Truffe kirjanurk

Jutukogus on kolm juttu: "Kreutzeri sonaat", "Saatan" ja "Ivan Iljitši surm".  Algul oli plaanis ainult "Ivan Iljitši surma" lugeda, aga kuna too osutus meeldivaks, võtsin teised kaks ka ette. Millest klassikud ikka kirjutavad - armastusest ja surmast. Täitsa tõsiselt. Esimesed kaks lugu on armastusest ja viimane surmast. Armastuse puhul seejuures tulevad vaatluse alla ka armukadedus ja armastuse puudumine. Või siis üldisemalt see, mis armastus on ja mis pole.  "Kreutzeri sonaati" (kusagil 130 aastat tagasi kirjutatud lugu) on täitsa huvitav tänapäeva kontekstis lugeda. Tundub, et palju on muutunud ja palju pole muutunud. "Saatan" küsib, kas keha valitseb inimest või kas ta peaks valitsema. "Ivan Iljitši surm" jällegi on väga sirgjooneline värk. Nagu pealkiri ütleb, on juttu Ivan Iljitši suremisest. Ja see pole muidugi Hollywoodi sädeleva tolmuga üle puistatud lugu, kus surija aina kaunisõnalist vilusoohviat pritsib....

Ma olen alati teadnud, et miski mu peas on korrast ära. See on avalause. Raamatu jooksul selgitab kirjanik ja ajakirjanik Rosa Montero, mis tema ametikaaslaste peades korrast ära on või tundub olevat.  Montero viitab sellele, et kunstnikud (eriti sõnakunstnikud) tunduvad tihemini olevat neurodivergentsed (aju on ebatüüpiline), mistõttu ka nende maailmatajumine on erinev. Lisaks on neil kirjutaja sõnul enam vaimse tervise probleeme. Probleemid võivad tuleneda ka mingist lapsepõlves toimunud sündmusest, tihti traumast. Ja probleemidest tegelikult sünnibki kirjaniku loomesund.  Ei oska säärase teooriaga nõustuda ega mitte nõustuda. Huvitav lugeda igal juhul.  Minu jaoks tundusid mitmed mõtted, tunded, probleemid, mida kirjeldati, tuttavad. Ses mõttes, et need võiksid tunduda paljudele inimestele tuttavad. Ei tundunud niii erilised asjad. Samas ega ma tea, kas mingid asjad, mis mulle tunduvad suht tavalised, on päriselt nii tavalised. Ei tunne ju kõiki inimesi. Aga oli üllata...

Lugu toimub 17. sajandi 1. poole Põhja-Norras, kus tormi tagajärjel ühes külas kõik mehed hukka saavad. Naised teevad seda, mis ellujäämiseks vajalik - käivad ise kalal näiteks. Varsti saabub külla kõhedust tekitav kuju Absalom Cornet, kelle südameasi on nõiduse ja nõidadega võitlemine. Temaga koos tuleb Corneti värskelt Bergenist võetud naine Ursa, kelle vaated mehe omadega kokku ei lange.  Cornet asub tegutsema - kui kusagilt on tarvis nõidust (süüd) leida, siis muidugi leitakse ka. Mõnevõrra on süüdistuste sihtmärgiks saamide tegevus, teisalt lihtsalt külanaised, kes millegi (tubliduse näiteks) poolest silma paistavad või erinevad. Nõnda et võib arutleda, kas Corneti tegutsemine tõesti toimub religioonist kantuna või on sel muud tagamaad. Panin raamatu tegevuskoha Vardø kaardi peale ka välja: Kui on kohti, mis tunduvad maailma otsas asuvat, siis see võiks olla üks neist. Lugu on muidugi pärisajaloost inspiratsiooni saanud. Vist ei tule üllatusena, et nõiaprotsesse on mõnisada aa...

  Kunagi tellisin endale meili peale Penguini kirjastuse uudiskirja. Tundus, et on isegi niuke asjalik. Ja ühes uudiskirjas vist nägingi selle raamatu kaanepilti. Kuna aastaaeg sobis kaanepildi ja pealkirjaga, tundus, et võiks lugeda seda. Praegu vaatan, et see from best-selling author lasteraamatu kaanel mulle küll ei meeldi. Täiskasvanute raamatu kaanel ka ei meeldiks, aga siin kohe eriti ei meeldi. Eelmise aasta alguses lugesin ka ühte lasteraamatut , mis umbes samale vanuserühmale (6-8) mõeldud oli. See on juhuslik muidugi, aga tõtt-öelda mul ülipalju selle praeguse raamatu kohta öelda pole, nii et niisama veeretan siin lõnga. Vanasti (nii 20 ja natuke vähem aastat tagasi) oli kogu see blogi selline - muudkui veeretasin ja hea kui ise pärast aru sain. Sellest blogist rääkides - ta sai just 20-aastaseks. Umbes üleeile. Raamatu peategelane Cassie on väike tüdruk, kes elab perega Londonis. Ükskord kohtub ta kodu lähedal rebasekutsikaga. Kuna tolle sabaots on valge, mõtleb Cassie,...

Kõrgeimalt hinnatud raamatud: Märkisin 2025. aasta jooksul üles infot loetud raamatute peategelaste kohta. Allpool on kõik peategelaste nimed ühes pilves. Absoluutarvus enim esinenud nimi oli Krisse (sama tegelane kolmes raamatus). Kahes erinevas raamatus oli peategelaseks Addie, kahes ka Nora ja Ella. Ainus korduv perenimi oli Kivimaa - sellesama kolm korda esinenud Krisse nimi. Peategelastest kaks kolmandikku olid naised, kolmandik mehed. (Sama muide loetud raamatute autorite puhul.) Peategelaste ametite puhul oli kordumist muidugi rohkem kui nimedega. 13 tegelast olid mingit sorti õpilased, 7 tegelast olid seotud kohvikuga (pidaja või töötaja) ja koguni 5 tegelast olid keeletoimetajad! Ehk polegi üllatav, mõeldes, et ikka ju soovitatakse kirjutada sellest, mida tead ja oskad - tundub usutav, et mitmed kirjanikud on keeletoimetamisega kursis. Oli 4 ajakirjanikku (või sellelaadset), 3 teadusega seotud ametit ja 3 raamatupoega seotud ametit. Kõige huvitavam amet oli ehk hobuserautaja....

Claire Keegan "Small things like these" Talvine ja rahulik. "Keedetud hirvede aja" kaanesümbolitest saab raamatut lugenuna aru. Lehm "Sõber mereröövli" kaanel on ka raamatus tähtis tegelane.  Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" "Armastus, lordid ja lõbuleedid" oligi nimelt lambika pealkirja tõttu lugemiseks võetud.  Isabel Allende "Vaimude maja" 2010. aasta augustis lugesin kümmekond esimest lehekülge. Järgmised 400+ lugesin sel aastal.  Kaur Riismaa "Väsinud valguse teooria" Sadakond lehekülge (ca 25%) lugesin ära. Ei suutnud suhestuda, kuigi lubati 90ndate nostalgiat. Andrei Makine "Sõber armeenlane" Ilus keel + suured universaalsed teemad Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen" Ettearvatav ja ülelihtsustatud. Elle McNicoll "Mingi säde" Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk" V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu" Berit Kaschan "Apr...

Täringuväljakutse oli hea mõte. Aasta esimeses pooles läks eriti viljakalt see veeretamise tagajärjel lugemine. Aasta teises pooles tuli rohkem ette, et veeretasin mingi raamatu, vaatasin seda raamatukogus ja tundus, et pole õige hetk või pole (enam) huvi seda lugeda. Alustuseks oli selline ruudustik: Lõpuks jäi selline: 12 raamatut sain loetud. Alumises reas on üks pooles vinnas udustatud pilt - seda algusest natuke lugesin, aga osutus sääraseks tõsiteaduseks, et andsin alla.  Päris kehva raamatut siit ei tulnudki. Barbara Cartland võib-olla oli niuke, mida igakülgselt kiitma ei kipu. Lemmikuid seevastu oli valida raske, aga panin 3 tükki siia siiski välja: Mariana Leky - Mida siit näha võib  (muinasjutuline romaan) Maggie O'Farrell - Abieluportree  (ajalooline romaan) Elspeth Barker - Oo, Kaledoonia  (žanriteülene romaan) *** Aasta alguses oli mõte, et võiks vähemalt 12 eesti autorite raamatut sel aastal lugeda. Õnnestus küll, koguni 15 lugesin. See on natuke alla ...