Otse põhisisu juurde

Käivadki kiltidega, osa 1

Väisasin sedakorda Šotimaa päälinna Edinburghi. Järgnev on suuresti kiidulaul.

Kuna ma polnud varem Suurbritannias käinud, oli esimene asi, mis ringi vaadates pähe tuli Ja ongi nii nagu filmides. Täpselt sellised tänavad, kus on järjepanu väikeste tornikestega majad, kõigil uksed eri värvi võõbatud.

Ühtlasi sihukesed kaarekujulised tänavad esinevad.
See siin on Royal Circus.
Muide, kui Edinburgh on käändes, siis kuidas peab seda eesti keeles kirjutama? Kuna hääldus lõpeb täishäälikuga, siis võiks ju olla Edinburgh't näiteks, aga kas see ei näe loll välja? Kuna mulle natuke näeb, siis lähtun kirjapildist ja panen käändelõpu sinna otsa.

Meeleolu
Õnnelik juhus, kui mõne koha puhul on ette selline tunne, et see lihtsalt peab meeldima ja siis ta meeldibki. Mitte liiga suurte mõõtmetega ülikoolilinn Suurbritannias munakivitänavate ja vähe raskepärase kiviarhitektuuriga (ülimalt korrektne mõiste, ma tean) - mis siin saab mitte meeldida? Kui lisada veel suured kaunid rohealad, saamegi koha, kus isegi vihmasadu ja tugevad tuuleiilid  närvi ei ajanud, sest need sobisid sinna suurepäraselt. Või siis on asi minu temperamenditüübis.

Oh! On ju lahedad sünged müürid!

Mäed
Ma pole ehk nii suur mägedesõber kui mitmed kaasmaalased, aga mulle pigem meeldib see, kui linnavaadetel on midagi taustaks. Eestis võib kõrgemasse kohta minnes mõnikord merd näha, Edinburghis on mäed.

Vaat seda ma mõtlen. Et kusagil kauguses kumab midagi kaunist.
Ei tea, kui oluline esiplaanil olev on.

Linnasisesed künkad
Arthur's Seat - sünni poolest vulkaan, nüüd välja surnud. Inimesed ronivad sinna otsa. Üks kohalik teadis näiteks rääkida mehest, kes käib iga päev seal otsas, sest koera on vaja ju kusagil jalutada.

Ühest kohast lugesin praegu ka teooriat, et Arthur's Seat ongi
see koht, kus Camelot oli.

Castle Rock - Edinburghi kindluse alune tahke tume tükk, pakub ka alt ülespoole kauneid vaateid. 



Suhtlemiskultuur
Sõbralik. Mitte Ameerika stiilis sõbralik, vaid vähe siiramana mõjuv sõbralik. Ühtlasi väga laid back, chill. Võiks öelda vist pingevaba ja lõdvestunud eesti keeles. Ma ei näinud mitte ühte vaid vähemalt 4-5 teenindajat, kes ei pidanud paljuks kõlarist kostvale muusikale kaasa laulda või suisa puusagi nõksutada. Tööpostil olles, see tähendab.

Sõbraliku alla võiks liigitada ka vanahärra, kes kaunis pargis täitsa lambist minuga vestlema hakkas. Oma 20 minutit vestlesime, peaasjalikult minust ja linnast. Huvitav, kuidas suurte keelte emakeelena rääkijatele tuleb üllatusena, kui keegi oskab ütleme et võrdlemisi hästigi mingit võõrkeelt. Neil on täitsa teine reaalsus, kus vist ei tulegi selle peale, et kui sinu emakeel on sihuke väike miljoniline keel, siis pole muud varianti kui mingit (ja parem kui mitut) võõrkeelt osata. Igal juhul härralt sain kiita ja ta pakkus, et võiks mind sinna kohalikuks jätta. (Mis ei olnud öeldud üldse hirmuärataval moel.) Lahku minnes surusime südamlikult käsi. 

Liiklus
Sarnane suhtlemiskultuuriga. Miks mitte suvalise koha peal üle tee jalutada või teha seda näiteks siis, kui fooris on punane tuli? Autojuhid ei tundunud pahandavat, keegi ei signaalitanud. Aga operatiivsõidukite sireenid olid küll nii valjud, et ma panin näpud kõrva, kui mõni minust veidi lähemalt mööduma juhtus. 

Säärased tänavad jällegi olid vaiksed. Circus Lane.
Keel
Suures plaanis tundub, et sihukest asja nagu šoti aktsent pole olemas. Galerii erinevaid inglise keele aktsente, mida kuulsin, oli liiga suur, et teda kuidagi ühte patta segada. Enamasti sain probleemideta aru, mõne puhul pidi tähelepanelikult kuulama ja mõne puhul paluma korrata, mis see nüüd oligi, mida ta öelda tahtis. 

Mul on ainult see probleem, et kui natuke aega mingil moel kõnelevate inimeste seltskonnas viibin, siis hakkan ise ka sel moel kõnelema, intonatsiooni ja muu säärasega mängima. Siis natuke kardan, et ega nad arva, et ma nende üle kuidagi nalja teen sellega. Aga ma ei mõtle üldse halvasti, iseenesest hakkab tulema.

Poissmehed, vallalised naised 
Kuna juuni on vist kogu Suurbritannias kõige väiksema vihma tõenäosusega kuu, on see populaarne pulmaaeg. Linna peal liikus mitmeid lõbusaid seltskondi, käsil hen party või stag night. Oleks vähe hilisemaks linna peale jalutama jäänud, oleks stag party poisid ehk juba tüüpilisteks briti poissmeesteks muutunud. Oh, ja sellega seoses, minuga samas lennukis oli minnes mitmeid Põhja-Iirimaa jalgpallifänne, sest eelmisel päeval oli just nende matš Eesti vastu olnud. Nad olid heas tujus, sest Põhja-Iirimaa võitis.

Üks käik lihtsalt.

Uhkus
Juuni on mitmel pool maailmas ka Pride month. Kõige levinum toidupoekett näiteks teatas oma kauplustes suurte siltidega, et nemad on uhked uhkusekuu toetajad. Mitmed kohalikud inimesed, kellega kokku puutusin, kandsid mõnda uhkusekuu detaili (kaelapaela, märki vms). Vist on mõned sammud meist ees?

Huumor
See, millised olid kohalike pubide, kohvikute jm teenindusasutuste nimed, ei jätnud kahtlust - inimestel on huumorimeelt. Lisaks kinnitasid seda giidid - kui mõnest tuurigrupist mööduma juhtusin, aeglustasin natuke sammu, et veidi kuulda, mida räägitakse. Päris head naljad olid.

See pole tegelikult päris sedasorti huumor, mida ma silmas pean,
aga teistest mul pole pilte.

Tööjõupuudus

Ma ei liialda, kui ütlen, et iga teise poe või toitlustusasutuse akna peal oli silt, mis nende juurde tööle kutsus.

Veel üks vaatepilt.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...