Otse põhisisu juurde

Hümnid

Alati, kui mõni spordivõistlus käib, kerkivad mõtetesse (ja kummituslauludeks) taas hümnid. Niisiis allpool 10 Euroopa hümni, mis mulle meeldivad.

10. Saksamaa - Meloodilises plaanis ei tekita tundeid, aga kuna teda on mitmel spordivõistlusel mängitud, kus mina parajast sakslas(t)e poolt olen juhtunud olema, siis kannab rohkem emotsionaalset väärtust.

9. Island - Uusim tulija minu lemmikute tabelis. Islandilikult karge väikese dramaatikapiisaga. Ja tundub ka selline laul, mida oleks koorilauljana tore laulda. Orkestri mängitud instrumentaalversioon on vist veel parem.

8. Austria - Seda ma nimetan oma peas väsinud sportlase hümniks. Kujutan ette, kuidas mingi vend on maratoni jooksnud ja võitnud ja siis autasustamisel pannakse Austria rahulik hümn mängima. Väsinud võitja võib ennast kuhugi Alpi aasale istuma kujutada samal ajal, kui suurel ekraanil näidatakse sangarlikke hetki tema maratonijooksust.

7. Norra - Norra hümn algab sama viisijupiga nagu laul "Deck the halls with boughs of holly". Siin on ta sellepärast, et ma olen palju Norra sportlaste poolt olnud.

6. Suurbritannia - Kaunis viis. Muhelust valmistab see, et laul ülistab nende armulist kuningannat. Ainult Suurbritannias ma ütlen. Ette on tulnud mitmeid olukordi, kus on olnud suur heameel just seda viisi kuulda.

5. Prantsusmaa - Kõige kuulsam Euroopa hümn vist üldse ja ainsaid kordi, kus ma olen väga tahtnud prantsuse keelt osata, et seda kaasa laulda. Entusiastlik lugu. Peabki olema, kui võitlusse kutsub. Ja mul on tekkinud soov Piirimäe "Suurt Prantsuse revolutsiooni" uuesti lugeda.

4. Hispaania - Vahel tundub, et kõige ilusama meloodiaga Euroopa hümn. Aga pigem aeglasemalt mängituna kui kiiremini. Kõla poolest ehk kõige...eem...kuninglikum?

3. Itaalia - Kõige-kõige parem rõõmsa alatooniga hümn. Juba esimesed taktid, kus veel sõnadega osa pole, tõotavad midagi õige toredat. Maitea, kas nii sobib või mitte, aga mina igal juhul üürgan seda oma pudi-itaalia keeles kaasa laulda peaaegu alati (sellest kohast saab ikka aru, kus Iii-taa-li-aaaa on). Ja kui mõni spordimeeskond seda laulma juhtub, on nad nagu õiged ooperimaa pojad, kes pooleldi skandeerides oma hinge seest välja laulavad.

2. Šotimaa - Teisi hümne guugeldades sattusin lambist selle peale. Pole riigihümn, aga kõlabki nagu tõsine rahvahümn, mida tahaks suures rahvamassis kaasa laulda (kes jorisedes, kes üürates, kes niisama õõtsudes). Või siis on asi torupillis. Mägine maa, külma sinise veega järved ja kivilossid. Väga meeldib.

1. Rootsi *- See on irratsionaalne armastus. Praegu kuulates tundub, et kaasalaulmiseks on tarvis väiksemat hääleulatust kui mõne muu hümni puhul (mis on positiivne). Viis on originaalis kusagilt rahvalaulust. See on kena mõte. Tundubki sobivat nii pühalikumas hümniversioonis kui ka täitsa tavalise lauluna laulduna.

*- Siin mängitakse hümni ilmselt sellepärast, et tegemist on riikliku pulmaga, aga mulle hakkas just praegu meeldima mõte, et hümni võiks laulda ka täitsa tavaliste inimeste pulmas. Annaks sisuga ära siduda küll.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...