Otse põhisisu juurde

See otsekohese pealkirjaga raamat

Mõtlesin, et peaks vahepeal mingist raamatust kirjutama. Mõnda aega tagasi lugesin Mart Sanderi raamatut "Litsid". Enne lugemist nähtud kommentaarid ütlesid, et ära suhtu raamatusse eelarvamusega autori ega kaanepildi põhjal. Maitea, kuidas sellega mul oli, aga raamatust oli tegelikult aru saada küll, et autoriks on silmaringiga inimene (mida oli härra Sandrist põhjust juba eelnevalt arvata).

Raamatu üsna otsene pealkiri tekitas enne lugemist mõtte, et ehk on tegemist üsna...eee...maise sisuga raamatuga. Tegelikult oli hoopis pigem sihuke ühiskonnaolusid kirjeldav. Tegevus toimus küll lõbumajas, aga tegemist oli omalaadsete seas ühe kõige korralikuma asutusega (kui üldse nii öelda saab), mida töötajad ise härrasteklubiks nimetasid. Ausalt öeldes oleks seda maist sisu täitsa võinud seal olla, äkki oleks olnud humoorikas (arvestades, et autor on oma tavapärases kõnepruugis üsna teravkeelne ja -meelne).

Suurimat rolli mängis tegelikult tegevusaeg (1939 II poolest kuni 1941 päris alguseni). Maailmas ja Eestis toimusid ses vahemikus nii suured ja murrangulised sündmused, et need võtsid raamatu kohati üle- kohati läks asi nagu rohkem ajalooraamatuks kätte. Huvitav oli ikka - kui vähegi lähiajalooga kursis olla, siis sai aru küll, mis värk käis. Küll muutus vahepeal natuke häirivaks see, et näidati tegelaste seost justkui liiga suurte ajaloosündmustega. Või pigem- mingite suvaliste tegelaste roll ajaloosündmustes tundus liiga suur. Eks see ütlus ole ka olemas, et suvalised inimesed teevadki ajalugu, aga nomaitea.

Tegelasi oli mitmesuguseid ja huvitavaid: kunagisest paruniprouast nüüdseks härrasteklubi perenaiseks saanud naine, õnnetu looga baltisaksa päritolu peretütar, jõukamapoolset päritolu eestlanna, kelle jaoks härrasteklubis töötamine oli pigem põnev võimalus kui sundvalik jt. Samas tegelaste sisemaailma väga ei avatud, tähelepanu koondus suuresti ainult sündmustele.

Päris kena raamat siiski. Minevikus toimuva tegevusega raamatute puhul on alati huvitav jälgida, kuidas kujutatakse tegelaste reaktsioone mingitele sündmustele. Mina praegu lugedes juba tean, milline mõne sündmuse tähtsus oli ja kuidas see nö suurde pilti asetub, aga kaasaegse inimese (antud juhul tegelase) jaoks oli tegemist lihtsalt mingi asjaga, mis ühel päeval juhtus ja millest ta võib-olla ajalehest luges. Normaalne.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...