Otse põhisisu juurde

Aprilli lemmikud

See blogi siin pole raamatublogi ega kokandusblogi ega fotoblogi jne. Kui tahta teda kuhugi rühma panna, siis äärmisel juhul oleks ehk elustiiliblogiga tegemist. Huvitav kategooria, eksole. Nüüd tulebki üks postitus, mis elustiiliblogisse sobib. Aprilli lemmikud minu tõlgenduses on sihukesed asjad, millega aprillis meeldejäävalt kokku puutusin.

Lilled
Kevadlilled on lillede hulgas kõige meeleolukamad. Tulbid, nartsissid, sinililled. Praegu näen ühte suurt lilleseadet, kus on omavahel kaunilt ja hoogsalt kokku pandud krüsanteemid, liiliad, tulbid, gerberad ja mingid tillukeste valgete õitega lilled. Pea peab olema lahti, et uskuda mingite lillede kokkusobivust piisavalt, et hakata neid üldse kokku sättima. Muide, kui edevale mehele on vaja lillli kinkida, siis tuleb roosid võtta. Ükspäev kuulsin.

Telesaade 
Mina näiteks mängin reedeti "Kuldvillakut" kodus kaasa ja see on väga tore. Stuudiomängus ilmselt oleksin vilets, sest seal on kaks konkurenti ja rambivalgus.Ise saab ka kuldvillakuid lihtsasti luua, näiteks siin.

Raamat - Kajsa Ingemarsson "Väikesed kollased sidrunid"
Pole veel lõpuni lugenud, aga mulle meeldib, et seal toimub tegevus Stockholmis ja vahepeal mainitakse tegevuse sees ka tänavanimesid. Siis saab google mapsist järgi vaadata, mis koht on. Muidu olevat see raamat olnud müüduim raamat Rootsis mingil aastal. Sisu poolest on lihtsasti loetav naistekas.

Kohvik
Gustav võib olla ilusam nimi, aga Werner on iseenesest palju mõnusam. (Hm. Lugesin just, et selle Pirogovi hotelli nimeks saab Lydia. Huvitav, kas see on tasakaalustamaks kesklinnas asuvaid mehenimedega asutusi.)

Muusika
Mingi kord kaupsist väljudes kuulsin seal välisukse juures Norah Jonesi. Sellest ajast on mul desktopil meeldetuletus Norah Jonesi kuulata. Vahepeal ei tulnud lihtsalt meelde. Eelmine nädal kuulasin ka paari kuulsat laulu. "Don't know why" ja "Come away with me" ja "The Story" (filmist "Minu mustikakarva ööd").


Toit
Sellest on küll mitu aastat möödas ja pole mingit seost aprilliga, aga järsku tuli meelde, et kunagi oli Farmil väga hea kodujuust hapukoore ja maitserohelisega. Juba siis, kui seda veel tehti, sai seda osta enam-vähem Konsumist ainult, ja nüüd ei tehta enam üldse juba ammu :(

Viimati oli ta sihukeses pakis,
enne seda oli veel üks teistsugune
ümmargune pakk.

Seriaal 
"Sõbrad" on sihuke seriaal, mida praegu vaatan ja kus esinevate naljade peale vahepeal täitsa naeran. Vahepeal on aga järgmised laused ettearvatavad. Ühtlasi on huvitav tõdeda, et kui "Sõpru" mitte telekast koos reklaamiga vaadata, on ühe osa pikkus ainult mingi 22 minutit. Chandler M. Bing ftw.

Tööriist - Emaze
See on veel üks  internetiavarustes olev võimalus esitlusi teha. Lahe selle poolest, et seal saab esitlusi teha 3D-efektiga. Noh näiteks saad sihukese esitluse teha, mis liigub ringi galeriis ja iga slaid on üks maal seinal vms.

Arhitektuur (või veel üks raamat)
Ei, mitte uus Kvartal, vaid üks hiigelraamat, mille raamatupoe soodusmüügilt võileivahinna eest soetasin. "1000 lossi, kindlust ja paleed". Midagi ajaloo- või arhitektuurihuvilisele või lihtsalt sisemisele printsessile. Kirjasõnalise osa poolest seda raamatut just väga ei soovita, sest autor vahepeal suht udutab ja ajab mingit imelikku luulelist juttu, aga muidu on iga raamat, kus 1000 mõne valdkonna näidet sees, ju päris hea "andmebaas".

Tegevus - värvimine (pliiatsite, vildikatega)
Olen juba enam kui 10 aastat värvimissõber olnud, seega praegune värviraamatute hullus pole mulle ahaa-elamuseks, pigem on lihtsalt tore, et äkki värviraamatute valik nii palju suurem on. Laste värviraamatute koha on nagunii kleepsuraamatud suuresti üle võtnud. Võib-olla ma olen vanakooli ülemõtleja, aga kartus tuleb, et varsti lapsed oskavad ainult klaviatuuril kirjutada ja pliiatsit käes hoida ei suuda.

Mäng - Scrabble
Ausalt öelda meeldib mulle Scrabble'it kõige rohkem mängida iseendaga, siis tean kindlalt, mis on mängimise eesmärk. Pole oluline iga hinna eest midagi 3x sõna peale ära suruda, vaid mängu õnnestumist näitab pigem pikkade sõnade hulk mängulaual ja see, kui mäng peldikusse ei jookse, vaid mängulaual kaunilt hargneb. Aga muidugi võib vahepeal ka punktide peale mängida, on ka tore.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...