Truffe kirjanurk

Kuivõrd mõne raamatu kohta kirjutamisega läheb veel natuke aega, siis panen siia vahepeal taas ühe book tag 'i, mis osaliselt inspiratsiooni saanud internetist, osaliselt ise välja mõeldud. 2009. aasta luulekogu, kus teiste hulgas selline luuletus: Õhtul langes äkki soe valge vihmasein otse külma allikasse. Vesi kobrutas. Rohi lõhnas veidi mürgiselt. Imelik, et ka juulis on ikka kolmapäevad. Raamatud on noortekad. Mitme tegelase perekonnanimi on Spring. Hea mitmetähenduslik sõna muidugi inglise keeles. Üks kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiate laureaate sel aastal. Eesti raamatu aasta raames tehtud lugemisuuringu kokkuvõte. Suur paks raamat. Parim asi üldse - inimeste lugemisharjumused statistikatabelitesse valatuna. Ütleb muinasjutud, aga kohati, mulle tundub, ka mõistujutud . Lugesin seda alles viis aastat tagasi, aga olen mõelnud, et peaks ehk uuesti lugema. Ehk ma polnud õiges meeleseisundis seda lugedes. Ühest naisest on lugu. Tal on alguses üsna halvasti, aga...

Raamat räägib peamiselt 19. sajandi 2. poole ja 20. sajandi alguse kuninglikest tegelastest Euroopas, kitsendatult Saksamaal, Austria-Ungaris, Hollandis, Belgias, Suurbritannias ja Venemaal. See viimane hetk, niisiis, kui Euroopas veel oli üsna palju monarhiaid.  Juttu tuleb kuningakojas üleskasvamisest, sellest, kuidas oli olla troonipärija ja miks troonipärijad tihti playboy 'd olema kippusid, aga ka kuninglike abielude planeerimisest ja nende läbikukkumisest, seisusele mittevastavatest abieludest ja kuningmeeste armukestest. Eraldi peatükk on reeglitele mitteallunud printsessidest ja sellest, kuidas nende jaoks olid allumatuse tagajärjed märksa karmimad kui meeste jaoks. On ka näiteid kuningakodade halvast suhtekorraldustööst ja kõige lõpuks tuleb Rasputingi mängu. Raamatu esimeses peatükis ei saanud ma kohe kirjutamisstiiliga sina peale, oli nagu niuke liiga tugevate sõnadega vanakooli kõmuajakirjanduse stiil. Edasi läks paremaks ja neutraalsemaks ja lugemine läks ka ludinal. P...

1946. aastal sündis Itaalia kommunistide hulgas algatus, mille käigus pakuti (vaese) Lõuna-Itaalia peredele võimalust saata mõni oma laps teatud ajaks (rikkama) Põhja-Itaalia perre elama. Et sõjajärgset rasket aega paremini üle elada.  Algatusest jõuti ka teostuseni. Raamatus reisibki väike Amerigo koos rongitäie teiste lastega kodulinnast Napolist Modenasse. Ta asub elama ühe naisterahva juurde, sõbruneb ka tolle õe pere ja lastega, õpib ja areneb. Ja siis tuleb ühel hetkel tagasi minna. Vastandlikud maailmad torkavad teravalt silma. Napolis tegeleb Amerigo olude sunnil raha teenimisega, ema tundub talle eemalolev ja aina igatsemas oma teist poega Luigit, kes (Amerigo ajaarvestuse järgi) ammu surnud on. Aga Modenas naerdakse, tähistatakse sünnipäevi, märgatakse kultuuri. Kui kogu energia ei lähe endal hinge sees hoidmisele, saab ka vaade elule teistsuguseks muutuda. Amerigoga see juhtubki ja muidugi pole Napolisse tagasiminek ja seal olek hiljem enam kerge.  Raamatu viimane k...

Peategelane Giovanna elab 1990ndate Napolis. Raamatu algul on ta 12-aastane, lõpus oli vist 16. Giovanna vanemad on õpetajad. Ühe isa öeldud lause tõttu hakkab Giovanna huvi tundma isa õe Vittoria vastu, kes elab Napoli vaeses linnaosas. Isa ise Vittoriaga juba ammu ei suhtle, aga on siiski nõus laskma tütrel temaga kohtuda.  Tädi Vittoria on markantne kuju, keda pole päris lihtne positiivseks või negatiivseks tegelaseks liigitada. Igal juhul on ta inimene, kelle eest vanemad Giovannat pigem hoiatavad.  Tädi kaudu kohtub Giovanna veel mitme samas naabruskonnas elava inimesega. Giovanna tavaelus tuleb peagi teemaks ka vanemate salaelu ja lahkuminek. Raamat ongi teismelise tüdruku nägemus kõigest sellest, mis tema elus ja ümber toimub. Mingid iga arvestades loogilised asjad, mis huvitavad, mingid detailid, millesse ta ehk kinni jääb, mingid asjad teiste eludes, mille kohta piisavalt infot pole, mistõttu kujunevad arvamused selle info põhjal, mis on. Milline on täiskasvanute elu ...

Ilusa pealkirjaga raamat. Kaanepilt meenutab natuke kunagist Kunstiakadeemia reklaamikampaaniat, kus pandi tänaval suvalise koha peale üksik uks üles ja kutsuti sisse astuma. Leidlik. Raamatus on ka üks kool, Eleanor West’s Home for Wayward Children, kuhu võetakse õppima teistsuguste kriteeriumide alusel kui tavakooli. Sealsed lapsed on kõik külastanud mingit teist maailma. Kõigil on see teine maailm erinev - kes tantsis luukeredega, kes kõndis vikerkaartel. Olles mingil põhjusel nö tavamaailma tagasi sattunud, on nende kõigi suurim soov leida uuesti portaal teise maailma, sest seal tundsid nad end nagu kodus. Eleanor Westi koolis õpetatakse lapsi muuhulgas elama ka mõttega, et nad tollesse kodusesse maailma võib-olla enam kunagi naasta ei saa.  Polnud üldse selline raamat, mida tavapäraselt loen. Algul tikkus pähe minu jaoks stereotüüpne mõte, et tegemist on taaskord looga, mille tegelased on meelega iseäralikud/omapärased/kiiksuga tehtud, et nad (ja selle kaudu kogu raamat) ...