Otse põhisisu juurde

Kajsa Ingemarsson "Kõik sai alguse veest"


"Kõik sai alguse veest" on Kajsa Ingemarssoni raamat, millest esmakordselt kuulsin ühe arvustuse kaudu. Sealt jäi tookord meelde, et raamatus loetakse üles tohutult palju kaubamärke ja miks sihuke asi vajalik on jne. Mulle tundus intrigeeriv. Tõesti, miks see on vajalik?

Aga see oli juba paar aastat tagasi. Sel kevadel sattusin raamatukogus sama autori raamatu "Väikesed kollased sidrunid" peale. Laenutasin ja lugesin, kuna tundus sihuke mõnus ja kerge naistekas. Siis tuli meelde ka, et sama kirjaniku raamat oli ju see kaubamärkide paraad ja võtsin selle järgmiseks lugeda.

Raamat räägib rootsi kirjanikust Stella Fribergist, kes alustab oma eduka krimkasarja viimase raamatu kirjutamist. Elu tuleb kirjutamist segama - Stella korter nõuab ootamatult sundremonti ja boyfriend osutub truudusetuks.

Mõned mõtted raamatust:

  • Lihtne tekst- lihtne lugeda. Ei teki eriti kahtlusi, et siin on nüüd ridade vahel midagi väga diipi mõeldud, millest tähelepanelik lugeja peaks aru saama.
  • Mulle meeldib, kui raamatus mainitakse ära konkreetne koht, kus tegevus toimub. Kuna Google Maps annab suurepärase võimaluse suvalises maailma kohas virtuaalselt rännata, uitasin seda raamatut lugedes tihtilugu mööda Stockholmi tänavaid ringi.
  • Peategelane oli (eriti raamatu alguses) pigem negatiivne kangelane - pealiskaudne materiaalsete asjade ja raha kummardaja oma eduka karjääri ja eksklusiivse korteriga. Pole midagi teha, aga negatiivsed kangelased on tihti huvitavamad kui positiivsed. (Darth Vader oli alati ägedam kui Luke.)
  • Eelmisega seonduvalt ka see räägitud kaubamärkide üleslugemise teema. Kõigepealt oli seda oluliselt vähem, kui ma enne lugemist ootasin. Ja sisu mõttes sain mina niimoodi aru, et see täitis siin oma kindlat eesmärki. 10 kohvrisse pandavat riideeset oli vaja kaubamärkide kaupa üles lugeda sellepärast, et peategelase jaoks olid need märgilise tähendusega. Tema jaoks oli Alice Temperley kleit või Hermesi sall staatuse näitaja (samas kui H&M-i kleit või kaltsukast ostetud sall näidanuks tühisust). Lugejal polnudki vaja teada, millised need nimetatud sallid või kleidid välja näevad, vaid aru saada, et peategelane elas maailmas, kus kaubamärk on oluline asi. Edasi oleneb juba lugejast, kas see mõjutab tema arvamust peategelasest positiivses või negatiivses suunas.
  • Stella kirjutatava raamatu katked põhitegevuse vahel. Ühest küljest jättis see raamatukirjutamise liin mind suhteliselt külmaks, teisalt mulle meeldis, et raamatukatked olid ära toodud. See andis lugejale endale võimaluse otsustada, kas Stella siis on päriskirjanik või ei vääri kirjanikuks nimetamist (nagu tema kriitikana mitu korda mainiti).
  • Mitte et mul paksude raamatute vastu midagi oleks, aga selle raamatu puhul oli 540 lehekülge liiga palju. Paarsada lehekülge oleks saanud maha tõmmata küll, ilma et sisus midagi väga suurt ütlemata jääks. Praegusel kujul jäi mulje, et palju sellist on raamatusse sisse jäetud, mille autor sinna lihtsalt oma kirjutamisrõõmu pärast pannud on. 
  • See leierdatud liin, kus algselt täiuslikuna tunduv reetlik boyfriend tavalise heasüdamliku töömehe vastu vahetakse, oli väga ettearvatav. Mulle vist oleks rohkem meeldinud, kui see heasüdamlik töömees oleks salakavalalt peategelase vastu töötama hakanud ja ta kõmuajakirjanike lõugade vahele lükanud (mitte teda nende eest kaitsnud).
  • Stella perekonnast tõusis esile külm ja väljapoole näitamisele suunatud ema. Ühest küljest anti sellega natuke mõista, kust selline snooblik peategelane tulnud oli, teisalt tundus see ema natuke üle võlli keeratud olevat. Võib-olla ma lihtsalt ei tunne selliseid inimesi ega usu sellepärast nende olemasolusse. 
Ma kokkuvõttes vist ei ütleks, et ära loe. Kui on soov kergemakujulist naistekat lugeda, mis ühe päevaga läbi ei saaks, siis miks mitte. 

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Kate Westbury "The Oxford guide to scandal and lies"

Aasta on 1951. Peategelased Ginevra Bishop ja Sidney Braithwaite on Oxfordis üliõpilased. Ühel päeval sureb Ginevrale tuttav raamatukoguhoidja. Seepeale ilmub välja üks briti salateenistuse mees, kes arvab, et Ginevra ja II maailmasõja ajal spioonitööd teinud Sidney võiksid tema surma uurida, sest see raamatukoguhoidja polnud tegelikult lihtsalt raamatukoguhoidja.  Hakkasin raamatut peamiselt tegevuskoha pärast lugema, tundus tol hetkel tõmbav. Ehk kuulus ülikool seostus sügisega või midagi. Avastseen oligi kohe Bodleiani raamatukogus, aga üldiselt sellest, kuidas Gin ja Sidney õppimisega tegelesid, palju ei räägitud. See-eest tuli (eriti alguses) ette mitmeid sõnu, mille tähendust pidi otsima minema. Tihti oli tegemist mingi briti ülikooliterminoloogiaga. Näiteks polnud mul põhjust varem teada, et sõna don tähistab üldiselt akadeemilise personali liiget. Ja akadeemilise personali liikmeid oli tegelaste hulgas mitmeid, üliõpilasi ka. Kedagi teist nagu eriti polnudki. Üldiselt oli n...

Kirjanurga advendikalender- 1.aken

Ma ei ole ikka veel jõulusõber, aga advent võib minu poolest olla- see annab ka hea võimaluse koostada mistahes 24-osalist nimekirja, mida ma nüüd teha kavatsengi. Kui viitsin. Niisiis on 1.-24.detsembrini Truffe kirjanurgas iga päev advendikalender ühe lambika jõuluteemalise asjaga ehk sellega, mis mul parajasti pähe tuleb. 1.aken - Jõulud teel maale Kusagil 20 aastat tagasi (jah, 20 aastat) näitas ETV ühel detsembrikuul saadet/multikat "Jõulud teel maale". Oli selline 24-osaline saade, kus päkapikud Kaarup ja Pörri iga päev ühe multika osa sisse juhatasid (ja ka muudes asjades väga muhedad mehed olid). Multikas oligi tegelikult see, mille nimi oli "Jõulud teel maale", ja multika idee oli selles, et kaks inglit pidid taevast Maale transportima ühe kasti, kus sees olid jõulupühad. Neid üritas takistada paha ingel, kelle nimi oli Õngel. Õngli kõnet iseloomustas lause viimaste sõnade kordamine (Tõmba siit uttu-uttu jne.) ja ta oli muidu ka sihuke vaimukas kuju, ...