Otse põhisisu juurde

Raadiokuulajate armastusromaanid

Kunagi suve alguses jõudis minunigi info, et Vikerraadio suve jooksul kuulajate lemmikuimat armastusromaani valib, aga tulemuste vastu huvi tundmine ei tulnud enam meelde. Nüüd tuli. Ja järgneb muidugi minupoolne süvaanalüüs. Nagu ikka. Not. 

Võidunaiseks tuli Charlotte Bronte "Jane Eyre". See pole üllatav, sest kaunitar (küll väidetavalt ainult sisemiselt) on, koletis on, lossimõõtu mõis on, arrrmastuse vägi on, tõke armastuse teel on ja õnnelik lõpp on ka. Lisaks lugematud filmi- ja sarjaversioonid. Palju õnne, "Jane Eyre"!

Auväärse teise koha hõivas Remarque'i "Triumfikaar". Kunagi kooliajal pidi lugema ühe Remarque'i teose omal valikul. Siis ma "Triumfikaart" ei valinud ja pärast õpetaja ütles, et oleks võinud valida, see sobiks sulle. Kuivõrd õrnas teismeas inimene on väga mõjutatav sellest, mida hea (või ka halb) õpetaja talle ütleb, lugesin samal suvel südamevärinal "Triumfikaare" läbi. Olidki ilusad mõtted, melanhoolia ja traagika. Tollal veel ei saanud aru ka, et Remarque'il on igas raamatus enam-vähem sama teema.

Pronksisel positsioonil on Tammsaare "Elu ja armastus". Ühtegi teist (Tammsaare) raamatut pole ma nii kaua lugenud. Meespeategelase lehekülgedepikkused targutused elu ja armastuse teemal olid huvitavad, kui parajasti tuju ja keskendumisvõimet oli. Aga ega alati ei olnud. Raamatu järgi tehtud telelavastus oli küll lahe, "Rudolf ja Irma". Aga kui Tammsaarelt midagi armastusromaaniks valida, siis ma oleks eelistanud "Ma armastasin sakslast".

Neljandal kohal Margaret Mitchelli "Tuulest viidud". Ainult 1.osa olen lugenud, aga see oli selline meeldivalt teistmoodi. (Mul on nimelt selline kiiks, et kui on Ameerikast tulnud raamat, siis saan kohe aru, et teistmoodi on. Tihtipeale on selline teistsugusus, mis mulle ei istu, aga siin oli ok.) Filmi vaatasin küll tervenisti ära, hiigelpikk oli.

Viienda koha omanik oli Jane Austeni "Uhkus ja eelarvamus". See, ma ütleksin, on naistekate esiema. Mõte on sama, mis tuhandetel pärast teda kirjutatud raamatutel, aga "Uhkus ja eelarvamus" on kirja pandud nii palju stiilsemalt.

Kuuendale kohale tuli Erich Segali "Armastuse lugu". Natuke üllatuslik, ma arvasin, et nii paljud ei tea seda raamatut. Kunagi väga ammu sai sedagi loetud, aga meeles on ainult see, et masendav oli ja selles väljaandes, mida lugesin, oli jube palju trükivigu, ikka häirivalt palju.

Seitsmenda koha sai Robert James Walleri "Madisoni maakonna sillad". Vat seda ei ole mina lugenud ega filmi näinud ega teatrietendust. Tean ainult seda, et see on paljude keskealiste prouade suur lemmik. Ilus ja kurb pidada olema.

Kaheksandal kohal on Emily Bronte "Vihurimäe". Peaks vist suht "Jane Eyre" olema, aga kui kunagi teda lugema hakkasin, ei tõmmanud kuidagi käima, jäigi pooleli. Peaks vist lõpuni lugema. Kate Bushi laul "Wuthering Heights" mulle küll meeldib.  Ühtlasi olen selle raamatu puhul mõelnud, et kui ta alles aastal 2015 eesti keelde tõlgitaks, oleks ta pealkiri siis "Vihurimäe" või midagi vaimuvaesemat?

Üheksanda koha raamat on "Armastus koolera ajal" Gabriel Garcia Marquezilt, aga seda ei oska üldse kommenteerida, sest peale nime ja autori tea midagi.

Kümnendama koha hõivas Lev Tolstoi "Anna Karenina". Ei suuda enam meenutada, kas mina ise hääletasin, kui Vikerraadio küsis parimat armastusromaani. Aga kui ma hääletasin, siis suure tõenäosusega osutus valituks "Anna Karenina". Või "Jane Eyre"? "Anna Karenina" igal juhul oli minu lemmikraamatuid keskkooli kohustuslikust kirjandusest. Selline suurejooneline kuidagi, aga oma iva poolest lihtsam kui mõni muu.

Vikerraadio lehel on ära toodud ka need lugejate pakutud raamatud, mis esikümnesse ei jõudnud, sealt võib leida mõndagi to-read listi. Aga "Jevgeni Onegin" oleks küll võinud esikümnesse saada.

Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...