Otse põhisisu juurde

Aprilli lemmikud

See blogi siin pole raamatublogi ega kokandusblogi ega fotoblogi jne. Kui tahta teda kuhugi rühma panna, siis äärmisel juhul oleks ehk elustiiliblogiga tegemist. Huvitav kategooria, eksole. Nüüd tulebki üks postitus, mis elustiiliblogisse sobib. Aprilli lemmikud minu tõlgenduses on sihukesed asjad, millega aprillis meeldejäävalt kokku puutusin.

Lilled
Kevadlilled on lillede hulgas kõige meeleolukamad. Tulbid, nartsissid, sinililled. Praegu näen ühte suurt lilleseadet, kus on omavahel kaunilt ja hoogsalt kokku pandud krüsanteemid, liiliad, tulbid, gerberad ja mingid tillukeste valgete õitega lilled. Pea peab olema lahti, et uskuda mingite lillede kokkusobivust piisavalt, et hakata neid üldse kokku sättima. Muide, kui edevale mehele on vaja lillli kinkida, siis tuleb roosid võtta. Ükspäev kuulsin.

Telesaade 
Mina näiteks mängin reedeti "Kuldvillakut" kodus kaasa ja see on väga tore. Stuudiomängus ilmselt oleksin vilets, sest seal on kaks konkurenti ja rambivalgus.Ise saab ka kuldvillakuid lihtsasti luua, näiteks siin.

Raamat - Kajsa Ingemarsson "Väikesed kollased sidrunid"
Pole veel lõpuni lugenud, aga mulle meeldib, et seal toimub tegevus Stockholmis ja vahepeal mainitakse tegevuse sees ka tänavanimesid. Siis saab google mapsist järgi vaadata, mis koht on. Muidu olevat see raamat olnud müüduim raamat Rootsis mingil aastal. Sisu poolest on lihtsasti loetav naistekas.

Kohvik
Gustav võib olla ilusam nimi, aga Werner on iseenesest palju mõnusam. (Hm. Lugesin just, et selle Pirogovi hotelli nimeks saab Lydia. Huvitav, kas see on tasakaalustamaks kesklinnas asuvaid mehenimedega asutusi.)

Muusika
Mingi kord kaupsist väljudes kuulsin seal välisukse juures Norah Jonesi. Sellest ajast on mul desktopil meeldetuletus Norah Jonesi kuulata. Vahepeal ei tulnud lihtsalt meelde. Eelmine nädal kuulasin ka paari kuulsat laulu. "Don't know why" ja "Come away with me" ja "The Story" (filmist "Minu mustikakarva ööd").


Toit
Sellest on küll mitu aastat möödas ja pole mingit seost aprilliga, aga järsku tuli meelde, et kunagi oli Farmil väga hea kodujuust hapukoore ja maitserohelisega. Juba siis, kui seda veel tehti, sai seda osta enam-vähem Konsumist ainult, ja nüüd ei tehta enam üldse juba ammu :(

Viimati oli ta sihukeses pakis,
enne seda oli veel üks teistsugune
ümmargune pakk.

Seriaal 
"Sõbrad" on sihuke seriaal, mida praegu vaatan ja kus esinevate naljade peale vahepeal täitsa naeran. Vahepeal on aga järgmised laused ettearvatavad. Ühtlasi on huvitav tõdeda, et kui "Sõpru" mitte telekast koos reklaamiga vaadata, on ühe osa pikkus ainult mingi 22 minutit. Chandler M. Bing ftw.

Tööriist - Emaze
See on veel üks  internetiavarustes olev võimalus esitlusi teha. Lahe selle poolest, et seal saab esitlusi teha 3D-efektiga. Noh näiteks saad sihukese esitluse teha, mis liigub ringi galeriis ja iga slaid on üks maal seinal vms.

Arhitektuur (või veel üks raamat)
Ei, mitte uus Kvartal, vaid üks hiigelraamat, mille raamatupoe soodusmüügilt võileivahinna eest soetasin. "1000 lossi, kindlust ja paleed". Midagi ajaloo- või arhitektuurihuvilisele või lihtsalt sisemisele printsessile. Kirjasõnalise osa poolest seda raamatut just väga ei soovita, sest autor vahepeal suht udutab ja ajab mingit imelikku luulelist juttu, aga muidu on iga raamat, kus 1000 mõne valdkonna näidet sees, ju päris hea "andmebaas".

Tegevus - värvimine (pliiatsite, vildikatega)
Olen juba enam kui 10 aastat värvimissõber olnud, seega praegune värviraamatute hullus pole mulle ahaa-elamuseks, pigem on lihtsalt tore, et äkki värviraamatute valik nii palju suurem on. Laste värviraamatute koha on nagunii kleepsuraamatud suuresti üle võtnud. Võib-olla ma olen vanakooli ülemõtleja, aga kartus tuleb, et varsti lapsed oskavad ainult klaviatuuril kirjutada ja pliiatsit käes hoida ei suuda.

Mäng - Scrabble
Ausalt öelda meeldib mulle Scrabble'it kõige rohkem mängida iseendaga, siis tean kindlalt, mis on mängimise eesmärk. Pole oluline iga hinna eest midagi 3x sõna peale ära suruda, vaid mängu õnnestumist näitab pigem pikkade sõnade hulk mängulaual ja see, kui mäng peldikusse ei jookse, vaid mängulaual kaunilt hargneb. Aga muidugi võib vahepeal ka punktide peale mängida, on ka tore.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...