Otse põhisisu juurde

Läti 100 on lõpmatus

Olen endalegi üllatuseks avastanud, et Läti 100 täitsa kotib mind. Mul on hea meel Läti 100 pärast. Seetõttu on allpool mõned punktid, mis minul Lätiga seostuvad, ikka positiivses plaanis (nii et kilusõda jääb seekord välja).

Lätlastel on ilus
vabadussammas
Image result for latvija 100
Rääkides veel asjadest, mis on lätlastel ilusamad
kui eestlastel
Related image
Lätil on Positivus, mis oma algusaegadel sümpatiseeris ehk
rohkem, aga nagu varemgi öeldud, on tema olemasolu ja
püstipanek otse Eesti piiri ääres väga kange ja kaval tegu.
Ilmselt ainuke Läti ansambel, mida 
keskmine eestlane teab.


Aga tegelikult on lätlastel veel ka Instrumenti, kelle
lauludes võib kuulda, et läti keel on väga laulev.

Related image
Ja kui rääkida keelest, siis läti keel on minu jaoks sarnane
norra keelega. Venib rääkides. Ainult kui norra keel venib
rõõmsalt, siis läti keel venib laisalt. Ütleb ju Läti reklaamlausegi
"Latvia- best enjoyed slowly".

Image result for kaluri poeg
Kui paljud mäletavad, et kodus raamaturiiulis
oli sihuke raamat ja kui paljud on seda
päriselt lugenud? Mina olen! See asjaolu
teeb mind rõõmsaks. (Tuleb küll tunnistada, et
omal ajal teda lugedes tuli ette mitmeid
raskeid hetki.)
21.sajandi maja, mis ei ole kole, see on omaette saavutus.
Et tegemist on raamatukogu, mitte hotelli või kaubanduskeskusega,
annab veel lisapunkte. 
Lätis on mitmeid võluvaid väikelinnu. 

Image result for dzintars siers
Lätil on Dzintars, mis otseloomulikult
tähendab merevaiku. See on toode, mille ostmisega mina
väga tahaksin lätimaist toetada, aga võta näpust- mitte üks
pood siinmail enam ei müü seda. Ilmselt oleks see minu
põhjus Valkasse sõita.



Kaelkirjak on minu ametlik lemmikloom.
Seetõttu on oluline, et Riia loomaaias
elab neid suisa mitu. 
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kate Westbury "The Oxford guide to scandal and lies"

Aasta on 1951. Peategelased Ginevra Bishop ja Sidney Braithwaite on Oxfordis üliõpilased. Ühel päeval sureb Ginevrale tuttav raamatukoguhoidja. Seepeale ilmub välja üks briti salateenistuse mees, kes arvab, et Ginevra ja II maailmasõja ajal spioonitööd teinud Sidney võiksid tema surma uurida, sest see raamatukoguhoidja polnud tegelikult lihtsalt raamatukoguhoidja.  Hakkasin raamatut peamiselt tegevuskoha pärast lugema, tundus tol hetkel tõmbav. Ehk kuulus ülikool seostus sügisega või midagi. Avastseen oligi kohe Bodleiani raamatukogus, aga üldiselt sellest, kuidas Gin ja Sidney õppimisega tegelesid, palju ei räägitud. See-eest tuli (eriti alguses) ette mitmeid sõnu, mille tähendust pidi otsima minema. Tihti oli tegemist mingi briti ülikooliterminoloogiaga. Näiteks polnud mul põhjust varem teada, et sõna don tähistab üldiselt akadeemilise personali liiget. Ja akadeemilise personali liikmeid oli tegelaste hulgas mitmeid, üliõpilasi ka. Kedagi teist nagu eriti polnudki. Üldiselt oli n...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kirjanurga advendikalender- 1.aken

Ma ei ole ikka veel jõulusõber, aga advent võib minu poolest olla- see annab ka hea võimaluse koostada mistahes 24-osalist nimekirja, mida ma nüüd teha kavatsengi. Kui viitsin. Niisiis on 1.-24.detsembrini Truffe kirjanurgas iga päev advendikalender ühe lambika jõuluteemalise asjaga ehk sellega, mis mul parajasti pähe tuleb. 1.aken - Jõulud teel maale Kusagil 20 aastat tagasi (jah, 20 aastat) näitas ETV ühel detsembrikuul saadet/multikat "Jõulud teel maale". Oli selline 24-osaline saade, kus päkapikud Kaarup ja Pörri iga päev ühe multika osa sisse juhatasid (ja ka muudes asjades väga muhedad mehed olid). Multikas oligi tegelikult see, mille nimi oli "Jõulud teel maale", ja multika idee oli selles, et kaks inglit pidid taevast Maale transportima ühe kasti, kus sees olid jõulupühad. Neid üritas takistada paha ingel, kelle nimi oli Õngel. Õngli kõnet iseloomustas lause viimaste sõnade kordamine (Tõmba siit uttu-uttu jne.) ja ta oli muidu ka sihuke vaimukas kuju, ...
10 kommentaari
Loe edasi »