Otse põhisisu juurde

Sambad

Maitea, kas I, II või mitmes sammas, igal juhul sain läbi ühe raamatu ja vaatasin paralleelselt ära ka selle põhjal tehtud seriaali. Raamatu nimi on "Pillars of the Earth", seriaali näitas kunagi ka ETV ja neil oli ta tõlgitud kui "Taevasambad". Vist jah vahet pole, kas taevas või maa, sambad peaksidki vist neid kahte ühendama.

Raamatu tegevus toimub 12.sajandil ja keerleb ühe katedraali ehitamise ümber. Peategelased on vaimulikud ja ehitajad ja mõned kõrgest soost inimesed. Kõlab jumala igavalt, onju? Tühjagi. Ma hakkasin ka algusest lugema mõttega, et alati saab pooleli jätta. Ei jätnud, lugesin kõik pea 1000 lehekülge ära, oli haarav ja ma ütleksin et elevust tekitav isegi kohati. Intriigid ja laavstoori ja taustal trooni pärast käiv kodusõda ja.

Muidugi oli mingeid kohti, mis oleks võinud vabalt olemata olla, aga oli ka mitmeid kohti, mis olid seriaalist välja jäetud, aga mida raamatust lugeda oli lausa lust ja mis seletasid asju väga hästi lahti.

Nagu tavaliselt raamatute ja linateoste puhul, oli ka seekord raamat parem kui seriaal. Seriaal lihtsalt läks kohati liiga ämeerikalikult dramaatiliseks. Pole vaja, hea draama saab olla ka mitte ülekeeratult dramaatiline. Aga seriaali võiks vaadata juba sellepärast, et seal mängib päris palju (vähemalt minu jaoks) tuntud nägusid. Sedakaudu ma tegelikult nii seriaali kui raamatuni jõudsingi.

Raamat on aastast 1989 (ja pole minu üllatuseks eesti keelde tõlgitud) ja seriaal aastast 2010. Seriaal on üles võetud Ungaris ja Austrias muide. Seda ma mõtlesin, miks nii palju Ungari nimesid oli tegijate hulgas.

(Raamatu puhul) mulle meeldis, et tegelased olid suhteliselt inimlikud. Ok, täpsemalt head tegelased olid suhteliselt inimlikud. Mõni paha oli ikka nii paha, et otsi häid omadusi tikutulega taga.

Kauges minevikus toimuvate teoste puhul on muidugi mõnikord see probleem, et tegelased mõjuvad nagu kaasaja inimesed, kes on lihtsalt kuhugi minevikku elama lükatud. Teisalt maitea kui palju selline asi üldse välditav on ja kas seda peaks soovima.

Kindlasti võiks sellest rääkida, kuidas katedraali ehitamine oli mingi suur sümbol jne, aga see pole siin mõni süvaanalüüsiv raamatublogi. Lähen arutlen discussion questionite üle omaette ja panen siia hoopis pildirea noist mulle tuntud nägudest, kes kõik zeriaalis mängisid.

Eddie Redmayne
Praegu vist kõige suurem tegija noist näitlejaist.
Väga hea näitleja valik. Tegelane oli sihuke metsas kasvanud
teistsugune looduslaps, aga kuldsete kätega ja
 kõige teravam kriit neist kõigist seal. Ühesõnaga. Mulle tuleb ka vana
hea Ed pähe, kui küsitakse, milline näitleja näeb
heas mõttes natuke hulluke välja.
Matthew Macfayden
Siin ärgas jumalamees.
Donald Sutherland
Krahv
Sam Claflin
Siin krahvi poeg. Praegu tuntud kui see mees
filmist "Me before you".
Hayley Atwell
Krahvi tütar. Mina tean mingitest teistest
miniseriaalidest teda, aga ta mängib ka nois Marveli
filmides. Ainult ükski neid filme näinud inimene ei
paista teda sealt mäletavat. Ma küll mäletaks,
kui sihuke püss kusagilt välja ilmuks järsku.
Rufus Sewell
Siin mängis ehitajat. Muidu mängib praegu
obergruppenführerit (hea sõna) seriaalis
"Mees kõrges lossis" ja peaminister
Melbourne'i seriaalis "Victoria". (Mõlemas
astub üles pisut teistsuguses rõivastuses.)
David Oakes
Ka üks krahv. Tegelasena assiest ass of asses.
Nagu ka Juan Borgia, keda ta hiljem "Borgiates"
 mängis. Mis on huvitav, sest see näitleja ise
tundub alati sihuke eriti nummikas ja naerune.
Siis vist ongi hea näitleja.

Sarah Parish
Eelmise ema ja kõige kõvem intrigant.

Robert Bathurst
Eelmise mees. Näitleja mängis "Downton Abbey" seriaalis seda
meest, kellega Edith pidi abielluma, aga kes altari ees ümber mõtles. 
Alison Pill
Üks trooninõudlejaist kodusõjas, kuninganna,
võiks öelda. Alison Pill mängis filmis "Milk"
ja seriaalis "The Newsroom" näiteks.
Ian McShane
Piiskop. Reklaamin lihtsalt, sest minu meelest
erakordselt hea paha tegelase näoga.
Võiks ka mingit maffiameest mängida näiteks.
Uues seriaalis "American Gods" mängib
Mr Wednesdayd.  

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...