Otse põhisisu juurde

Raadiokuulajate armastusromaanid

Kunagi suve alguses jõudis minunigi info, et Vikerraadio suve jooksul kuulajate lemmikuimat armastusromaani valib, aga tulemuste vastu huvi tundmine ei tulnud enam meelde. Nüüd tuli. Ja järgneb muidugi minupoolne süvaanalüüs. Nagu ikka. Not. 

Võidunaiseks tuli Charlotte Bronte "Jane Eyre". See pole üllatav, sest kaunitar (küll väidetavalt ainult sisemiselt) on, koletis on, lossimõõtu mõis on, arrrmastuse vägi on, tõke armastuse teel on ja õnnelik lõpp on ka. Lisaks lugematud filmi- ja sarjaversioonid. Palju õnne, "Jane Eyre"!

Auväärse teise koha hõivas Remarque'i "Triumfikaar". Kunagi kooliajal pidi lugema ühe Remarque'i teose omal valikul. Siis ma "Triumfikaart" ei valinud ja pärast õpetaja ütles, et oleks võinud valida, see sobiks sulle. Kuivõrd õrnas teismeas inimene on väga mõjutatav sellest, mida hea (või ka halb) õpetaja talle ütleb, lugesin samal suvel südamevärinal "Triumfikaare" läbi. Olidki ilusad mõtted, melanhoolia ja traagika. Tollal veel ei saanud aru ka, et Remarque'il on igas raamatus enam-vähem sama teema.

Pronksisel positsioonil on Tammsaare "Elu ja armastus". Ühtegi teist (Tammsaare) raamatut pole ma nii kaua lugenud. Meespeategelase lehekülgedepikkused targutused elu ja armastuse teemal olid huvitavad, kui parajasti tuju ja keskendumisvõimet oli. Aga ega alati ei olnud. Raamatu järgi tehtud telelavastus oli küll lahe, "Rudolf ja Irma". Aga kui Tammsaarelt midagi armastusromaaniks valida, siis ma oleks eelistanud "Ma armastasin sakslast".

Neljandal kohal Margaret Mitchelli "Tuulest viidud". Ainult 1.osa olen lugenud, aga see oli selline meeldivalt teistmoodi. (Mul on nimelt selline kiiks, et kui on Ameerikast tulnud raamat, siis saan kohe aru, et teistmoodi on. Tihtipeale on selline teistsugusus, mis mulle ei istu, aga siin oli ok.) Filmi vaatasin küll tervenisti ära, hiigelpikk oli.

Viienda koha omanik oli Jane Austeni "Uhkus ja eelarvamus". See, ma ütleksin, on naistekate esiema. Mõte on sama, mis tuhandetel pärast teda kirjutatud raamatutel, aga "Uhkus ja eelarvamus" on kirja pandud nii palju stiilsemalt.

Kuuendale kohale tuli Erich Segali "Armastuse lugu". Natuke üllatuslik, ma arvasin, et nii paljud ei tea seda raamatut. Kunagi väga ammu sai sedagi loetud, aga meeles on ainult see, et masendav oli ja selles väljaandes, mida lugesin, oli jube palju trükivigu, ikka häirivalt palju.

Seitsmenda koha sai Robert James Walleri "Madisoni maakonna sillad". Vat seda ei ole mina lugenud ega filmi näinud ega teatrietendust. Tean ainult seda, et see on paljude keskealiste prouade suur lemmik. Ilus ja kurb pidada olema.

Kaheksandal kohal on Emily Bronte "Vihurimäe". Peaks vist suht "Jane Eyre" olema, aga kui kunagi teda lugema hakkasin, ei tõmmanud kuidagi käima, jäigi pooleli. Peaks vist lõpuni lugema. Kate Bushi laul "Wuthering Heights" mulle küll meeldib.  Ühtlasi olen selle raamatu puhul mõelnud, et kui ta alles aastal 2015 eesti keelde tõlgitaks, oleks ta pealkiri siis "Vihurimäe" või midagi vaimuvaesemat?

Üheksanda koha raamat on "Armastus koolera ajal" Gabriel Garcia Marquezilt, aga seda ei oska üldse kommenteerida, sest peale nime ja autori tea midagi.

Kümnendama koha hõivas Lev Tolstoi "Anna Karenina". Ei suuda enam meenutada, kas mina ise hääletasin, kui Vikerraadio küsis parimat armastusromaani. Aga kui ma hääletasin, siis suure tõenäosusega osutus valituks "Anna Karenina". Või "Jane Eyre"? "Anna Karenina" igal juhul oli minu lemmikraamatuid keskkooli kohustuslikust kirjandusest. Selline suurejooneline kuidagi, aga oma iva poolest lihtsam kui mõni muu.

Vikerraadio lehel on ära toodud ka need lugejate pakutud raamatud, mis esikümnesse ei jõudnud, sealt võib leida mõndagi to-read listi. Aga "Jevgeni Onegin" oleks küll võinud esikümnesse saada.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...