Otse põhisisu juurde

Madame, Victoria, Abdul ja mässaja. Kõik rukkis. Kult ka.

Kuidagi on nõnda juhtunud, et olen kolmel viimasel nädalavahetusel kinos käinud. Naljakas kohe, mõnikord ei käi aastaski nii palju. 

Kõigepealt vaatasin filmi Madame. Oli selline prantsuse stiilis komöödia, toimus Pariisis ja. Peategelasi küll mängisid austraallane Toni Collette, ameeriklane Harvey Keitel ja hispaanlane Rossy de Palma. Sihuke tuhkatriinulugu- vagurast teenijast eneseteadliku naiseni vms. Kaunis humoorikas oli. Nagu minu kõrval istunud tüdrukud peale filmi kommenteerisid, oli "täiesti teistmoodi, selline täiskasvanute huumor". Maitea küll, misasi on täiskasvanute huumor, ma vist ise mõtleks natuke vasakule, aga selle filmi põhjal öeldes nad mõtlesid äkki seda, et polnud selline halva ameerika komöödia odav nali. 

On ju kohe prantsuse komöödia moodi plakat.

Seejärel tuli Victoria & Abdul, so kuninganna Victoria ja tema teenriks saanud indialane Abdul. See oli märksa naljakam kui ma arvasin. Millegipärast ju ikka tundub, et kui peategelane on vana naine, siis ei saa naljakas olla. Aga siin oli vana ja väsinud kuninganna elu ja olek mõnusalt üle vindi keeratud, nii et...tjah. Ühtlasi maisaa mainimata jätta, et huvitav oli vaadata Victoria valitsusaja viimaseid aastaid, kui seal seriaalis, mida vaatan, kujutatakse hetkel tema valitsusaja algusaastaid. Ühtlasi, troonipärijat Bertie't mängis Eddie Izzard, kelle puhul mul üldse ei tule meelde, kust ma teda tean. Ja see oli jällegi huvitav vaadata muidugi- siin filmis sai Bertie kuningaks, aga mainitud seriaalis ta just hiljuti alles sündis. Mulle vist ikka natuke meeldib see ajaloovärk.

Kõnekas


Huh, ja kolmandana vaatasin täna filmi Mässaja rukkis. See oli J.D.Salingerist. Siin mõned punktid, mis pole kõik filmiga seotud, vaid lihtsalt kõik, mis mul pähe tuli. 


  • Filmi stsenarist, režissöör ja produtsent on Danny Strong, keda mina näiteks tean kui Doyle'i Gilmore'i tüdrukutest, aga nüüdseks on ta tõesti auhinnatud kaadritagune mees. 
Näe, Doyle koos Parisega Gilmore'i tüdrukutes
  • Film mulle meeldis küll, aga eks ta oli sihuke natuke ameerika stiilis diip. Teisalt, eks Salinger olnud ju ka ameeriklane. Oli see üsna levinud teema, et usu endasse, kui ka keegi teine ei usu ja isa ütleb, et, poiss, mida sa jamad, hangi endale korralik töökoht. Lisaks kerge mentori-mentee teema. 
  • Ja seoses sellega, "Kuristik rukkis" on üks väheseid ameerika autorite raamatuid, mille ma olen omaks võtnud. Reeglina ma ei saa ameeriklaste kirjutatud raamatutest lõpuni vist aru, midagi on seal nii teistmoodi, et mulle kohe jääb võõraks, ja siis ma ei mõista, kui öeldakse, et see või see raamat on mingi maailmakirjanduse tippteos. Miks? 
  • "Kellele lüüakse hingekella" oli veel üks selline ameeriklase kirjutatud raamat, mis sõelast läbi sai. Aga seal oli pehmendavaid asjaolusid- tegevus toimus Euroopas jms. 
  • Mitu inimest on öelnud, et "Kuristik rukkis" ajas neid lugedes närvi, tähendab Holden Caulfieldi tegelaskuju peamiselt. Kui mina mingi 15-, 16-, 17-aastasena seda lugesin (sest jah, ma olen seda kolm korda lugenud küll vähemalt), siis mind ei ajanud. Aga kui ma mõtlen selle tegelase peale, siis tundub, et praegu võiks ajada küll. 
  • Ühtlasi tekkis mõte, et peaks seda raamatut ingliskeelsena nüüd lugema. 
  • Kui koolis lugesime "Kuristikku rukkis", siis mul on meeles küll, kuidas õpetaja rääkis, et see Salinger on sihuke huvitav kuju, kes elab erakuna ja aastakümneid pole midagi avaldanud. Aga tol ajal oli minu jaoks üllatav pigem see, et leidus üks sihuke kohustusliku kirjanduse raamatu autor, kes oli tol hetkel veel elus. (Sest see oli mingi aasta 2003 ja Salinger suri 2010.) Hiljem tuli muidugi veel neid autoreid, kes olid elusolevad autorid. 
  • Mitmeid näitlejaid mängis siin filmis, keda ma tean. Salingeri mängis Nicholas Hoult, kelle osas on mul pehme koht (kui mitte südames siis vähemalt kõhus) juba sellest ajast peale, kui ta About a boy filmis seda väikest poissi mängis. Logan Lerman, sinu profiili vaatan ka IMDB-s vahepeal. Tjah, ma arvan, et Nicholas Hoult on tubli poiss, siin filmis ka, ei pinguta üle. 
  • Kevin Spacey mängis ka, aga mulle "Kaardimajas" vist meeldib ta rohkem. 
  • Ja Sarah Paulson. Seda ma olen ennegi öelnud, et kui ma teises meeskonnas mängiks, siis Sarah Paulson ma ütlen...
  • Päriselus ülimalt siniste silmadega Nicholas Houltile olid siin pruunid silmad pandud ja nendega nägi ta välja nagu Marek Doronin. Ja see naine, kellega Salingeril mingi liin oli, nägi välja nagu brünett Saara Kadak. Nii et maitea, Doronin ja Kadak- uus kuum paar?
Siit pildilt pole just hästi näha, mida ma mõtlen,
aga paremat ei leidnud ka. 

Nüüd läks pikale. Ei tea, kas tänapäeva inimene enam nii pikka teksti loebki. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...