Otse põhisisu juurde

Käivadki kiltidega, osa 2

Edinburgh on üks UNESCO kirjanduslinnadest. (Nagu ka Tartu muide.) Robert Burns, Walter Scott, Arthur Conan Doyle, Robert Louis Stevenson olid linna peal näha.

Uute raamatute poed olid tihti nii suured, et käisid läbi mitme korruse, kasutatud raamatuga tegelejad pesitsesid väiksemates ruumides, kus mitu tuba maast laeni täis kuhjatud. Uksest sisse astudes tõmbas korra silmad tõllaratasteks.

Näiteks selline.
Nii uute kui kasutatud raamatute poodides oli teemasektsioon Women's studies. Igas jumala ühes.

Kui guugeldada raamatuid, mille tegevus toimub Edinburghis, tuleb esimese tulemusena Muriel Sparki "The Prime of Miss Jean Brodie", mida õnneliku juhuse läbi täitsa lugenudki olen. Linna pealt leidsin preili Jean Brodie nimelise trepi, samuti reklaamiti ühte kohta raamatust kaunil rohealal The Meadows. (Pilt läheb peale vajutades suuremaks, ma pakun.)



Harry Potter
Mitte et Edinburghis enne vähe turiste oleks olnud, aga peale seda, kui J.K.Rowling seal oma raamatuid kirjutas, on linn veel kümme korda kuulsam. Toimuvad Potteri tuurid, nännipoodidest saad võlukepikese osta, The Elephant House, kus Rowling kirjutas, on kogu aeg rahvast täis jne.

Victoria Street. Paljud arvavad, et Diagon Alley prototüüp, aga
midagi seda tegelikult ei tõesta.

Kindlused-lossid
Linnast välja sõites näeks muidugi veel uhkemaid. Pagan et see Balmorali loss ka nii kaugel Edinburghist on. Aga linna sees on ka üht-teist. Keskaegne Edinburghi kindlus- kaunilt mäe otsas ja koosneb nii paljudest majadest, et on rohkem nagu küla.

Üks väljak külast. Külarahvast oli reedesel päeval päris palju.
Kindluse juurest vanalinna peatänava teise otsa minnes jõuab kuninganna Šotimaa residentsi Palace of Holyroodhouse'ini. Minu sisemine rojalist hõiskas, kui palees mööda erinevaid tube jalutades audio guide järjepanu rääkis, kuidas see tuba oli kuninganna Victoria magamistuba ja siin selle koha peal oli prints Alberti dušinurk ja siin on see saal, kus kuninganna vajadusel peaministri või muu tähtsa külalisega teed joob.

Kuninganna tagasihoidlik Šotimaa palee. Ma saan aru, et ta
veedab siin ühes aastas suisa terve nädala.
Vaade sisehoovile.
Ja vaade aeda.

Sattusin paleesse päeval, kui seal avati väljapanek Harry ja Meghani pulmarõivastest. Pilti muidugi siseruumides teha ei tohtinud, aga vähemalt ma olen nüüd ühte päris tõelist tiaarat näinud. Sätendas nagu põrguline. Kleit oli ka ok.

Palee küljes on 12.sajandil asutatud Holyroodi kloostri varemed.

Holyrood, ma lugesin, tähendab püha risti.

Veel üks linna uhkeid maju on Balmorali hotell, pidajaks Rocco Forte Hotels.

Torniga maja vasakul on Balmoral.
Väiksed kolmnurgad esiplaanil on raudteejaam.
Balmorali majal ilutsevat logo nähes mõtlesin,
et Roger Federeril on seal peakorter vms.
(Vasakul Rocco Forte, paremal Roger Federeri logo.)

Torupillimees (ja -naine)
Turistid tahavad ikka ehedat asja näha-kuulda. Ehk seetõttu oli iga päev, kui mina nägin, Royal Mile'il (ehk vanalinna peatänaval) vähemalt üks torupillimängija. Üles võetud lood olid tuttavad ka - Auld Lang Syne ja Amazing Grace ja see Outlanderi tunnuslaul, mis originaalis nähtavasti on kuulus laul nimega Skye Boat Song. Mingil korral kostis ka Flower of Scotland.

Torupillimees. Mõned neist käsitlesid end vaatamis-
väärsusena ja lubasid 1 naela eest endaga koos pilti teha.

Kildid
Kas mehed käivad päriselt tänaval kiltidega? Jah, mõned mehed tõesti käivad. Olen üldse arvamusel, et kui rohkem mehi prooviks seelikut kanda, siis nad ei tahaks enam pükste peale tagasi minna.

Ohakas
Mitte et ohakad igal pool linna peal oleksid olnud, aga mu arvates on ohakas lihtsalt tore taim. Väidetavalt sai see šoti rahvustaimeks järgmiselt: Kunagi tahtnud viikingid magavat šoti mägilaste armeed rünnata. Üks viiking aga astunud kogemata palja jalaga ohaka peale ja karjatanud. Seepeale ärganud šotlased üles ja viikingite plaan magavat vaenlast lüüa läinud luhta. (Ja selle loo sain ma teada paberi pealt, mille sain kaasa tänavamüüjalt soetatud ohakasõrmusega. Siis mitte ohakast tehtud sõrmus, vaid selline, mille nikerdus on ohaka moodi.)


Ohakas toob meelde toreda lause seriaalist Victoria: "I will tell you the truth, I am not going to marry princess Alda, because she is not a woman, she is a thistle."

Tabav.

Lõpetuseks pilt eelpool mainitud The Meadowsi nimelisest pargist.
See on ainult üks väike osa temast. Teist ja kolmandatki sama
palju oli veel rohelist. 

Lühidalt: Olen väga võlutud sest paigast, ta sobis imetabaselt mu biorütmidega. Incredinburgh!

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

"Võrguteooria : David Foster Wallace tennisest"

David Foster Wallace (1962-2008) oli kirjanik tegelikult. Romaane kirjutas jm ilukirjandust. Aga ta mängis noorena täitsa mingil tasemel ka tennist ja oli täiskasvanuna suur tennisefänn. Mistõttu ta sellest spordialast ka mõningaid arvamusavaldusi kirjutas. Kogumikus räägib Wallace muuhulgas oma seiklustest noortennisistina, sellest, milline rahaliigutamine ja kommertslik etendus tennises toimub (US Openi näitel) ja kuidas süsteem soosib tugevamaid mängijaid. Wallace räägib 90ndate ja 21. sajandi alguse tennisest, aga see, mida ta kirjeldab, ei mõju aegunult. Tuleb tõdeda, et süsteem on üsna jäik ja palju pole muutunud. Samas mõtlesin, mis temaga juhtuks, kui ta praegu kirjutaks teksti, kus kommenteerib näiteks mängijate väljanägemist/riietust, nende nimesid (nimetab ATP maailma edetabelit heaks peldikulektüüriks, kuivõrd seal leidub eriliselt lampe nimesid). Loodetavasti saadaks naljast aru. Viimases essees jõudis Wallace selleni, milleni tennisest rääkides varem või hiljem ikka jõuta...