Otse põhisisu juurde

Eesti Laul 2016 finaal

Sedakorda oli ju täitsa suur sündmus. Tore. Sest kes ikka teeb asjast suure sündmuse, kui (tegijad) ise ei tee. Teisi lauluvõistlusi ju pole ka Eestis.

Minu arvamuste edetabel kujunes sedakorda järgmiseks:

10. Kati Laev ja Noorkuu - Kaugel sinust
Ei saa öelda, et meelde ei jääks, täitsa huvitav on seda ise dramaatilise häälega laulda vahepeal. Häda on vaid selles, et laul ikka veel ei võlu. Teisalt. Iga laul sobib kuhugi. Kui seda laulu laulda sihukese häälega nagu ooperilauljad, siis ehk muusikateatri lavale?

9. Kéa - Lonely Boy
Üks fraas kaugelt liiga korduv. Aga. Mõeldes, mida see korduv fraas meile ütleb, võiks see laul sobida ehk mõne poiste- ja meesterahvaste organisatsiooni tunnuslooks. Poiss, ära ole üksi, tule meie kampa.

8. Grete Paia - Stories untold
Tüüpiline on vist see sõna. Ja lauljanna poolfinaali kleit oli nummikam. See laul sobiks mõne minu 20 aasta taguse kasseti peale- täpselt sedasorti lugu, mis mulle siis kõige enam meeldinuks.

7. Cartoon feat Kristel Aaslaid - Immortality
Mõningane langus poolfinaaliga võrreldes, sest seekord tundus veel eriti, et esitajal oli laulu äralaulmisega raskusi. Pikad noodid täie kopsu pealt pole ka naljaasi muidugi. Lisandub see, et  igasugused tehnilised asjaolud minu juures jätkuvalt punkte ei anna. Dinosoo. Küll on tegemist mu meelest sellise looga, mida annaks väga mitmesuguste toodete reklaamis muusikana kasutada. (Teisalt ei soovi seda saatust lauludele eriti- "Intro" ansamblilt The XX ja "Midnight City" ansamblilt M83 on sel kombel üsna ära rüvetatud.)

6. Meisterjaan "Parmupillihullus"
Jätkuvalt muhe ja nutikas pala, aga kardan, et väga tihti ei viitsiks seda kuulata. Seda laulu võiks tööintervjuudel mängida ja kandideerijailt küsida, mida nad arvavad, mis mõtted tekivad jms. Ehk oleks kõnekas info võimaliku uue töötaja kohta.

5. Laura - Supersonic
Sattus ka varasemaga võrreldes pisut madalamale kohale, sest ma juba enam ei jaksa, et see mul pidevalt muudkui kummitab. Just seda viimast ning lisaks ka loo lavalist väljanägemist ja tohutu isiksusega lauljat silmas pidades tundub mulle, et selle laulu jaoks oleks suur eurokarussell just see kõige õigem koht. (Aga ma ei arva, et ta ainuüksi seepärast tingimata võitma oleks pidanud.)

4. Mick Pedaja - Seis
Selline suur ja õhuline, mida võiks kusagil kirikus kuulata või kõrvaklappidest või mõne Eesti filmi ilusate maastikukaadrite taustaks.

3. Jüri Pootsmann - Play
See laul on umbes nagu tubli koolilaps - korralikult tehtud, aga sihuke tavaline tublidus. Esimese korraga meelde ei jää ja pole kindel, kas aastate pärast enam meelde tuleks. Asi on vist selles, et see laul ei tekita emotsioone. Laulja oma võluva bassi ja ohtliku pilguga tekitab küll, aga laulule on hinne 5 lihtsalt selle eest, et kõik kohustuslikud punktid on täidetud. Kui Kati Laeva loolt natuke dramaatilisust ära võtta ja siia juurde panna, saaks küll täitsa kena Bondi filmi laulu.

2. Go Away Bird - Sally
Mõnus suitsuse baari kõla ja kõditav kitarrikäik (mis ühel korral meenutas kitarri laulust "Goodbye to yesterday"). Lauljas on lahedalt naiivset punginäitsikut. Debbie Harry noorusajad, ei? (Puusalt tulistan,  minu teadmised tema noorusaegadest on nullilähedased.) Pakun, et see Sally sündis 1987.aastal.
Seda laulu võikski kuulata sealsamas baaris (kuigi ta võiks mittesuitsune olla) ja oma avvuti mängukavas võiksin ka kuulata.

1. I Wear* Experience - Patience
Tänapäeva populaarse muusika lauludel on tihti see probleem, et pole seda ilusat meloodiat, mis lauludel vanasti oli. Siin on ilus meloodia, mida keelpillid mängivad. Laulja meenutavat Maiken Schmidti. Kuna selle loo kõla on natuke sihuke motivational, siis tundub, et seda võiks mõni sportlane enne võistlust kuulata. Kujutan ka ette, et mõne moeetenduse telgitagustes võiks see mängida. Moeetenduse lava peal võib ka mängida. Ja minu arvutis.

Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...