Otse põhisisu juurde

Sambad

Maitea, kas I, II või mitmes sammas, igal juhul sain läbi ühe raamatu ja vaatasin paralleelselt ära ka selle põhjal tehtud seriaali. Raamatu nimi on "Pillars of the Earth", seriaali näitas kunagi ka ETV ja neil oli ta tõlgitud kui "Taevasambad". Vist jah vahet pole, kas taevas või maa, sambad peaksidki vist neid kahte ühendama.

Raamatu tegevus toimub 12.sajandil ja keerleb ühe katedraali ehitamise ümber. Peategelased on vaimulikud ja ehitajad ja mõned kõrgest soost inimesed. Kõlab jumala igavalt, onju? Tühjagi. Ma hakkasin ka algusest lugema mõttega, et alati saab pooleli jätta. Ei jätnud, lugesin kõik pea 1000 lehekülge ära, oli haarav ja ma ütleksin et elevust tekitav isegi kohati. Intriigid ja laavstoori ja taustal trooni pärast käiv kodusõda ja.

Muidugi oli mingeid kohti, mis oleks võinud vabalt olemata olla, aga oli ka mitmeid kohti, mis olid seriaalist välja jäetud, aga mida raamatust lugeda oli lausa lust ja mis seletasid asju väga hästi lahti.

Nagu tavaliselt raamatute ja linateoste puhul, oli ka seekord raamat parem kui seriaal. Seriaal lihtsalt läks kohati liiga ämeerikalikult dramaatiliseks. Pole vaja, hea draama saab olla ka mitte ülekeeratult dramaatiline. Aga seriaali võiks vaadata juba sellepärast, et seal mängib päris palju (vähemalt minu jaoks) tuntud nägusid. Sedakaudu ma tegelikult nii seriaali kui raamatuni jõudsingi.

Raamat on aastast 1989 (ja pole minu üllatuseks eesti keelde tõlgitud) ja seriaal aastast 2010. Seriaal on üles võetud Ungaris ja Austrias muide. Seda ma mõtlesin, miks nii palju Ungari nimesid oli tegijate hulgas.

(Raamatu puhul) mulle meeldis, et tegelased olid suhteliselt inimlikud. Ok, täpsemalt head tegelased olid suhteliselt inimlikud. Mõni paha oli ikka nii paha, et otsi häid omadusi tikutulega taga.

Kauges minevikus toimuvate teoste puhul on muidugi mõnikord see probleem, et tegelased mõjuvad nagu kaasaja inimesed, kes on lihtsalt kuhugi minevikku elama lükatud. Teisalt maitea kui palju selline asi üldse välditav on ja kas seda peaks soovima.

Kindlasti võiks sellest rääkida, kuidas katedraali ehitamine oli mingi suur sümbol jne, aga see pole siin mõni süvaanalüüsiv raamatublogi. Lähen arutlen discussion questionite üle omaette ja panen siia hoopis pildirea noist mulle tuntud nägudest, kes kõik zeriaalis mängisid.

Eddie Redmayne
Praegu vist kõige suurem tegija noist näitlejaist.
Väga hea näitleja valik. Tegelane oli sihuke metsas kasvanud
teistsugune looduslaps, aga kuldsete kätega ja
 kõige teravam kriit neist kõigist seal. Ühesõnaga. Mulle tuleb ka vana
hea Ed pähe, kui küsitakse, milline näitleja näeb
heas mõttes natuke hulluke välja.
Matthew Macfayden
Siin ärgas jumalamees.
Donald Sutherland
Krahv
Sam Claflin
Siin krahvi poeg. Praegu tuntud kui see mees
filmist "Me before you".
Hayley Atwell
Krahvi tütar. Mina tean mingitest teistest
miniseriaalidest teda, aga ta mängib ka nois Marveli
filmides. Ainult ükski neid filme näinud inimene ei
paista teda sealt mäletavat. Ma küll mäletaks,
kui sihuke püss kusagilt välja ilmuks järsku.
Rufus Sewell
Siin mängis ehitajat. Muidu mängib praegu
obergruppenführerit (hea sõna) seriaalis
"Mees kõrges lossis" ja peaminister
Melbourne'i seriaalis "Victoria". (Mõlemas
astub üles pisut teistsuguses rõivastuses.)
David Oakes
Ka üks krahv. Tegelasena assiest ass of asses.
Nagu ka Juan Borgia, keda ta hiljem "Borgiates"
 mängis. Mis on huvitav, sest see näitleja ise
tundub alati sihuke eriti nummikas ja naerune.
Siis vist ongi hea näitleja.

Sarah Parish
Eelmise ema ja kõige kõvem intrigant.

Robert Bathurst
Eelmise mees. Näitleja mängis "Downton Abbey" seriaalis seda
meest, kellega Edith pidi abielluma, aga kes altari ees ümber mõtles. 
Alison Pill
Üks trooninõudlejaist kodusõjas, kuninganna,
võiks öelda. Alison Pill mängis filmis "Milk"
ja seriaalis "The Newsroom" näiteks.
Ian McShane
Piiskop. Reklaamin lihtsalt, sest minu meelest
erakordselt hea paha tegelase näoga.
Võiks ka mingit maffiameest mängida näiteks.
Uues seriaalis "American Gods" mängib
Mr Wednesdayd.  

Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...