Otse põhisisu juurde

Raadiokuulajate armastusromaanid

Kunagi suve alguses jõudis minunigi info, et Vikerraadio suve jooksul kuulajate lemmikuimat armastusromaani valib, aga tulemuste vastu huvi tundmine ei tulnud enam meelde. Nüüd tuli. Ja järgneb muidugi minupoolne süvaanalüüs. Nagu ikka. Not. 

Võidunaiseks tuli Charlotte Bronte "Jane Eyre". See pole üllatav, sest kaunitar (küll väidetavalt ainult sisemiselt) on, koletis on, lossimõõtu mõis on, arrrmastuse vägi on, tõke armastuse teel on ja õnnelik lõpp on ka. Lisaks lugematud filmi- ja sarjaversioonid. Palju õnne, "Jane Eyre"!

Auväärse teise koha hõivas Remarque'i "Triumfikaar". Kunagi kooliajal pidi lugema ühe Remarque'i teose omal valikul. Siis ma "Triumfikaart" ei valinud ja pärast õpetaja ütles, et oleks võinud valida, see sobiks sulle. Kuivõrd õrnas teismeas inimene on väga mõjutatav sellest, mida hea (või ka halb) õpetaja talle ütleb, lugesin samal suvel südamevärinal "Triumfikaare" läbi. Olidki ilusad mõtted, melanhoolia ja traagika. Tollal veel ei saanud aru ka, et Remarque'il on igas raamatus enam-vähem sama teema.

Pronksisel positsioonil on Tammsaare "Elu ja armastus". Ühtegi teist (Tammsaare) raamatut pole ma nii kaua lugenud. Meespeategelase lehekülgedepikkused targutused elu ja armastuse teemal olid huvitavad, kui parajasti tuju ja keskendumisvõimet oli. Aga ega alati ei olnud. Raamatu järgi tehtud telelavastus oli küll lahe, "Rudolf ja Irma". Aga kui Tammsaarelt midagi armastusromaaniks valida, siis ma oleks eelistanud "Ma armastasin sakslast".

Neljandal kohal Margaret Mitchelli "Tuulest viidud". Ainult 1.osa olen lugenud, aga see oli selline meeldivalt teistmoodi. (Mul on nimelt selline kiiks, et kui on Ameerikast tulnud raamat, siis saan kohe aru, et teistmoodi on. Tihtipeale on selline teistsugusus, mis mulle ei istu, aga siin oli ok.) Filmi vaatasin küll tervenisti ära, hiigelpikk oli.

Viienda koha omanik oli Jane Austeni "Uhkus ja eelarvamus". See, ma ütleksin, on naistekate esiema. Mõte on sama, mis tuhandetel pärast teda kirjutatud raamatutel, aga "Uhkus ja eelarvamus" on kirja pandud nii palju stiilsemalt.

Kuuendale kohale tuli Erich Segali "Armastuse lugu". Natuke üllatuslik, ma arvasin, et nii paljud ei tea seda raamatut. Kunagi väga ammu sai sedagi loetud, aga meeles on ainult see, et masendav oli ja selles väljaandes, mida lugesin, oli jube palju trükivigu, ikka häirivalt palju.

Seitsmenda koha sai Robert James Walleri "Madisoni maakonna sillad". Vat seda ei ole mina lugenud ega filmi näinud ega teatrietendust. Tean ainult seda, et see on paljude keskealiste prouade suur lemmik. Ilus ja kurb pidada olema.

Kaheksandal kohal on Emily Bronte "Vihurimäe". Peaks vist suht "Jane Eyre" olema, aga kui kunagi teda lugema hakkasin, ei tõmmanud kuidagi käima, jäigi pooleli. Peaks vist lõpuni lugema. Kate Bushi laul "Wuthering Heights" mulle küll meeldib.  Ühtlasi olen selle raamatu puhul mõelnud, et kui ta alles aastal 2015 eesti keelde tõlgitaks, oleks ta pealkiri siis "Vihurimäe" või midagi vaimuvaesemat?

Üheksanda koha raamat on "Armastus koolera ajal" Gabriel Garcia Marquezilt, aga seda ei oska üldse kommenteerida, sest peale nime ja autori tea midagi.

Kümnendama koha hõivas Lev Tolstoi "Anna Karenina". Ei suuda enam meenutada, kas mina ise hääletasin, kui Vikerraadio küsis parimat armastusromaani. Aga kui ma hääletasin, siis suure tõenäosusega osutus valituks "Anna Karenina". Või "Jane Eyre"? "Anna Karenina" igal juhul oli minu lemmikraamatuid keskkooli kohustuslikust kirjandusest. Selline suurejooneline kuidagi, aga oma iva poolest lihtsam kui mõni muu.

Vikerraadio lehel on ära toodud ka need lugejate pakutud raamatud, mis esikümnesse ei jõudnud, sealt võib leida mõndagi to-read listi. Aga "Jevgeni Onegin" oleks küll võinud esikümnesse saada.

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...