Otse põhisisu juurde

Kõik sai alguse veest

"Kõik sai alguse veest" on Kajsa Ingemarssoni raamat, millest esmakordselt kuulsin ühe arvustuse kaudu. Sealt jäi tookord meelde, et raamatus loetakse üles tohutult palju kaubamärke ja miks sihuke asi vajalik on jne. Mulle tundus intrigeeriv. Tõesti, miks see on vajalik?

Aga see oli juba paar aastat tagasi. Sel kevadel sattusin raamatukogus sama autori raamatu "Väikesed kollased sidrunid" peale. Laenutasin ja lugesin, kuna tundus sihuke mõnus ja kerge naistekas. Siis tuli meelde ka, et sama kirjaniku raamat oli ju see kaubamärkide paraad ja võtsin selle järgmiseks lugeda.

Raamat räägib rootsi kirjanikust Stella Fribergist, kes alustab oma eduka krimkasarja viimase raamatu kirjutamist. Elu tuleb kirjutamist segama - Stella korter nõuab ootamatult sundremonti ja boyfriend osutub truudusetuks.

Mõned mõtted raamatust:

  • Lihtne tekst- lihtne lugeda. Ei teki eriti kahtlusi, et siin on nüüd ridade vahel midagi väga diipi mõeldud, millest tähelepanelik lugeja peaks aru saama.
  • Mulle meeldib, kui raamatus mainitakse ära konkreetne koht, kus tegevus toimub. Kuna Google Maps annab suurepärase võimaluse suvalises maailma kohas virtuaalselt rännata, uitasin seda raamatut lugedes tihtilugu mööda Stockholmi tänavaid ringi.
  • Peategelane oli (eriti raamatu alguses) pigem negatiivne kangelane - pealiskaudne materiaalsete asjade ja raha kummardaja oma eduka karjääri ja eksklusiivse korteriga. Pole midagi teha, aga negatiivsed kangelased on tihti huvitavamad kui positiivsed. (Darth Vader oli alati ägedam kui Luke.)
  • Eelmisega seonduvalt ka see räägitud kaubamärkide üleslugemise teema. Kõigepealt oli seda oluliselt vähem, kui ma enne lugemist ootasin. Ja sisu mõttes sain mina niimoodi aru, et see täitis siin oma kindlat eesmärki. 10 kohvrisse pandavat riideeset oli vaja kaubamärkide kaupa üles lugeda sellepärast, et peategelase jaoks olid need märgilise tähendusega. Tema jaoks oli Alice Temperley kleit või Hermesi sall staatuse näitaja (samas kui H&M-i kleit või kaltsukast ostetud sall näidanuks tühisust). Lugejal polnudki vaja teada, millised need nimetatud sallid või kleidid välja näevad, vaid aru saada, et peategelane elas maailmas, kus kaubamärk on oluline asi. Edasi oleneb juba lugejast, kas see mõjutab tema arvamust peategelasest positiivses või negatiivses suunas.
  • Stella kirjutatava raamatu katked põhitegevuse vahel. Ühest küljest jättis see raamatukirjutamise liin mind suhteliselt külmaks, teisalt mulle meeldis, et raamatukatked olid ära toodud. See andis lugejale endale võimaluse otsustada, kas Stella siis on päriskirjanik või ei vääri kirjanikuks nimetamist (nagu tema kriitikana mitu korda mainiti).
  • Mitte et mul paksude raamatute vastu midagi oleks, aga selle raamatu puhul oli 540 lehekülge liiga palju. Paarsada lehekülge oleks saanud maha tõmmata küll, ilma et sisus midagi väga suurt ütlemata jääks. Praegusel kujul jäi mulje, et palju sellist on raamatusse sisse jäetud, mille autor sinna lihtsalt oma kirjutamisrõõmu pärast pannud on. 
  • See leierdatud liin, kus algselt täiuslikuna tunduv reetlik boyfriend tavalise heasüdamliku töömehe vastu vahetakse, oli väga ettearvatav. Mulle vist oleks rohkem meeldinud, kui see heasüdamlik töömees oleks salakavalalt peategelase vastu töötama hakanud ja ta kõmuajakirjanike lõugade vahele lükanud (mitte teda nende eest kaitsnud).
  • Stella perekonnast tõusis esile külm ja väljapoole näitamisele suunatud ema. Ühest küljest anti sellega natuke mõista, kust selline snooblik peategelane tulnud oli, teisalt tundus see ema natuke üle võlli keeratud olevat. Võib-olla ma lihtsalt ei tunne selliseid inimesi ega usu sellepärast nende olemasolusse. 
Ma kokkuvõttes vist ei ütleks, et ära loe. Kui on soov kergemakujulist naistekat lugeda, mis ühe päevaga läbi ei saaks, siis miks mitte. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...

Anthony Horowitz "Minu harakamõrvad"

  Anthony Horowitzi tean ju juba mõnda aega. Mitu korda olen telekas sattunud selle saate peale, kus temaga vestlus oli (festivalil HeadRead ilmselt?). Ja siis need briti krimisarjad, mida ta kirjutab. Mitte et ma neid vaadanud oleks. "Midsomeri mõrvade" osas on minu kontol jätkuvalt 1 otsast lõpuni vaadatud episood + ehk mõniteist natuke vaadatut.  "Minu harakamõrvad" räägib loo keeletoimetaja Sue Ryelandist, kes hakkab toimetama/lugema menuka krimiraamatute seeria järjekordset osa ja leiab ühel hetkel, et loetaval on täitsa seos tema enda eluga.  Niisiis siin on raamat raamatus - on nii Sue päriselu kui raamat, mida ta loeb. Reeglina mulle eriti raamat raamatus ei istu, aga siin oli täitsa okei, sest suurema osa loetavast raamatust luges Sue korraga läbi. Polnud pärismaailmaga vaheldumisi jutustamist. See raamat, mida Sue luges, oli niuke täitsa klassikaline briti mõrvalugu, Horowitzil ilmselt meelega sellisena kirjutatud.  See, kas Sue on tegelikult peategelane, ...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...