Otse põhisisu juurde

See otsekohese pealkirjaga raamat

Mõtlesin, et peaks vahepeal mingist raamatust kirjutama. Mõnda aega tagasi lugesin Mart Sanderi raamatut "Litsid". Enne lugemist nähtud kommentaarid ütlesid, et ära suhtu raamatusse eelarvamusega autori ega kaanepildi põhjal. Maitea, kuidas sellega mul oli, aga raamatust oli tegelikult aru saada küll, et autoriks on silmaringiga inimene (mida oli härra Sandrist põhjust juba eelnevalt arvata).

Raamatu üsna otsene pealkiri tekitas enne lugemist mõtte, et ehk on tegemist üsna...eee...maise sisuga raamatuga. Tegelikult oli hoopis pigem sihuke ühiskonnaolusid kirjeldav. Tegevus toimus küll lõbumajas, aga tegemist oli omalaadsete seas ühe kõige korralikuma asutusega (kui üldse nii öelda saab), mida töötajad ise härrasteklubiks nimetasid. Ausalt öeldes oleks seda maist sisu täitsa võinud seal olla, äkki oleks olnud humoorikas (arvestades, et autor on oma tavapärases kõnepruugis üsna teravkeelne ja -meelne).

Suurimat rolli mängis tegelikult tegevusaeg (1939 II poolest kuni 1941 päris alguseni). Maailmas ja Eestis toimusid ses vahemikus nii suured ja murrangulised sündmused, et need võtsid raamatu kohati üle- kohati läks asi nagu rohkem ajalooraamatuks kätte. Huvitav oli ikka - kui vähegi lähiajalooga kursis olla, siis sai aru küll, mis värk käis. Küll muutus vahepeal natuke häirivaks see, et näidati tegelaste seost justkui liiga suurte ajaloosündmustega. Või pigem- mingite suvaliste tegelaste roll ajaloosündmustes tundus liiga suur. Eks see ütlus ole ka olemas, et suvalised inimesed teevadki ajalugu, aga nomaitea.

Tegelasi oli mitmesuguseid ja huvitavaid: kunagisest paruniprouast nüüdseks härrasteklubi perenaiseks saanud naine, õnnetu looga baltisaksa päritolu peretütar, jõukamapoolset päritolu eestlanna, kelle jaoks härrasteklubis töötamine oli pigem põnev võimalus kui sundvalik jt. Samas tegelaste sisemaailma väga ei avatud, tähelepanu koondus suuresti ainult sündmustele.

Päris kena raamat siiski. Minevikus toimuva tegevusega raamatute puhul on alati huvitav jälgida, kuidas kujutatakse tegelaste reaktsioone mingitele sündmustele. Mina praegu lugedes juba tean, milline mõne sündmuse tähtsus oli ja kuidas see nö suurde pilti asetub, aga kaasaegse inimese (antud juhul tegelase) jaoks oli tegemist lihtsalt mingi asjaga, mis ühel päeval juhtus ja millest ta võib-olla ajalehest luges. Normaalne.

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...