Otse põhisisu juurde

Sambad

Maitea, kas I, II või mitmes sammas, igal juhul sain läbi ühe raamatu ja vaatasin paralleelselt ära ka selle põhjal tehtud seriaali. Raamatu nimi on "Pillars of the Earth", seriaali näitas kunagi ka ETV ja neil oli ta tõlgitud kui "Taevasambad". Vist jah vahet pole, kas taevas või maa, sambad peaksidki vist neid kahte ühendama.

Raamatu tegevus toimub 12.sajandil ja keerleb ühe katedraali ehitamise ümber. Peategelased on vaimulikud ja ehitajad ja mõned kõrgest soost inimesed. Kõlab jumala igavalt, onju? Tühjagi. Ma hakkasin ka algusest lugema mõttega, et alati saab pooleli jätta. Ei jätnud, lugesin kõik pea 1000 lehekülge ära, oli haarav ja ma ütleksin et elevust tekitav isegi kohati. Intriigid ja laavstoori ja taustal trooni pärast käiv kodusõda ja.

Muidugi oli mingeid kohti, mis oleks võinud vabalt olemata olla, aga oli ka mitmeid kohti, mis olid seriaalist välja jäetud, aga mida raamatust lugeda oli lausa lust ja mis seletasid asju väga hästi lahti.

Nagu tavaliselt raamatute ja linateoste puhul, oli ka seekord raamat parem kui seriaal. Seriaal lihtsalt läks kohati liiga ämeerikalikult dramaatiliseks. Pole vaja, hea draama saab olla ka mitte ülekeeratult dramaatiline. Aga seriaali võiks vaadata juba sellepärast, et seal mängib päris palju (vähemalt minu jaoks) tuntud nägusid. Sedakaudu ma tegelikult nii seriaali kui raamatuni jõudsingi.

Raamat on aastast 1989 (ja pole minu üllatuseks eesti keelde tõlgitud) ja seriaal aastast 2010. Seriaal on üles võetud Ungaris ja Austrias muide. Seda ma mõtlesin, miks nii palju Ungari nimesid oli tegijate hulgas.

(Raamatu puhul) mulle meeldis, et tegelased olid suhteliselt inimlikud. Ok, täpsemalt head tegelased olid suhteliselt inimlikud. Mõni paha oli ikka nii paha, et otsi häid omadusi tikutulega taga.

Kauges minevikus toimuvate teoste puhul on muidugi mõnikord see probleem, et tegelased mõjuvad nagu kaasaja inimesed, kes on lihtsalt kuhugi minevikku elama lükatud. Teisalt maitea kui palju selline asi üldse välditav on ja kas seda peaks soovima.

Kindlasti võiks sellest rääkida, kuidas katedraali ehitamine oli mingi suur sümbol jne, aga see pole siin mõni süvaanalüüsiv raamatublogi. Lähen arutlen discussion questionite üle omaette ja panen siia hoopis pildirea noist mulle tuntud nägudest, kes kõik zeriaalis mängisid.

Eddie Redmayne
Praegu vist kõige suurem tegija noist näitlejaist.
Väga hea näitleja valik. Tegelane oli sihuke metsas kasvanud
teistsugune looduslaps, aga kuldsete kätega ja
 kõige teravam kriit neist kõigist seal. Ühesõnaga. Mulle tuleb ka vana
hea Ed pähe, kui küsitakse, milline näitleja näeb
heas mõttes natuke hulluke välja.
Matthew Macfayden
Siin ärgas jumalamees.
Donald Sutherland
Krahv
Sam Claflin
Siin krahvi poeg. Praegu tuntud kui see mees
filmist "Me before you".
Hayley Atwell
Krahvi tütar. Mina tean mingitest teistest
miniseriaalidest teda, aga ta mängib ka nois Marveli
filmides. Ainult ükski neid filme näinud inimene ei
paista teda sealt mäletavat. Ma küll mäletaks,
kui sihuke püss kusagilt välja ilmuks järsku.
Rufus Sewell
Siin mängis ehitajat. Muidu mängib praegu
obergruppenführerit (hea sõna) seriaalis
"Mees kõrges lossis" ja peaminister
Melbourne'i seriaalis "Victoria". (Mõlemas
astub üles pisut teistsuguses rõivastuses.)
David Oakes
Ka üks krahv. Tegelasena assiest ass of asses.
Nagu ka Juan Borgia, keda ta hiljem "Borgiates"
 mängis. Mis on huvitav, sest see näitleja ise
tundub alati sihuke eriti nummikas ja naerune.
Siis vist ongi hea näitleja.

Sarah Parish
Eelmise ema ja kõige kõvem intrigant.

Robert Bathurst
Eelmise mees. Näitleja mängis "Downton Abbey" seriaalis seda
meest, kellega Edith pidi abielluma, aga kes altari ees ümber mõtles. 
Alison Pill
Üks trooninõudlejaist kodusõjas, kuninganna,
võiks öelda. Alison Pill mängis filmis "Milk"
ja seriaalis "The Newsroom" näiteks.
Ian McShane
Piiskop. Reklaamin lihtsalt, sest minu meelest
erakordselt hea paha tegelase näoga.
Võiks ka mingit maffiameest mängida näiteks.
Uues seriaalis "American Gods" mängib
Mr Wednesdayd.  

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...