Truffe kirjanurk

  Alix St Pierre on rahvuselt prantslanna, koolis käinud Šveitsis, elanud USA-s ja II maailmasõja ajal spiooniks värvatud, mistõttu taas Šveitsi sattunud. See, mis sõja ajal (peamiselt 1944-45) toimus, on raamatus üks liin. Teine liin on see, kuidas Alix 1946. aastal Pariisi tuleb, et tegevust alustava Christian Diori moemaja avalikke suhteid juhtida ning samal ajal tegeleda ühe küsimusega (inimesega), mis sõja ajast kõvasti kripeldama jäi. Ajaloo mõttes oli märksa tõsiseltvõetavam lugu, kui enne lugemist arvasin. Korduvalt tekkis mõte, kui palju uurimistööd peab millegi sellise kirjutamiseks eelnevalt tegema. Meeldis, et see polnud tüüpiline II maailmasõjast kõnelev tänapäeva romaan. Need väsitasid vahepeal suht ära, sest panustasid enamasti pisarakiskumisele. Muidugi oli kole (sõda ju), aga kui juba 10. raamat järjest räägib kui kole oli ja toob üsna vähese sisu kõrval lihtsalt võikaid detaile välja siis... Siin väga palju koledat polnud, pigem räägiti lihtsalt inimeste tegevusest. N

See oli mul kolmas kord "Jevgeni Oneginit" lugeda. Esimest korda oli koolis kohustuslik. Siis täitsa meeldis. Teine kord oli kusagil 15 aastat tagasi. Siis kohe hirmsasti meeldis ja tundus, et kõnetas. Nüüd ootasin sellest lähtuvalt ka emotsioone, aga neid nii väga ei tulnud, vähemalt mitte selliseid. Pigem oli ratsionaalne kirgastumine raamatu keelelise osa kaudu. Sest see on keeleliselt märkimisväärne teos. Nii võimekas pole, et vene keeles lugeda, aga Betti Alveri tõlge eesti keelde on ju suurepärane. Nõustun mõttega, et luule tõlkija on autori konkurent. Alver konkureerib Puškiniga küll. Õigupoolest on see tõlge minu lemmikuim asi, mida Betti Alver teinud on. (Tema enda luulega väga ei suhestu.) Eriti meeldis koht, kus üht Tatjana unenägu kirjeldati. Riim kollipere-kondikere on ju humoorikas näiteks. Mingi koha peal oli sõna unula (nagu unustama, unustus).  Võib tubli olla omal alal ka mees, kel meeles küüneviil. Miks moega seista sõjajalal, liig suur despoot on aja stii

Ma olen see tüüp, kes teeb aeg-ajalt ESTERis otsingut teemal Mida uut norra kirjandusest eesti keelde tõlgitud on . "Vihane psühholoog", raamat läbipõlenud psühholoogist, oli seni tähelepanuta jäänud. Üsna uus asi, norra keeles esmailmunud 2021. Saame 49-aastase Idunni elust osa kusagil aasta jooksul. Ta on üksikema, kelle poeg on raamatu alguses kaitseväkke minemas. See pole Idunni jaoks kerge. Ühtlasi ajavad vanemad teda imeliku jutuga närvi ning töö juures on uppumise ja pelgalt paberitäitja tunne. Kui Idunn töölt poolsunniviisiliselt haiguslehele saadetakse (sest välja imbub video, kus ta ühe patsiendiga töökoha ukse vastu mune loobib), ei tundu see algul hea mõte. Läheb aega mööda, hakkab mõte rohkem meeldima.  Nii pikka polegi olnud. Idunnil on kaks kujuteldavat sõpra. Esimene neist on maailma parimaid keskmaajooksjaid Jakob Ingebrigtsen. Jakob ei räägi midagi, ainult jookseb ja jookseb, sest seisma jääda ei saa. Teine sõber räägib märksa rohkem, sest tema on Sigmund Fr

"Penelopeia" on Margaret Atwoodi feministlik ümberjutustus/tõlgendus Penelope ja Odysseuse loost. Lugu räägib põhiliselt Penelope, kes jutustamise ajal on juba surnud ja allilmas. Siis ta ei karda enam midagi ja avaldab ausalt arvamust muuhulgas sellegi kohta, millisena teda ennast ajalooraamtutes kujutatud on. Neid osi, mida Penelope ei räägi, räägivad tema kaksteist teenijannat ehk vanakreeka teatrist tuttav koor.  Ma ei tea Margaret Atwoodist palju, aga tundub sihuke kirjanik, kes ei viitsiks niisama müüdi ümberjutustust kirjutama hakata. Kui juba, siis ikka eesmärgiga vaadata ja näidata, mida mütoloogial tänapäevale öelda ja õpetada on.  Tuli välja küll, mida tal võiks olla, käis teravmeelne joonte tõmbamine mineviku ja oleviku vahel. Minu jaoks tuligi kaks poolt välja. Ühest küljest on müüdid ajatud ja seega alati kaasajaga seotud. Näiteks Odysseuse odüsseia kestab tänapäeval igas Odysseusele sarnanevas mehekujus (inimeses?). Mis aga inimloomusesse puutub, siis see on ni

Percy Jackson on 12-aastane poiss, kes kaldub sekeldustesse sattuma. Siis läheb ta ema soovitusel Poolevere laagrisse ja saab seal teada, et kõigil laagrilistel on ühine joon - nad on sureliku ja mõne Olümpose jumala järeltulijad. Percy (tegelikult Perseus) on vanakreeka müütidega hästi kursis ja arutleb, kes siis tema isa võiks olla. Natuke läheb aega, enne kui teada saab. Vahepeal satub ta kahe seltsilise, Athena tütre Annabethi ja saatür Groveriga mitmesugustesse seiklustesse, kus osalevad igasugused müütilised olendid. Peajumal Zeusilt on nimelt tema tähtsaim välgunool varastatud ja ta peab Percyt süüdlaseks.  Kuna peategelane on 12-aastane, siis eeldan, et selles vanuses võiks olla ka raamatu põhisihtrühm. Kas mulle oleks see 12-aastasena meeldinud? Ilmselt küll, kindlasti rohkem kui praegu. 12-aastasena oli just 6. klassi aeg, kus esmakordselt Vana-Kreeka teemat õpiti. Täiskasvanuna lugedes muutus ehk natuke igavaks see uus peatükk - võitlus järgmise kolliga ülesehitus. Samas ma