Otse põhisisu juurde

Sambad

Maitea, kas I, II või mitmes sammas, igal juhul sain läbi ühe raamatu ja vaatasin paralleelselt ära ka selle põhjal tehtud seriaali. Raamatu nimi on "Pillars of the Earth", seriaali näitas kunagi ka ETV ja neil oli ta tõlgitud kui "Taevasambad". Vist jah vahet pole, kas taevas või maa, sambad peaksidki vist neid kahte ühendama.

Raamatu tegevus toimub 12.sajandil ja keerleb ühe katedraali ehitamise ümber. Peategelased on vaimulikud ja ehitajad ja mõned kõrgest soost inimesed. Kõlab jumala igavalt, onju? Tühjagi. Ma hakkasin ka algusest lugema mõttega, et alati saab pooleli jätta. Ei jätnud, lugesin kõik pea 1000 lehekülge ära, oli haarav ja ma ütleksin et elevust tekitav isegi kohati. Intriigid ja laavstoori ja taustal trooni pärast käiv kodusõda ja.

Muidugi oli mingeid kohti, mis oleks võinud vabalt olemata olla, aga oli ka mitmeid kohti, mis olid seriaalist välja jäetud, aga mida raamatust lugeda oli lausa lust ja mis seletasid asju väga hästi lahti.

Nagu tavaliselt raamatute ja linateoste puhul, oli ka seekord raamat parem kui seriaal. Seriaal lihtsalt läks kohati liiga ämeerikalikult dramaatiliseks. Pole vaja, hea draama saab olla ka mitte ülekeeratult dramaatiline. Aga seriaali võiks vaadata juba sellepärast, et seal mängib päris palju (vähemalt minu jaoks) tuntud nägusid. Sedakaudu ma tegelikult nii seriaali kui raamatuni jõudsingi.

Raamat on aastast 1989 (ja pole minu üllatuseks eesti keelde tõlgitud) ja seriaal aastast 2010. Seriaal on üles võetud Ungaris ja Austrias muide. Seda ma mõtlesin, miks nii palju Ungari nimesid oli tegijate hulgas.

(Raamatu puhul) mulle meeldis, et tegelased olid suhteliselt inimlikud. Ok, täpsemalt head tegelased olid suhteliselt inimlikud. Mõni paha oli ikka nii paha, et otsi häid omadusi tikutulega taga.

Kauges minevikus toimuvate teoste puhul on muidugi mõnikord see probleem, et tegelased mõjuvad nagu kaasaja inimesed, kes on lihtsalt kuhugi minevikku elama lükatud. Teisalt maitea kui palju selline asi üldse välditav on ja kas seda peaks soovima.

Kindlasti võiks sellest rääkida, kuidas katedraali ehitamine oli mingi suur sümbol jne, aga see pole siin mõni süvaanalüüsiv raamatublogi. Lähen arutlen discussion questionite üle omaette ja panen siia hoopis pildirea noist mulle tuntud nägudest, kes kõik zeriaalis mängisid.

Eddie Redmayne
Praegu vist kõige suurem tegija noist näitlejaist.
Väga hea näitleja valik. Tegelane oli sihuke metsas kasvanud
teistsugune looduslaps, aga kuldsete kätega ja
 kõige teravam kriit neist kõigist seal. Ühesõnaga. Mulle tuleb ka vana
hea Ed pähe, kui küsitakse, milline näitleja näeb
heas mõttes natuke hulluke välja.
Matthew Macfayden
Siin ärgas jumalamees.
Donald Sutherland
Krahv
Sam Claflin
Siin krahvi poeg. Praegu tuntud kui see mees
filmist "Me before you".
Hayley Atwell
Krahvi tütar. Mina tean mingitest teistest
miniseriaalidest teda, aga ta mängib ka nois Marveli
filmides. Ainult ükski neid filme näinud inimene ei
paista teda sealt mäletavat. Ma küll mäletaks,
kui sihuke püss kusagilt välja ilmuks järsku.
Rufus Sewell
Siin mängis ehitajat. Muidu mängib praegu
obergruppenführerit (hea sõna) seriaalis
"Mees kõrges lossis" ja peaminister
Melbourne'i seriaalis "Victoria". (Mõlemas
astub üles pisut teistsuguses rõivastuses.)
David Oakes
Ka üks krahv. Tegelasena assiest ass of asses.
Nagu ka Juan Borgia, keda ta hiljem "Borgiates"
 mängis. Mis on huvitav, sest see näitleja ise
tundub alati sihuke eriti nummikas ja naerune.
Siis vist ongi hea näitleja.

Sarah Parish
Eelmise ema ja kõige kõvem intrigant.

Robert Bathurst
Eelmise mees. Näitleja mängis "Downton Abbey" seriaalis seda
meest, kellega Edith pidi abielluma, aga kes altari ees ümber mõtles. 
Alison Pill
Üks trooninõudlejaist kodusõjas, kuninganna,
võiks öelda. Alison Pill mängis filmis "Milk"
ja seriaalis "The Newsroom" näiteks.
Ian McShane
Piiskop. Reklaamin lihtsalt, sest minu meelest
erakordselt hea paha tegelase näoga.
Võiks ka mingit maffiameest mängida näiteks.
Uues seriaalis "American Gods" mängib
Mr Wednesdayd.  

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi...