Otse põhisisu juurde

Eile oli jüripäevale järgnev päev...

....mis loodetavasti kujunes hoopis mihklipäevaks.
Kui ma kell 12 üles olin ärganud ja kohvi joonud(!) ja Annelinnast Vanemuisesse jalutanud ja Mariga kohtunud ja temaga jäätist ja pelmeene söönud(oleks ehk pidanud neid kuidagi segama omavahel, oleks midagi põnevat saanud:P) ja kolmveerand tundi Kooblit kuulanud ja koori läinud ja kuulanud kui pahad me ikka oleme, ja sealt Lauraga ära tulnud ja Mariga jälle kokku saanud, vot SIIS algasid tudengipäevad päris tõeliselt pihta. Jänese-proua pidas ühe oma järjekordsetest imalavõitu kohutavatest kõnedest(kui ta presidendiks peaks saama, siis mina küll vabariigiaastapäeva kõnet kuulata ei suuda...:) ja siis ja siis...Tõnis Mägi tasuta kontserti ülikooli ajaloomuuseumis tahtsid väga paljud kuulata, aga majad siiani veel teatavasti kummist ei ole...Aga paistab, et inimesed on üsna venivad olendid, sest mingil muul moel ei oska ma seletada, kuidas ma kogu selle väänamise ja surumise ja muljumise peale terveks jäin.Või kas ikka jäin? Pärast oli küll selline tunne, et kops võib olla sõna otseses mõttes üle maksa läinud ja muud siseelundid ka paigast ära. Aga muus osas ma ei kurda, sest olin suurema osa ajast mingi kena noormehe vastu litsutud;)
Tõnisega ühildusin eile täitsa hästi ja suurem osa ajast oli hea vaade inimeste jalgadele ja mõtlesin, et tahaks mees olla- neil on ikka nii vahvad kingad!:)
Vastu ööd tuli tahtmine midagi lolli teha.Läksin ühest oma tiiva toast suhkrut laenama( endal oli teda kapis ka muidugi;), tahtsin lihtsalt teada, mis loom seal toas elab. No ei läinud õnneks jälle, polnud kuigi veetlev loom.Aga suhkrut sain:D
Haah, arvutiklassi poisil on särgi peal ruubikukuubik, mitte et see minu põlvkonda puutuks või midagi...
Täna hommikul peale mõningast und, mida olid umbes veerand seitsme ajal seganud aktivistid, kes alla hommikuvõimlemist tegema kutsusid, läksime tasuta suppi sööma. Rohkem veel kui suppi, saime voldikuid tervislikest eluviisidest.Ei tea kas peaks punastama või mis,aga panin need ilma lugemata riiulile:$ Aga Laurat pilidstas mingi fotograaf, äkki ta saab nüüd kuulsaks ja jätab ajaloo kus see ja teine ja hakkab lennukat modellikarjääri tegema? Täna Pariis, homme Milano ja tuleval nädalal New York? Poleks paha...Aga esialgu siiski ainult Nõukogude Liit :)

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...