saa, mis pagana tegelane see niisugune õige on.Avastamisrõõmu peab ikka jätkuma natuke;)
Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Kommentaarid
Postita kommentaar