Otse põhisisu juurde

Aeglaselt nauditud Läti*

Väisasin Lätit. Kogemus oli huvitav (ilmselt olin viimaseid eestlasi, kes polnud näiteks Riias käinud). Suuresti oli kõik sama kui Eestis- kased, männid ja lame maa, ossid ja nende tibid, Maxima ja Säästumarket. Aga samas oli palju teisiti. Näiteks see, et Lätis tõepoolest räägitaksegi läti keelt. Edasi tulevad veel mõned tähelepanekud. (Pildid lähevad peale vajutades suuremaks.)
  • Kohe esimeses teele jäänud suuremas linnas Valmieras oli keset linna asuval veesilmakesel purskkaev. Siis ma veel ei teadnud, et igas järgmises linnas on samamoodi. Läti -purskkaevude maa. 
  • Purskkaevude paljusus on kindlasti tingitud ka sellest, et linnades on palju rohelust/parke, kuhu on purskkaeve hea panna. Ja pargid on tõesti ilusad ja läbimõeldud. Lilled ja muru, skulptuurid ka kindlasti diibid. 
  • Suurema üllatusena tuli see, et Läti on jasmiinimaa. Eestis olid Lätti mineku ajaks jasmiinid juba õitsenud, aga Läti peaaegu lõhnatud jasmiinid olid alles täies õies ja neid oli tõesti palju. Enam-vähem iga õitsev põõsas oli jasmiin. Läti rahvuslill, muide, on karikakar.
  • Tundus, et Lätis on jube palju metsa. Mulle kui vanalt metsamaalt tulnud külalisele poleks see küll pidanud suurt mõju avaldama. Võib-olla oli asi õigetes kohtades asuvates vaatetornides, kust tundus et õumaigaad, kuhu Schwarzwaldi ma nüüd sattunud olen. (Interneti andmetel on Lätis metsa pisut vähem kui Eestis.)

    Mets ja Turaida kindlus
    (Turaida tähendab muide liivi keeles Tori aed.)
  • Mulle meeldis, et linnadel paistsid olevat oma kindlad sümbolid. Riias oma kass, Cēsises latern, Kuldigas sild, Siguldas muidugi kepid. Eestis on see äkki ka nii, lihtsalt mul ei tule praegu pähe.

    Sigulda kepid, Kuldiga telliskivisild ja üks Ventspilsi paljudest lehmadest.
  • Mis veel Cēsisesse puutub, siis see tundus tõesti lahe koht. Võib-olla olin mõjutatud paar päeva enne linna külastamist raadiost kuuldud infost, kus öeldi, et Cēsis on Lätis umbes selline koht nagu Rapla Eestis, kust pidevalt ägedaid ja originaalseid muusikuid tuleb. 
  • Üldiselt ka tundub, et Lätis on palju sümpaatseid väikelinnu, selliseid natuke Viljandi sarnaseid. Kuigi julgen pakkuda, et Viljandis on räämas maju vähem ja kordatehtuid rohkem.

    Mõnusalt vesine väike Kuldiga.
  • Kui natuke negatiivsel toonil jätkata, siis silma jäi, et paljude vaatamisväärsuste juures asuvad infotahvlid olid vaid läti keeles ja kui ka ingliskeelne tahvel olemas oli, sisaldas see tihtilugu selliseid (keelt puudutavaid) vigu, mida üks infotahvel minu arvates endale lubada ei võiks. 
  • Et kriitikaga ühele poole saada, siis ainult see asi veel, et kõige halvem teenindaja, keda minul õnnestus kohata, töötas arva ära kus? Ei kusagil mujal, kui Riia vanalinna südamete südames asuvas suveniiripoes. Sellest, et ta mitte ühtegi sõna muus kui läti keeles öelda ei saa, võin ma isegi aru saada, aga miks olla lisaks sihukese näo ja olekuga, et pagana turist, miks sa siia tulid. Uhke pood, kes sellist asja lubada saab. 
  • Liigume edasi asjaolu juurde, et Läti vabadussammas on actually ilus. Tähti hoidva naise nimi on Milda. Praegu sümboliseerivad kolm tähte Läti kolme piirkonda, aga nõukaaja ümbersõnastuses oli üks täht Läti ja ülejäänud kaks Leedu ja Eesti.

    Milda
  • Mulle tundub, et see Eestis leviv arvamus, et Lätis on odavam, väga ei kehti. Kütusehind oli kallim, toidupoes hinnad suhteliselt samad mis meil. Kohvikutes küll oli pisut odavam kui siin. 
  • Võib-olla sellepärast oli Lätis näha päris palju eestlasi? Igas kohas, kus vähegi rahvast, võis mingil lambihetkel enda kõrval eesti keelt kuulda. Ja igas parklas, kus vähegi autosid, oli mõni Eesti numbrimärgiga auto.

    Üks eestlane, kellega kohtusime Cēsises.
  • Seoses rahvustega turgatas praegu pähe et pagan, rannas jäi peesitamata- seal oleks kindlasti saanud lähemalt uurida mitu varvast neil siis lõpuks on. Muidugi liikus ka linnades plähvidega inimesi...
  • Mis Läti kuulsaimasse rannalinna puutub, siis sorry, aga iga linn, mis lihtsalt sinna sissesõidu eest raha nõuab, lahterdub minu peas mingisse muusse kategooriasse kui lahe. 
  • Aga Riia paistab küll tore linn. Käid ja vaatad, pea enamasti kuklas. Üüüüüratu lai jõgi on ja seega palju sildu (sild on vist üldiselt üks minu lemmikumaid arhitektuuri...eee...objekte).

    Riia: vesine vaade (raudteesild) ja maine vaade (Liivi väljak). 

  • Rahvusraamatukogu hoone Gaismas pils on kahtlemata tähelepanuväärne. Ja tõepoolest, milline maja on veel rohkem valguse loss kui raamatukogu? Ehk ainult põlema pandud püssirohuladu?
    Gaismas pils 
  • Ühistranspordi peatused reklaamisid tulevaid Brainstormi kontserte, ju on jätkuvalt tegemist suure Läti bändiga. Minul, nagu välja tuleb, on "My stari" sõnad ka 15 aastat hiljem peas. 
  • Mis veel linnadesse puutub, siis mulle tuli üllatusena, et Lätis pole rohkem suuri linnu kui Eestis. On üks suur Riia ja suuruselt järgmine on Tartu mõõtu Daugavpils. Millegipärast arvasin, et sinna vahele jääb veel mõni paari-kolmesaja tuhande elanikuga linn. Aga nagu enne öeldud, olid väikelinnad väga armsad, nii et puudu pole midagi.

    Kena väikelinn Talsi 9 künkal ja kuulsa juustuga.
  • Viimase punktina võib-olla suurim kiitus. Lätlased, tundub, on väga hea urineerimiskultuuriga rahvas. Iga viimane kui kemps, kus ma käisin, oli ta siis mõne kohviku või bensuka oma või mõne vaatamisväärsuse juures asuv kuivkäima, oli puhas ja korralik ja üldse mitte täislastud.
* Turismilehed tutvustavad Lätit lausega best enjoyed slowly. Kaasreisija tegi nalja, et sellepärast siis ongi maanteedel nii palju soovitusliku 70 km tunnikiiruse alasid (kus ükski lätlane 70-ga ei sõida). Et lõpetada ikka rubriigiga Naabrist parem, tuleb tõdeda, et Eesti suured maanteed on paremas korras kui lõunanaabri omad.

Aga selle eest, et lätlased Positivuse tegemise peale tulid, saavad nad minult iga kord kiita. Nagu ka selle eest, et va kavalpead selle otse Eesti piiri äärde toimuma panid. Ühes Valmiera bensukas just kuulsingi laulu "Sit down" ansamblilt James, mille armas live-mälestus pärineb just Positivuselt.

Tänavavaated, mu lemmikud. Need on Riiast.

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Kate Westbury "The Oxford guide to scandal and lies"

Aasta on 1951. Peategelased Ginevra Bishop ja Sidney Braithwaite on Oxfordis üliõpilased. Ühel päeval sureb Ginevrale tuttav raamatukoguhoidja. Seepeale ilmub välja üks briti salateenistuse mees, kes arvab, et Ginevra ja II maailmasõja ajal spioonitööd teinud Sidney võiksid tema surma uurida, sest see raamatukoguhoidja polnud tegelikult lihtsalt raamatukoguhoidja.  Hakkasin raamatut peamiselt tegevuskoha pärast lugema, tundus tol hetkel tõmbav. Ehk kuulus ülikool seostus sügisega või midagi. Avastseen oligi kohe Bodleiani raamatukogus, aga üldiselt sellest, kuidas Gin ja Sidney õppimisega tegelesid, palju ei räägitud. See-eest tuli (eriti alguses) ette mitmeid sõnu, mille tähendust pidi otsima minema. Tihti oli tegemist mingi briti ülikooliterminoloogiaga. Näiteks polnud mul põhjust varem teada, et sõna don tähistab üldiselt akadeemilise personali liiget. Ja akadeemilise personali liikmeid oli tegelaste hulgas mitmeid, üliõpilasi ka. Kedagi teist nagu eriti polnudki. Üldiselt oli n...

Kirjanurga advendikalender- 1.aken

Ma ei ole ikka veel jõulusõber, aga advent võib minu poolest olla- see annab ka hea võimaluse koostada mistahes 24-osalist nimekirja, mida ma nüüd teha kavatsengi. Kui viitsin. Niisiis on 1.-24.detsembrini Truffe kirjanurgas iga päev advendikalender ühe lambika jõuluteemalise asjaga ehk sellega, mis mul parajasti pähe tuleb. 1.aken - Jõulud teel maale Kusagil 20 aastat tagasi (jah, 20 aastat) näitas ETV ühel detsembrikuul saadet/multikat "Jõulud teel maale". Oli selline 24-osaline saade, kus päkapikud Kaarup ja Pörri iga päev ühe multika osa sisse juhatasid (ja ka muudes asjades väga muhedad mehed olid). Multikas oligi tegelikult see, mille nimi oli "Jõulud teel maale", ja multika idee oli selles, et kaks inglit pidid taevast Maale transportima ühe kasti, kus sees olid jõulupühad. Neid üritas takistada paha ingel, kelle nimi oli Õngel. Õngli kõnet iseloomustas lause viimaste sõnade kordamine (Tõmba siit uttu-uttu jne.) ja ta oli muidu ka sihuke vaimukas kuju, ...