Otse põhisisu juurde

See otsekohese pealkirjaga raamat

Mõtlesin, et peaks vahepeal mingist raamatust kirjutama. Mõnda aega tagasi lugesin Mart Sanderi raamatut "Litsid". Enne lugemist nähtud kommentaarid ütlesid, et ära suhtu raamatusse eelarvamusega autori ega kaanepildi põhjal. Maitea, kuidas sellega mul oli, aga raamatust oli tegelikult aru saada küll, et autoriks on silmaringiga inimene (mida oli härra Sandrist põhjust juba eelnevalt arvata).

Raamatu üsna otsene pealkiri tekitas enne lugemist mõtte, et ehk on tegemist üsna...eee...maise sisuga raamatuga. Tegelikult oli hoopis pigem sihuke ühiskonnaolusid kirjeldav. Tegevus toimus küll lõbumajas, aga tegemist oli omalaadsete seas ühe kõige korralikuma asutusega (kui üldse nii öelda saab), mida töötajad ise härrasteklubiks nimetasid. Ausalt öeldes oleks seda maist sisu täitsa võinud seal olla, äkki oleks olnud humoorikas (arvestades, et autor on oma tavapärases kõnepruugis üsna teravkeelne ja -meelne).

Suurimat rolli mängis tegelikult tegevusaeg (1939 II poolest kuni 1941 päris alguseni). Maailmas ja Eestis toimusid ses vahemikus nii suured ja murrangulised sündmused, et need võtsid raamatu kohati üle- kohati läks asi nagu rohkem ajalooraamatuks kätte. Huvitav oli ikka - kui vähegi lähiajalooga kursis olla, siis sai aru küll, mis värk käis. Küll muutus vahepeal natuke häirivaks see, et näidati tegelaste seost justkui liiga suurte ajaloosündmustega. Või pigem- mingite suvaliste tegelaste roll ajaloosündmustes tundus liiga suur. Eks see ütlus ole ka olemas, et suvalised inimesed teevadki ajalugu, aga nomaitea.

Tegelasi oli mitmesuguseid ja huvitavaid: kunagisest paruniprouast nüüdseks härrasteklubi perenaiseks saanud naine, õnnetu looga baltisaksa päritolu peretütar, jõukamapoolset päritolu eestlanna, kelle jaoks härrasteklubis töötamine oli pigem põnev võimalus kui sundvalik jt. Samas tegelaste sisemaailma väga ei avatud, tähelepanu koondus suuresti ainult sündmustele.

Päris kena raamat siiski. Minevikus toimuva tegevusega raamatute puhul on alati huvitav jälgida, kuidas kujutatakse tegelaste reaktsioone mingitele sündmustele. Mina praegu lugedes juba tean, milline mõne sündmuse tähtsus oli ja kuidas see nö suurde pilti asetub, aga kaasaegse inimese (antud juhul tegelase) jaoks oli tegemist lihtsalt mingi asjaga, mis ühel päeval juhtus ja millest ta võib-olla ajalehest luges. Normaalne.

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...