Päike läks jälle ära, kurja küll! Aga prillid sain kätte:) Ja olen juba kuulnud nii-ja naasuguseid kommentaare.Aega olen ka raisanud.Ja raha ka.Pagana Mailit, ahvatles mind raha võitma, aga ma ,näet, ei võitnudki.Vähemalt oli naljakas:DTäna hakkame kooris vist Ehalat laulma jälle.Wiiiiii!!!!! Ja siis tuleb suvi ja siis on üks asi, millest praegu veel kõva häälega ei räägita.Päris kõva häälega võib aga sellest rääkida, et täna on 5.aprill ja eile taaskord üks neid päevi, kui ma tšillisin:P Tähtveres.Ilmatari tänava olemasolust sain teada ja veel muudest põnevatest asjadest.Ja käisime Mariga natuke teiste inimeste külmkappide kallal.Ok, tegelt küll ainult ühe kallal:DTäna hommikul oli üsna omapärane õnnetunne millegipärast...Ja mis kõige olulisem.Mulle meeldivad huvitavad inimesed.Ehk siis sellised, kelle kohta ma peale mõningast tutvust endiselt aru ei saa, mis pagana tegelane see niisugune õige on.Avastamisrõõmu peab ikka jätkuma natuke;)
On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Kommentaarid
Postita kommentaar