Otse põhisisu juurde

Eile oli jüripäevale järgnev päev...

....mis loodetavasti kujunes hoopis mihklipäevaks.
Kui ma kell 12 üles olin ärganud ja kohvi joonud(!) ja Annelinnast Vanemuisesse jalutanud ja Mariga kohtunud ja temaga jäätist ja pelmeene söönud(oleks ehk pidanud neid kuidagi segama omavahel, oleks midagi põnevat saanud:P) ja kolmveerand tundi Kooblit kuulanud ja koori läinud ja kuulanud kui pahad me ikka oleme, ja sealt Lauraga ära tulnud ja Mariga jälle kokku saanud, vot SIIS algasid tudengipäevad päris tõeliselt pihta. Jänese-proua pidas ühe oma järjekordsetest imalavõitu kohutavatest kõnedest(kui ta presidendiks peaks saama, siis mina küll vabariigiaastapäeva kõnet kuulata ei suuda...:) ja siis ja siis...Tõnis Mägi tasuta kontserti ülikooli ajaloomuuseumis tahtsid väga paljud kuulata, aga majad siiani veel teatavasti kummist ei ole...Aga paistab, et inimesed on üsna venivad olendid, sest mingil muul moel ei oska ma seletada, kuidas ma kogu selle väänamise ja surumise ja muljumise peale terveks jäin.Või kas ikka jäin? Pärast oli küll selline tunne, et kops võib olla sõna otseses mõttes üle maksa läinud ja muud siseelundid ka paigast ära. Aga muus osas ma ei kurda, sest olin suurema osa ajast mingi kena noormehe vastu litsutud;)
Tõnisega ühildusin eile täitsa hästi ja suurem osa ajast oli hea vaade inimeste jalgadele ja mõtlesin, et tahaks mees olla- neil on ikka nii vahvad kingad!:)
Vastu ööd tuli tahtmine midagi lolli teha.Läksin ühest oma tiiva toast suhkrut laenama( endal oli teda kapis ka muidugi;), tahtsin lihtsalt teada, mis loom seal toas elab. No ei läinud õnneks jälle, polnud kuigi veetlev loom.Aga suhkrut sain:D
Haah, arvutiklassi poisil on särgi peal ruubikukuubik, mitte et see minu põlvkonda puutuks või midagi...
Täna hommikul peale mõningast und, mida olid umbes veerand seitsme ajal seganud aktivistid, kes alla hommikuvõimlemist tegema kutsusid, läksime tasuta suppi sööma. Rohkem veel kui suppi, saime voldikuid tervislikest eluviisidest.Ei tea kas peaks punastama või mis,aga panin need ilma lugemata riiulile:$ Aga Laurat pilidstas mingi fotograaf, äkki ta saab nüüd kuulsaks ja jätab ajaloo kus see ja teine ja hakkab lennukat modellikarjääri tegema? Täna Pariis, homme Milano ja tuleval nädalal New York? Poleks paha...Aga esialgu siiski ainult Nõukogude Liit :)

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eurovisiooniväljakutse : III osa

21 - Your favourite performance Moldoval on tihti toredad simmanilood. Aastate tagant neid mäleta, aga tolles hetkes on  lõbus. Meeldejäävatest aga Rootsit esindanud 1984. aasta võitja  Herreys "Diggi-loo-diggi-ley" . 22 - Your favourite interval act  Muidugi on need rootslaste naljad olemas igast korrast, kui nad Eurovisiooni korraldavad, aga on ka Anneli ja Marku  "Muinaslugu muusikas" 2002. aastast. Markol on nii äge ülikond! 23 - Your favourite presenter / presenting team Siin saaks jälle rootslasi ja eestlasi mainida, aga meeldis ka hiljuti Suurbritannias, kus olid teiste hulgas Hannah Waddingham ja Graham Norton. Juba seetõttu, et teadsin eelnevalt selliste inimeste olemasolust.  24 - An entry that makes you laugh Milan Stanković "Ovo Je Balkan" -  2010. aasta Serbia laul. Ja üldse mitte halvas mõttes naerma. See lihtsalt rõõmustab mind kogu oma meeloluga. Niuke täitsa tõeline balkani popp. 2004. aasta Serbia ja Montenegro esindaja oli laul, kus kord...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...