Põmm!

Ja jällegi...nii hea, kui ühel hetkel käib põmm ja maailmas on jälle nii mõnedki asjad selgemad.Ehk teisiti öeldes: kui sa ei julge natuke aega mingit asja teha, sest kardad, mis selle tagajärg olla võib, siis on ilmselt väga küps otsus see asi ikkagi lõpuks ära teha.Mina tegin ja sain targemaks ja mul on hea meel:)
Selle avastuse tegin ma ka, et ma olen ikka nii noor veel. Kuidas ma sellest aru sain? Panin nimelt tähele, et ma ei oska kibestuda. Ei teki kohe millegipärast viha inimeste vastu ja kui ka tekib, siis läheb kohe kiiresti jälle ära. Hämmastav, kuidas mulle tundub, et suudan ennast mõnikord nii hästi mõne teise inimese olukorda panna ja teda mõista. Sellepärast ei tekigi tunnet, et tahaks kedagi hukka mõista. Ja kui tekib, siis tuleb üsna kiiresti mõte, et olles ise mingis keerulises olukorras käituksin ma ka ilmselt nii, et see paljudele arusaamatu ja valena tunduks, seega- kui ei tea mingi loo üksikasju, siis ei hakka parem jampsima oma mõtetega, vaid mõtlen parem, et olgu kuidas on, mingis situatsioonis oleme me kõik õnnelikud ja see on HEA!
See kõlab vist natuke ennastkiitvalt nüüd, aga aeg-ajalt ma mõtlen, et ma nii tahan, et minu tuttavad inimesed oleksid õnnelikud. Ma olen ju ikka rõõmus, kui Laura eksamil hea hinde saab või Mailitil kool ära lõpetada õnnestub või Keiti endale šokolaadi osta saab. Ja siis on veel igasuguseid teisi kujusid, kelle õnnevalemist ma usun ennast aru saavat, aga tundub, et nad ise aeg-ajalt sellest aru ei saa ja siis ma nii soovin, et kõik lõpuks laheneks ja hästi lõpeks ja see, mis juba kadunud tundus olevat, jälle tagasi tuleks ja jääkski.
ÕNNE,LEENA!