Otse põhisisu juurde

Hümnid

Alati, kui mõni spordivõistlus käib, kerkivad mõtetesse (ja kummituslauludeks) taas hümnid. Niisiis allpool 10 Euroopa hümni, mis mulle meeldivad.

10. Saksamaa - Meloodilises plaanis ei tekita tundeid, aga kuna teda on mitmel spordivõistlusel mängitud, kus mina parajast sakslas(t)e poolt olen juhtunud olema, siis kannab rohkem emotsionaalset väärtust.

9. Island - Uusim tulija minu lemmikute tabelis. Islandilikult karge väikese dramaatikapiisaga. Ja tundub ka selline laul, mida oleks koorilauljana tore laulda. Orkestri mängitud instrumentaalversioon on vist veel parem.

8. Austria - Seda ma nimetan oma peas väsinud sportlase hümniks. Kujutan ette, kuidas mingi vend on maratoni jooksnud ja võitnud ja siis autasustamisel pannakse Austria rahulik hümn mängima. Väsinud võitja võib ennast kuhugi Alpi aasale istuma kujutada samal ajal, kui suurel ekraanil näidatakse sangarlikke hetki tema maratonijooksust.

7. Norra - Norra hümn algab sama viisijupiga nagu laul "Deck the halls with boughs of holly". Siin on ta sellepärast, et ma olen palju Norra sportlaste poolt olnud.

6. Suurbritannia - Kaunis viis. Muhelust valmistab see, et laul ülistab nende armulist kuningannat. Ainult Suurbritannias ma ütlen. Ette on tulnud mitmeid olukordi, kus on olnud suur heameel just seda viisi kuulda.

5. Prantsusmaa - Kõige kuulsam Euroopa hümn vist üldse ja ainsaid kordi, kus ma olen väga tahtnud prantsuse keelt osata, et seda kaasa laulda. Entusiastlik lugu. Peabki olema, kui võitlusse kutsub. Ja mul on tekkinud soov Piirimäe "Suurt Prantsuse revolutsiooni" uuesti lugeda.

4. Hispaania - Vahel tundub, et kõige ilusama meloodiaga Euroopa hümn. Aga pigem aeglasemalt mängituna kui kiiremini. Kõla poolest ehk kõige...eem...kuninglikum?

3. Itaalia - Kõige-kõige parem rõõmsa alatooniga hümn. Juba esimesed taktid, kus veel sõnadega osa pole, tõotavad midagi õige toredat. Maitea, kas nii sobib või mitte, aga mina igal juhul üürgan seda oma pudi-itaalia keeles kaasa laulda peaaegu alati (sellest kohast saab ikka aru, kus Iii-taa-li-aaaa on). Ja kui mõni spordimeeskond seda laulma juhtub, on nad nagu õiged ooperimaa pojad, kes pooleldi skandeerides oma hinge seest välja laulavad.

2. Šotimaa - Teisi hümne guugeldades sattusin lambist selle peale. Pole riigihümn, aga kõlabki nagu tõsine rahvahümn, mida tahaks suures rahvamassis kaasa laulda (kes jorisedes, kes üürates, kes niisama õõtsudes). Või siis on asi torupillis. Mägine maa, külma sinise veega järved ja kivilossid. Väga meeldib.

1. Rootsi *- See on irratsionaalne armastus. Praegu kuulates tundub, et kaasalaulmiseks on tarvis väiksemat hääleulatust kui mõne muu hümni puhul (mis on positiivne). Viis on originaalis kusagilt rahvalaulust. See on kena mõte. Tundubki sobivat nii pühalikumas hümniversioonis kui ka täitsa tavalise lauluna laulduna.

*- Siin mängitakse hümni ilmselt sellepärast, et tegemist on riikliku pulmaga, aga mulle hakkas just praegu meeldima mõte, et hümni võiks laulda ka täitsa tavaliste inimeste pulmas. Annaks sisuga ära siduda küll.

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Kuningannad 1925 - #4 Norra Maud

Norra kuninganna Maud (1869-1938) Maud Charlotte Mary Victoria sündis 1869.aastal, isaks tollane Walesi prints (ja hilisem Ühendkuningriigi kuningas) Edward VII ning emaks Taani printsess Alexandra. Seega olid tema vanavanemad (sh kuninganna Victoria) kõik monarhid.  Maud oli kõige noorem laps, tal oli kaks venda ja kaks õde. Üks vend oli tulevane kuningas George V. Lapsepõlves kutsuti Maudi Harryks. Ta oli väga elav laps, tema kasvatamist võtsid vanemad pigem vabamalt kui rangemalt. Vanaema Victoriale see väga ei meeldinud, aga no mis teha. Maud käis tihtipeale emaga tolle kodumaal Taanis kaasas, samuti Norras ja Vahemere kruiisidel. 1896. aastal abiellus Maud Taani kuninga Frederik VIII pojaga, st oma ema vennapojaga. Tolle nimi oli Carl. Kuni 1905. aastani elati peamiselt Taanis, aga Maudi isa Edward kinkis neile ka Inglismaal maja, et paari Inglismaa visiidid tihedad oleksid. Seal majas sündis 1903. aastal paari ainus laps Alexander. Pulmapilt (peale vajut...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...