Truffe kirjanurk

Olude sunnil, sest aega on vaja tappa. Kõigepealt nägin Roryt ja Loganit unes("Gilmore Girls"). Suht amelesid mingi diivani peal. Loomulikult selline stseen, mida sarjas päriselt polnud kunagi. Siis mängisin paar järgnevat tundi Facebookis WordDroppi ja hakkasin ühe asja peale mõtlema. Seda ma olen ennegi mõelnud tegelt. Et kui mänge saab pidevalt mängitud ja just selle ideega, et saaks aina parema ja parema tulemuse, siis miks mitmete muude asjadega nii pole. Nagu et mängu puhul mul on see usk, et ma saan parema tulemuse, kui ma harjutan, aga on asju, mille puhul mitte ei ole, kuigi asjad peaks ka seal samamoodi töötama. Võib-olla on need teised "mängud" liiga rasked siis... Kui kõht tühjaks läks, tegin riisi puljongikuubiku, karri ja juurviljaga. Mina sõin, mehed sõudsid. Nüüd olen töö juures ja minu püha plaan raamatut lugeda on vähemalt praeguseks vett vedama läinud. Kuigi raamat on seni täitsa huvitav. Mihkel Muti "Hiired tuules". Mitmesuguseid inimes...

Ma ei tea, kas üleni on kultuurinurk. Samas popkultuur laseb suhteliselt mida iganes kultuuri kraesse kirjutada, nii et vist võib. Raamatu sain läbi. Remarque'i "Lissaboni öö". Esimene ots raamatut väga hea. Põnev ja hästiliikuv, selline, et saaks vabalt filmiks teha. Ja siis mingist hetkest kusagil keskel hakkas ära vajuma, kuni lõpp oli ikka suht..noh, mitte halb, aga selline liiga etteaimatav. Ma usun, et Remarque'il oli enamikus oma raamatutes sündmuste etteaimatavus isegi eesmärgiks, aga natuke liiale siiski läks siin see asi. Ja lisaks. Kui kaua võib seda ühte ja sama asja inimestele sööta, et oleme põgenikud ja elame pidevas ohus ja sõda ka käib, mis on omakorda hirmus, aga siis lõpuks sureb "ootamatult" hoopis mitte peategelane, vaid keegi teine. Eelmise Remarque'i raamatuga, mida ma lugesin, see värk veel täitsa töötas. Oli teada, mis juhtub, aga ikka oli imekurb lõpus, praegu oli lihtsalt really? again? really?? Ei, aga ega polnud mingi õudselt...

"Usain Bolt ja Blanc a Vlasic oleks päris hea tantsupaar." (Helar Osila kommenteerib kergejõustiku MM-i) Pildid võtsin siit ja siit .

Aleksander Tammert on nii vahva. Praegu näitas telekast intervjuud temaga. Lokid nii vahvalt siia-ja sinnapoole ja muhe nägu ja ees ja nii rahulikult rääkis ükskõik mis teemast, et noh, püüame kvalifikatsioonis ikka hea võistluse teha või lapsel oli just 2-aastane sünnipäev . Tundus väga õnnelik inimene. Tasakaalus ja õnnelik. Nii hea oli vaadata, endal hakkas ka rõõmus.

Ühte halba asja pean nüüd ütlema. Pole ilus, aga ma kuulen seda liiga tihti, et suuta oma arvamust enam vaka all hoida. Niisiis. See viis, kuidas ühes Eesti populaarses telekanalis(ja tema populaarses tütarkanalis) saadete reklaamidele teksti peale loetakse. Ja noh, tegelikult ka see tekst, mida sinna peale loetakse. Polegi muud kui liiga tugevate omadussõnade kasutamine(nagu pööraselt naljakas või närvesöövalt põnev). Muidu ehk ei märkakski, aga kui igas reklaamis nii on, siis tekib nagu mõte küll et kas teletegijad vaatajat lolliks peavad või. Ei tea, võib-olla keegi kukub kah nende sõnade õnge. Ja teine asi, nagu enne juba öeldud, on see toon, kuidas neid tekste loetakse. HÄIRIV. Ülepingutatud dramaatilisus. Viimaste sõnade liigne rõhutamine. Mnjah. Võiks muidugi kohe nüüd mulle öelda, et ära siis vaata seda kanalit, kui ei meeldi. Aga ma ikka neid paari saadet tahaks vaadata, mis mulle meeldivad. Selles mõttes on kahju küll. Aga samas ainult neil ongi õigus kritiseerida, kes vaat...

Sinetajate müsteerium on lahenenud. Kui laulu-ja tantsupeo ajal (Tallinna) linna peal sinistes kostüümides neiusid nägin, mõtlesin algul, et see on mingi ühe tantsurühma vorm. Kuni hakkasin kogu aeg neid nägema. Tundus raskestiusutav, et need on samad inimesed kogu aeg. Nüüd aga näitab telekas, et need sinised tüdrukud olid meri ja neid oligi hästi palju, kindlasti rohkem kui ühe rühma jagu. Mul on see "Visnapuu armastusest" raamat juba vähemalt viis aastat. Ja praegu tundub nagu loeksin teda esimest korda(va Ingi-seeria). Nii hea!

Konsumis on mingid päevad jälle. Lilla pelikani omad vist. Sattusin hambaharjavahesse poes ja mõtlesin, et oleks aeg endale uus soetada. Et Säästukaarti ära kasutada, võtsin ühe sihukese, mille hinnast mingi 10 eeku alla sai. Ja kus ma sain alles hea harja! Tal on nimelt see moodne keelesügaja. Mu meelest seda niisama vastu keelt nühkida on suht jama tunne, aga kui ta harjamise ajal suvaliselt vastu keelt või põseseina käib, siis on hõrrrr ma ütleks. Ja selsamal põhjusel tahtsingi oma rõõmsaid hambapesuhetki siin jagada ning eelkõige just keelepuhastaja osa hambaharjast väljanäitusele panna. Probleem aga oli selles, et vana fotokas ei tööta ja pildistavat telefoni mul ka pole. Seepeale ajas häda härja kaevu ja minu prügikotti sorteerima(väga meeldiv, et pakendiprügi on eraldi ja ma ei pidanud kuhugi kartulikoorte vahele sobrama minema), et hambaharja ümbrispakend leida produkti nime teadasaamiseks. Leidsin. Siis aitas google mind kodulehele, kuhu iialgi ei arvaks ennast sattuvat, sest ...