Otse põhisisu juurde

Madame, Victoria, Abdul ja mässaja. Kõik rukkis. Kult ka.

Kuidagi on nõnda juhtunud, et olen kolmel viimasel nädalavahetusel kinos käinud. Naljakas kohe, mõnikord ei käi aastaski nii palju. 

Kõigepealt vaatasin filmi Madame. Oli selline prantsuse stiilis komöödia, toimus Pariisis ja. Peategelasi küll mängisid austraallane Toni Collette, ameeriklane Harvey Keitel ja hispaanlane Rossy de Palma. Sihuke tuhkatriinulugu- vagurast teenijast eneseteadliku naiseni vms. Kaunis humoorikas oli. Nagu minu kõrval istunud tüdrukud peale filmi kommenteerisid, oli "täiesti teistmoodi, selline täiskasvanute huumor". Maitea küll, misasi on täiskasvanute huumor, ma vist ise mõtleks natuke vasakule, aga selle filmi põhjal öeldes nad mõtlesid äkki seda, et polnud selline halva ameerika komöödia odav nali. 

On ju kohe prantsuse komöödia moodi plakat.

Seejärel tuli Victoria & Abdul, so kuninganna Victoria ja tema teenriks saanud indialane Abdul. See oli märksa naljakam kui ma arvasin. Millegipärast ju ikka tundub, et kui peategelane on vana naine, siis ei saa naljakas olla. Aga siin oli vana ja väsinud kuninganna elu ja olek mõnusalt üle vindi keeratud, nii et...tjah. Ühtlasi maisaa mainimata jätta, et huvitav oli vaadata Victoria valitsusaja viimaseid aastaid, kui seal seriaalis, mida vaatan, kujutatakse hetkel tema valitsusaja algusaastaid. Ühtlasi, troonipärijat Bertie't mängis Eddie Izzard, kelle puhul mul üldse ei tule meelde, kust ma teda tean. Ja see oli jällegi huvitav vaadata muidugi- siin filmis sai Bertie kuningaks, aga mainitud seriaalis ta just hiljuti alles sündis. Mulle vist ikka natuke meeldib see ajaloovärk.

Kõnekas


Huh, ja kolmandana vaatasin täna filmi Mässaja rukkis. See oli J.D.Salingerist. Siin mõned punktid, mis pole kõik filmiga seotud, vaid lihtsalt kõik, mis mul pähe tuli. 


  • Filmi stsenarist, režissöör ja produtsent on Danny Strong, keda mina näiteks tean kui Doyle'i Gilmore'i tüdrukutest, aga nüüdseks on ta tõesti auhinnatud kaadritagune mees. 
Näe, Doyle koos Parisega Gilmore'i tüdrukutes
  • Film mulle meeldis küll, aga eks ta oli sihuke natuke ameerika stiilis diip. Teisalt, eks Salinger olnud ju ka ameeriklane. Oli see üsna levinud teema, et usu endasse, kui ka keegi teine ei usu ja isa ütleb, et, poiss, mida sa jamad, hangi endale korralik töökoht. Lisaks kerge mentori-mentee teema. 
  • Ja seoses sellega, "Kuristik rukkis" on üks väheseid ameerika autorite raamatuid, mille ma olen omaks võtnud. Reeglina ma ei saa ameeriklaste kirjutatud raamatutest lõpuni vist aru, midagi on seal nii teistmoodi, et mulle kohe jääb võõraks, ja siis ma ei mõista, kui öeldakse, et see või see raamat on mingi maailmakirjanduse tippteos. Miks? 
  • "Kellele lüüakse hingekella" oli veel üks selline ameeriklase kirjutatud raamat, mis sõelast läbi sai. Aga seal oli pehmendavaid asjaolusid- tegevus toimus Euroopas jms. 
  • Mitu inimest on öelnud, et "Kuristik rukkis" ajas neid lugedes närvi, tähendab Holden Caulfieldi tegelaskuju peamiselt. Kui mina mingi 15-, 16-, 17-aastasena seda lugesin (sest jah, ma olen seda kolm korda lugenud küll vähemalt), siis mind ei ajanud. Aga kui ma mõtlen selle tegelase peale, siis tundub, et praegu võiks ajada küll. 
  • Ühtlasi tekkis mõte, et peaks seda raamatut ingliskeelsena nüüd lugema. 
  • Kui koolis lugesime "Kuristikku rukkis", siis mul on meeles küll, kuidas õpetaja rääkis, et see Salinger on sihuke huvitav kuju, kes elab erakuna ja aastakümneid pole midagi avaldanud. Aga tol ajal oli minu jaoks üllatav pigem see, et leidus üks sihuke kohustusliku kirjanduse raamatu autor, kes oli tol hetkel veel elus. (Sest see oli mingi aasta 2003 ja Salinger suri 2010.) Hiljem tuli muidugi veel neid autoreid, kes olid elusolevad autorid. 
  • Mitmeid näitlejaid mängis siin filmis, keda ma tean. Salingeri mängis Nicholas Hoult, kelle osas on mul pehme koht (kui mitte südames siis vähemalt kõhus) juba sellest ajast peale, kui ta About a boy filmis seda väikest poissi mängis. Logan Lerman, sinu profiili vaatan ka IMDB-s vahepeal. Tjah, ma arvan, et Nicholas Hoult on tubli poiss, siin filmis ka, ei pinguta üle. 
  • Kevin Spacey mängis ka, aga mulle "Kaardimajas" vist meeldib ta rohkem. 
  • Ja Sarah Paulson. Seda ma olen ennegi öelnud, et kui ma teises meeskonnas mängiks, siis Sarah Paulson ma ütlen...
  • Päriselus ülimalt siniste silmadega Nicholas Houltile olid siin pruunid silmad pandud ja nendega nägi ta välja nagu Marek Doronin. Ja see naine, kellega Salingeril mingi liin oli, nägi välja nagu brünett Saara Kadak. Nii et maitea, Doronin ja Kadak- uus kuum paar?
Siit pildilt pole just hästi näha, mida ma mõtlen,
aga paremat ei leidnud ka. 

Nüüd läks pikale. Ei tea, kas tänapäeva inimene enam nii pikka teksti loebki. 

Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...