Otse põhisisu juurde

Raadiokuulajate armastusromaanid

Kunagi suve alguses jõudis minunigi info, et Vikerraadio suve jooksul kuulajate lemmikuimat armastusromaani valib, aga tulemuste vastu huvi tundmine ei tulnud enam meelde. Nüüd tuli. Ja järgneb muidugi minupoolne süvaanalüüs. Nagu ikka. Not. 

Võidunaiseks tuli Charlotte Bronte "Jane Eyre". See pole üllatav, sest kaunitar (küll väidetavalt ainult sisemiselt) on, koletis on, lossimõõtu mõis on, arrrmastuse vägi on, tõke armastuse teel on ja õnnelik lõpp on ka. Lisaks lugematud filmi- ja sarjaversioonid. Palju õnne, "Jane Eyre"!

Auväärse teise koha hõivas Remarque'i "Triumfikaar". Kunagi kooliajal pidi lugema ühe Remarque'i teose omal valikul. Siis ma "Triumfikaart" ei valinud ja pärast õpetaja ütles, et oleks võinud valida, see sobiks sulle. Kuivõrd õrnas teismeas inimene on väga mõjutatav sellest, mida hea (või ka halb) õpetaja talle ütleb, lugesin samal suvel südamevärinal "Triumfikaare" läbi. Olidki ilusad mõtted, melanhoolia ja traagika. Tollal veel ei saanud aru ka, et Remarque'il on igas raamatus enam-vähem sama teema.

Pronksisel positsioonil on Tammsaare "Elu ja armastus". Ühtegi teist (Tammsaare) raamatut pole ma nii kaua lugenud. Meespeategelase lehekülgedepikkused targutused elu ja armastuse teemal olid huvitavad, kui parajasti tuju ja keskendumisvõimet oli. Aga ega alati ei olnud. Raamatu järgi tehtud telelavastus oli küll lahe, "Rudolf ja Irma". Aga kui Tammsaarelt midagi armastusromaaniks valida, siis ma oleks eelistanud "Ma armastasin sakslast".

Neljandal kohal Margaret Mitchelli "Tuulest viidud". Ainult 1.osa olen lugenud, aga see oli selline meeldivalt teistmoodi. (Mul on nimelt selline kiiks, et kui on Ameerikast tulnud raamat, siis saan kohe aru, et teistmoodi on. Tihtipeale on selline teistsugusus, mis mulle ei istu, aga siin oli ok.) Filmi vaatasin küll tervenisti ära, hiigelpikk oli.

Viienda koha omanik oli Jane Austeni "Uhkus ja eelarvamus". See, ma ütleksin, on naistekate esiema. Mõte on sama, mis tuhandetel pärast teda kirjutatud raamatutel, aga "Uhkus ja eelarvamus" on kirja pandud nii palju stiilsemalt.

Kuuendale kohale tuli Erich Segali "Armastuse lugu". Natuke üllatuslik, ma arvasin, et nii paljud ei tea seda raamatut. Kunagi väga ammu sai sedagi loetud, aga meeles on ainult see, et masendav oli ja selles väljaandes, mida lugesin, oli jube palju trükivigu, ikka häirivalt palju.

Seitsmenda koha sai Robert James Walleri "Madisoni maakonna sillad". Vat seda ei ole mina lugenud ega filmi näinud ega teatrietendust. Tean ainult seda, et see on paljude keskealiste prouade suur lemmik. Ilus ja kurb pidada olema.

Kaheksandal kohal on Emily Bronte "Vihurimäe". Peaks vist suht "Jane Eyre" olema, aga kui kunagi teda lugema hakkasin, ei tõmmanud kuidagi käima, jäigi pooleli. Peaks vist lõpuni lugema. Kate Bushi laul "Wuthering Heights" mulle küll meeldib.  Ühtlasi olen selle raamatu puhul mõelnud, et kui ta alles aastal 2015 eesti keelde tõlgitaks, oleks ta pealkiri siis "Vihurimäe" või midagi vaimuvaesemat?

Üheksanda koha raamat on "Armastus koolera ajal" Gabriel Garcia Marquezilt, aga seda ei oska üldse kommenteerida, sest peale nime ja autori tea midagi.

Kümnendama koha hõivas Lev Tolstoi "Anna Karenina". Ei suuda enam meenutada, kas mina ise hääletasin, kui Vikerraadio küsis parimat armastusromaani. Aga kui ma hääletasin, siis suure tõenäosusega osutus valituks "Anna Karenina". Või "Jane Eyre"? "Anna Karenina" igal juhul oli minu lemmikraamatuid keskkooli kohustuslikust kirjandusest. Selline suurejooneline kuidagi, aga oma iva poolest lihtsam kui mõni muu.

Vikerraadio lehel on ära toodud ka need lugejate pakutud raamatud, mis esikümnesse ei jõudnud, sealt võib leida mõndagi to-read listi. Aga "Jevgeni Onegin" oleks küll võinud esikümnesse saada.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...