No kole kohe.Ma olen millegipärast nii jubevägaõnnelik täna. Kevade pärast vist ikka, kuidas siis muidu.Ma luban, et isegi see, et ladina keeles mõned tüübid mulle närvidele käivad, ei riku mu tuju täna kuidagi.Üle ei mõtle nagu Kukk ehk arvab, mõtlen üldse üsna vähe ja sisustan oma aega selliste tegevustega nagu ristsõnade lahendamine või piparmündijäätise söömine. Laulda tahaks, ilusaid ja lihtsaid laule.Täna saab:) Ja pühapäeval ja esmaspäeval ja kolmapäeval....Ja mis veel eile juhtus? Ma sain C!!!!! Millal ma viimati nii hea hinde sain, annab ikka meenutada küll. Tegelikult oli sellest hindest rõõmustavam ehk isegi see, kuidas Laura mööda Lossi ringi kargas ja karjus...Tahaks ka.Karjuda osata ma mõtlen. Rõõmust.Uskumatu, täiesti talumatuks vist juba muutub.Tunne on selline, et olen äärest ääreni rõõmu täis.Aga ma tean, et ma pole päris täis, veel mahub.Öösel nägin Jorni unes.Ja mingit võõrast tsikki.Me tegime koos väga imelikke asju:S
On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Kommentaarid
Postita kommentaar