Otse põhisisu juurde

Eile oli jüripäevale järgnev päev...

....mis loodetavasti kujunes hoopis mihklipäevaks.
Kui ma kell 12 üles olin ärganud ja kohvi joonud(!) ja Annelinnast Vanemuisesse jalutanud ja Mariga kohtunud ja temaga jäätist ja pelmeene söönud(oleks ehk pidanud neid kuidagi segama omavahel, oleks midagi põnevat saanud:P) ja kolmveerand tundi Kooblit kuulanud ja koori läinud ja kuulanud kui pahad me ikka oleme, ja sealt Lauraga ära tulnud ja Mariga jälle kokku saanud, vot SIIS algasid tudengipäevad päris tõeliselt pihta. Jänese-proua pidas ühe oma järjekordsetest imalavõitu kohutavatest kõnedest(kui ta presidendiks peaks saama, siis mina küll vabariigiaastapäeva kõnet kuulata ei suuda...:) ja siis ja siis...Tõnis Mägi tasuta kontserti ülikooli ajaloomuuseumis tahtsid väga paljud kuulata, aga majad siiani veel teatavasti kummist ei ole...Aga paistab, et inimesed on üsna venivad olendid, sest mingil muul moel ei oska ma seletada, kuidas ma kogu selle väänamise ja surumise ja muljumise peale terveks jäin.Või kas ikka jäin? Pärast oli küll selline tunne, et kops võib olla sõna otseses mõttes üle maksa läinud ja muud siseelundid ka paigast ära. Aga muus osas ma ei kurda, sest olin suurema osa ajast mingi kena noormehe vastu litsutud;)
Tõnisega ühildusin eile täitsa hästi ja suurem osa ajast oli hea vaade inimeste jalgadele ja mõtlesin, et tahaks mees olla- neil on ikka nii vahvad kingad!:)
Vastu ööd tuli tahtmine midagi lolli teha.Läksin ühest oma tiiva toast suhkrut laenama( endal oli teda kapis ka muidugi;), tahtsin lihtsalt teada, mis loom seal toas elab. No ei läinud õnneks jälle, polnud kuigi veetlev loom.Aga suhkrut sain:D
Haah, arvutiklassi poisil on särgi peal ruubikukuubik, mitte et see minu põlvkonda puutuks või midagi...
Täna hommikul peale mõningast und, mida olid umbes veerand seitsme ajal seganud aktivistid, kes alla hommikuvõimlemist tegema kutsusid, läksime tasuta suppi sööma. Rohkem veel kui suppi, saime voldikuid tervislikest eluviisidest.Ei tea kas peaks punastama või mis,aga panin need ilma lugemata riiulile:$ Aga Laurat pilidstas mingi fotograaf, äkki ta saab nüüd kuulsaks ja jätab ajaloo kus see ja teine ja hakkab lennukat modellikarjääri tegema? Täna Pariis, homme Milano ja tuleval nädalal New York? Poleks paha...Aga esialgu siiski ainult Nõukogude Liit :)

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...