No kole kohe.Ma olen millegipärast nii jubevägaõnnelik täna. Kevade pärast vist ikka, kuidas siis muidu.Ma luban, et isegi see, et ladina keeles mõned tüübid mulle närvidele käivad, ei riku mu tuju täna kuidagi.Üle ei mõtle nagu Kukk ehk arvab, mõtlen üldse üsna vähe ja sisustan oma aega selliste tegevustega nagu ristsõnade lahendamine või piparmündijäätise söömine. Laulda tahaks, ilusaid ja lihtsaid laule.Täna saab:) Ja pühapäeval ja esmaspäeval ja kolmapäeval....Ja mis veel eile juhtus? Ma sain C!!!!! Millal ma viimati nii hea hinde sain, annab ikka meenutada küll. Tegelikult oli sellest hindest rõõmustavam ehk isegi see, kuidas Laura mööda Lossi ringi kargas ja karjus...Tahaks ka.Karjuda osata ma mõtlen. Rõõmust.Uskumatu, täiesti talumatuks vist juba muutub.Tunne on selline, et olen äärest ääreni rõõmu täis.Aga ma tean, et ma pole päris täis, veel mahub.Öösel nägin Jorni unes.Ja mingit võõrast tsikki.Me tegime koos väga imelikke asju:S
Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri. Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on! Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Kommentaarid
Postita kommentaar