Otse põhisisu juurde

See otsekohese pealkirjaga raamat

Mõtlesin, et peaks vahepeal mingist raamatust kirjutama. Mõnda aega tagasi lugesin Mart Sanderi raamatut "Litsid". Enne lugemist nähtud kommentaarid ütlesid, et ära suhtu raamatusse eelarvamusega autori ega kaanepildi põhjal. Maitea, kuidas sellega mul oli, aga raamatust oli tegelikult aru saada küll, et autoriks on silmaringiga inimene (mida oli härra Sandrist põhjust juba eelnevalt arvata).

Raamatu üsna otsene pealkiri tekitas enne lugemist mõtte, et ehk on tegemist üsna...eee...maise sisuga raamatuga. Tegelikult oli hoopis pigem sihuke ühiskonnaolusid kirjeldav. Tegevus toimus küll lõbumajas, aga tegemist oli omalaadsete seas ühe kõige korralikuma asutusega (kui üldse nii öelda saab), mida töötajad ise härrasteklubiks nimetasid. Ausalt öeldes oleks seda maist sisu täitsa võinud seal olla, äkki oleks olnud humoorikas (arvestades, et autor on oma tavapärases kõnepruugis üsna teravkeelne ja -meelne).

Suurimat rolli mängis tegelikult tegevusaeg (1939 II poolest kuni 1941 päris alguseni). Maailmas ja Eestis toimusid ses vahemikus nii suured ja murrangulised sündmused, et need võtsid raamatu kohati üle- kohati läks asi nagu rohkem ajalooraamatuks kätte. Huvitav oli ikka - kui vähegi lähiajalooga kursis olla, siis sai aru küll, mis värk käis. Küll muutus vahepeal natuke häirivaks see, et näidati tegelaste seost justkui liiga suurte ajaloosündmustega. Või pigem- mingite suvaliste tegelaste roll ajaloosündmustes tundus liiga suur. Eks see ütlus ole ka olemas, et suvalised inimesed teevadki ajalugu, aga nomaitea.

Tegelasi oli mitmesuguseid ja huvitavaid: kunagisest paruniprouast nüüdseks härrasteklubi perenaiseks saanud naine, õnnetu looga baltisaksa päritolu peretütar, jõukamapoolset päritolu eestlanna, kelle jaoks härrasteklubis töötamine oli pigem põnev võimalus kui sundvalik jt. Samas tegelaste sisemaailma väga ei avatud, tähelepanu koondus suuresti ainult sündmustele.

Päris kena raamat siiski. Minevikus toimuva tegevusega raamatute puhul on alati huvitav jälgida, kuidas kujutatakse tegelaste reaktsioone mingitele sündmustele. Mina praegu lugedes juba tean, milline mõne sündmuse tähtsus oli ja kuidas see nö suurde pilti asetub, aga kaasaegse inimese (antud juhul tegelase) jaoks oli tegemist lihtsalt mingi asjaga, mis ühel päeval juhtus ja millest ta võib-olla ajalehest luges. Normaalne.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...