Päike läks jälle ära, kurja küll! Aga prillid sain kätte:) Ja olen juba kuulnud nii-ja naasuguseid kommentaare.Aega olen ka raisanud.Ja raha ka.Pagana Mailit, ahvatles mind raha võitma, aga ma ,näet, ei võitnudki.Vähemalt oli naljakas:DTäna hakkame kooris vist Ehalat laulma jälle.Wiiiiii!!!!! Ja siis tuleb suvi ja siis on üks asi, millest praegu veel kõva häälega ei räägita.Päris kõva häälega võib aga sellest rääkida, et täna on 5.aprill ja eile taaskord üks neid päevi, kui ma tšillisin:P Tähtveres.Ilmatari tänava olemasolust sain teada ja veel muudest põnevatest asjadest.Ja käisime Mariga natuke teiste inimeste külmkappide kallal.Ok, tegelt küll ainult ühe kallal:DTäna hommikul oli üsna omapärane õnnetunne millegipärast...Ja mis kõige olulisem.Mulle meeldivad huvitavad inimesed.Ehk siis sellised, kelle kohta ma peale mõningast tutvust endiselt aru ei saa, mis pagana tegelane see niisugune õige on.Avastamisrõõmu peab ikka jätkuma natuke;)
Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri. Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on! Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Kommentaarid
Postita kommentaar