Otse põhisisu juurde

Sambad

Maitea, kas I, II või mitmes sammas, igal juhul sain läbi ühe raamatu ja vaatasin paralleelselt ära ka selle põhjal tehtud seriaali. Raamatu nimi on "Pillars of the Earth", seriaali näitas kunagi ka ETV ja neil oli ta tõlgitud kui "Taevasambad". Vist jah vahet pole, kas taevas või maa, sambad peaksidki vist neid kahte ühendama.

Raamatu tegevus toimub 12.sajandil ja keerleb ühe katedraali ehitamise ümber. Peategelased on vaimulikud ja ehitajad ja mõned kõrgest soost inimesed. Kõlab jumala igavalt, onju? Tühjagi. Ma hakkasin ka algusest lugema mõttega, et alati saab pooleli jätta. Ei jätnud, lugesin kõik pea 1000 lehekülge ära, oli haarav ja ma ütleksin et elevust tekitav isegi kohati. Intriigid ja laavstoori ja taustal trooni pärast käiv kodusõda ja.

Muidugi oli mingeid kohti, mis oleks võinud vabalt olemata olla, aga oli ka mitmeid kohti, mis olid seriaalist välja jäetud, aga mida raamatust lugeda oli lausa lust ja mis seletasid asju väga hästi lahti.

Nagu tavaliselt raamatute ja linateoste puhul, oli ka seekord raamat parem kui seriaal. Seriaal lihtsalt läks kohati liiga ämeerikalikult dramaatiliseks. Pole vaja, hea draama saab olla ka mitte ülekeeratult dramaatiline. Aga seriaali võiks vaadata juba sellepärast, et seal mängib päris palju (vähemalt minu jaoks) tuntud nägusid. Sedakaudu ma tegelikult nii seriaali kui raamatuni jõudsingi.

Raamat on aastast 1989 (ja pole minu üllatuseks eesti keelde tõlgitud) ja seriaal aastast 2010. Seriaal on üles võetud Ungaris ja Austrias muide. Seda ma mõtlesin, miks nii palju Ungari nimesid oli tegijate hulgas.

(Raamatu puhul) mulle meeldis, et tegelased olid suhteliselt inimlikud. Ok, täpsemalt head tegelased olid suhteliselt inimlikud. Mõni paha oli ikka nii paha, et otsi häid omadusi tikutulega taga.

Kauges minevikus toimuvate teoste puhul on muidugi mõnikord see probleem, et tegelased mõjuvad nagu kaasaja inimesed, kes on lihtsalt kuhugi minevikku elama lükatud. Teisalt maitea kui palju selline asi üldse välditav on ja kas seda peaks soovima.

Kindlasti võiks sellest rääkida, kuidas katedraali ehitamine oli mingi suur sümbol jne, aga see pole siin mõni süvaanalüüsiv raamatublogi. Lähen arutlen discussion questionite üle omaette ja panen siia hoopis pildirea noist mulle tuntud nägudest, kes kõik zeriaalis mängisid.

Eddie Redmayne
Praegu vist kõige suurem tegija noist näitlejaist.
Väga hea näitleja valik. Tegelane oli sihuke metsas kasvanud
teistsugune looduslaps, aga kuldsete kätega ja
 kõige teravam kriit neist kõigist seal. Ühesõnaga. Mulle tuleb ka vana
hea Ed pähe, kui küsitakse, milline näitleja näeb
heas mõttes natuke hulluke välja.
Matthew Macfayden
Siin ärgas jumalamees.
Donald Sutherland
Krahv
Sam Claflin
Siin krahvi poeg. Praegu tuntud kui see mees
filmist "Me before you".
Hayley Atwell
Krahvi tütar. Mina tean mingitest teistest
miniseriaalidest teda, aga ta mängib ka nois Marveli
filmides. Ainult ükski neid filme näinud inimene ei
paista teda sealt mäletavat. Ma küll mäletaks,
kui sihuke püss kusagilt välja ilmuks järsku.
Rufus Sewell
Siin mängis ehitajat. Muidu mängib praegu
obergruppenführerit (hea sõna) seriaalis
"Mees kõrges lossis" ja peaminister
Melbourne'i seriaalis "Victoria". (Mõlemas
astub üles pisut teistsuguses rõivastuses.)
David Oakes
Ka üks krahv. Tegelasena assiest ass of asses.
Nagu ka Juan Borgia, keda ta hiljem "Borgiates"
 mängis. Mis on huvitav, sest see näitleja ise
tundub alati sihuke eriti nummikas ja naerune.
Siis vist ongi hea näitleja.

Sarah Parish
Eelmise ema ja kõige kõvem intrigant.

Robert Bathurst
Eelmise mees. Näitleja mängis "Downton Abbey" seriaalis seda
meest, kellega Edith pidi abielluma, aga kes altari ees ümber mõtles. 
Alison Pill
Üks trooninõudlejaist kodusõjas, kuninganna,
võiks öelda. Alison Pill mängis filmis "Milk"
ja seriaalis "The Newsroom" näiteks.
Ian McShane
Piiskop. Reklaamin lihtsalt, sest minu meelest
erakordselt hea paha tegelase näoga.
Võiks ka mingit maffiameest mängida näiteks.
Uues seriaalis "American Gods" mängib
Mr Wednesdayd.  

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...