Otse põhisisu juurde

Aeglaselt nauditud Läti*

Väisasin Lätit. Kogemus oli huvitav (ilmselt olin viimaseid eestlasi, kes polnud näiteks Riias käinud). Suuresti oli kõik sama kui Eestis- kased, männid ja lame maa, ossid ja nende tibid, Maxima ja Säästumarket. Aga samas oli palju teisiti. Näiteks see, et Lätis tõepoolest räägitaksegi läti keelt. Edasi tulevad veel mõned tähelepanekud. (Pildid lähevad peale vajutades suuremaks.)
  • Kohe esimeses teele jäänud suuremas linnas Valmieras oli keset linna asuval veesilmakesel purskkaev. Siis ma veel ei teadnud, et igas järgmises linnas on samamoodi. Läti -purskkaevude maa. 
  • Purskkaevude paljusus on kindlasti tingitud ka sellest, et linnades on palju rohelust/parke, kuhu on purskkaeve hea panna. Ja pargid on tõesti ilusad ja läbimõeldud. Lilled ja muru, skulptuurid ka kindlasti diibid. 
  • Suurema üllatusena tuli see, et Läti on jasmiinimaa. Eestis olid Lätti mineku ajaks jasmiinid juba õitsenud, aga Läti peaaegu lõhnatud jasmiinid olid alles täies õies ja neid oli tõesti palju. Enam-vähem iga õitsev põõsas oli jasmiin. Läti rahvuslill, muide, on karikakar.
  • Tundus, et Lätis on jube palju metsa. Mulle kui vanalt metsamaalt tulnud külalisele poleks see küll pidanud suurt mõju avaldama. Võib-olla oli asi õigetes kohtades asuvates vaatetornides, kust tundus et õumaigaad, kuhu Schwarzwaldi ma nüüd sattunud olen. (Interneti andmetel on Lätis metsa pisut vähem kui Eestis.)

    Mets ja Turaida kindlus
    (Turaida tähendab muide liivi keeles Tori aed.)
  • Mulle meeldis, et linnadel paistsid olevat oma kindlad sümbolid. Riias oma kass, Cēsises latern, Kuldigas sild, Siguldas muidugi kepid. Eestis on see äkki ka nii, lihtsalt mul ei tule praegu pähe.

    Sigulda kepid, Kuldiga telliskivisild ja üks Ventspilsi paljudest lehmadest.
  • Mis veel Cēsisesse puutub, siis see tundus tõesti lahe koht. Võib-olla olin mõjutatud paar päeva enne linna külastamist raadiost kuuldud infost, kus öeldi, et Cēsis on Lätis umbes selline koht nagu Rapla Eestis, kust pidevalt ägedaid ja originaalseid muusikuid tuleb. 
  • Üldiselt ka tundub, et Lätis on palju sümpaatseid väikelinnu, selliseid natuke Viljandi sarnaseid. Kuigi julgen pakkuda, et Viljandis on räämas maju vähem ja kordatehtuid rohkem.

    Mõnusalt vesine väike Kuldiga.
  • Kui natuke negatiivsel toonil jätkata, siis silma jäi, et paljude vaatamisväärsuste juures asuvad infotahvlid olid vaid läti keeles ja kui ka ingliskeelne tahvel olemas oli, sisaldas see tihtilugu selliseid (keelt puudutavaid) vigu, mida üks infotahvel minu arvates endale lubada ei võiks. 
  • Et kriitikaga ühele poole saada, siis ainult see asi veel, et kõige halvem teenindaja, keda minul õnnestus kohata, töötas arva ära kus? Ei kusagil mujal, kui Riia vanalinna südamete südames asuvas suveniiripoes. Sellest, et ta mitte ühtegi sõna muus kui läti keeles öelda ei saa, võin ma isegi aru saada, aga miks olla lisaks sihukese näo ja olekuga, et pagana turist, miks sa siia tulid. Uhke pood, kes sellist asja lubada saab. 
  • Liigume edasi asjaolu juurde, et Läti vabadussammas on actually ilus. Tähti hoidva naise nimi on Milda. Praegu sümboliseerivad kolm tähte Läti kolme piirkonda, aga nõukaaja ümbersõnastuses oli üks täht Läti ja ülejäänud kaks Leedu ja Eesti.

    Milda
  • Mulle tundub, et see Eestis leviv arvamus, et Lätis on odavam, väga ei kehti. Kütusehind oli kallim, toidupoes hinnad suhteliselt samad mis meil. Kohvikutes küll oli pisut odavam kui siin. 
  • Võib-olla sellepärast oli Lätis näha päris palju eestlasi? Igas kohas, kus vähegi rahvast, võis mingil lambihetkel enda kõrval eesti keelt kuulda. Ja igas parklas, kus vähegi autosid, oli mõni Eesti numbrimärgiga auto.

    Üks eestlane, kellega kohtusime Cēsises.
  • Seoses rahvustega turgatas praegu pähe et pagan, rannas jäi peesitamata- seal oleks kindlasti saanud lähemalt uurida mitu varvast neil siis lõpuks on. Muidugi liikus ka linnades plähvidega inimesi...
  • Mis Läti kuulsaimasse rannalinna puutub, siis sorry, aga iga linn, mis lihtsalt sinna sissesõidu eest raha nõuab, lahterdub minu peas mingisse muusse kategooriasse kui lahe. 
  • Aga Riia paistab küll tore linn. Käid ja vaatad, pea enamasti kuklas. Üüüüüratu lai jõgi on ja seega palju sildu (sild on vist üldiselt üks minu lemmikumaid arhitektuuri...eee...objekte).

    Riia: vesine vaade (raudteesild) ja maine vaade (Liivi väljak). 

  • Rahvusraamatukogu hoone Gaismas pils on kahtlemata tähelepanuväärne. Ja tõepoolest, milline maja on veel rohkem valguse loss kui raamatukogu? Ehk ainult põlema pandud püssirohuladu?
    Gaismas pils 
  • Ühistranspordi peatused reklaamisid tulevaid Brainstormi kontserte, ju on jätkuvalt tegemist suure Läti bändiga. Minul, nagu välja tuleb, on "My stari" sõnad ka 15 aastat hiljem peas. 
  • Mis veel linnadesse puutub, siis mulle tuli üllatusena, et Lätis pole rohkem suuri linnu kui Eestis. On üks suur Riia ja suuruselt järgmine on Tartu mõõtu Daugavpils. Millegipärast arvasin, et sinna vahele jääb veel mõni paari-kolmesaja tuhande elanikuga linn. Aga nagu enne öeldud, olid väikelinnad väga armsad, nii et puudu pole midagi.

    Kena väikelinn Talsi 9 künkal ja kuulsa juustuga.
  • Viimase punktina võib-olla suurim kiitus. Lätlased, tundub, on väga hea urineerimiskultuuriga rahvas. Iga viimane kui kemps, kus ma käisin, oli ta siis mõne kohviku või bensuka oma või mõne vaatamisväärsuse juures asuv kuivkäima, oli puhas ja korralik ja üldse mitte täislastud.
* Turismilehed tutvustavad Lätit lausega best enjoyed slowly. Kaasreisija tegi nalja, et sellepärast siis ongi maanteedel nii palju soovitusliku 70 km tunnikiiruse alasid (kus ükski lätlane 70-ga ei sõida). Et lõpetada ikka rubriigiga Naabrist parem, tuleb tõdeda, et Eesti suured maanteed on paremas korras kui lõunanaabri omad.

Aga selle eest, et lätlased Positivuse tegemise peale tulid, saavad nad minult iga kord kiita. Nagu ka selle eest, et va kavalpead selle otse Eesti piiri äärde toimuma panid. Ühes Valmiera bensukas just kuulsingi laulu "Sit down" ansamblilt James, mille armas live-mälestus pärineb just Positivuselt.

Tänavavaated, mu lemmikud. Need on Riiast.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...