Otse põhisisu juurde

Kirsid sünnipäevatordil

Eile oli sünnipäev sellisel eesti muusika suurkujul nagu Vaiko Eplik. Ehk on veider 32-aastase inimese kohta suurkuju öelda, aga ei saa ka mingit väiksemat sõna võtta, kui Epliku peal on jumala käsi (nagu üks tabav netikommentaator kunagi ütles). Mõtlesin taaskord teemakohaste laulude topi tegemise peale, aga no see oleks ju veel poole hullem kui Tõnis Mägiga. Seega tuleb lihtsalt üks rodu lugusid, mis on tähendusrikkad olnud. Ja rodu tuleb ikka pikk, kuigi roogin suuuuure hulga laule välja, mis tegelikult ka vabalt võiksid siin olla.

Claire's Birthday - About last night - selline armas ja natuke süütu olekuga lugu, kaasahaarav
Claire's Birthday - Every little girl - kuidagi natuke dramaatiline selline, mõnus
Claire's Birthday - Overture - see laul teeb mind rõõmsaks
Claire's Birthday - Do you remember - mingil perioodil oli see hea emotsemise lugu, nüüd on lihtsalt hea kaasa üürata
Claire's Birthday/Rufus - Eighties coming back - jätkuvalt Eesti parim eurolugu, kui puhtalt laule võrrelda st

Koer - Te olete värdjad - seda laulu ma pole kuigi palju kuulanud, küll on ta mitmetes olukordades omas mõttes ümisemisele tulnud
Koer - Maiu on piimaauto - see on minu meelest selline sundlaul, proovi mitte mingi koha peal kaasa laulda, kui kusagilt käima pannakse

Vaiko Eplik ja Eliit - Pedajas - üks Epliku eplikulikumaid laule
Vaiko Eplik ja Eliit - Masterplan - see on jälle sihuke laul, mida väga ei kipu kaasa laulma, aga väga paeluv on kuulata

Vaiko Eplik ja Eliit - Armastus päästab maailma -kui 21.sajandil on eesti muusikas olemas klassikat, siis see on see
Vaiko Eplik ja Eliit - November - sõnulseletamatu meeleoluga lugu
Vaiko Eplik ja Eliit - Kas usud sinagi - usun, et värskenduskuuri läbinud laul meeldib ka ansamblile Sõnajalg

Vaiko Eplik ja Eliit - In spe - mitu aastat peale selle plaadi ilmumist sain aru, et see on äge laul
Vaiko Eplik ja Eliit - Põgene Ragnar

Vaiko Eplik -  Õnnelik number - leidnud kasutust taustamuusikana, aga ka esiloleva muusikana suurepärane
Vaiko Eplik - Kevadeootus - vot see laul. Kas see võibki olla minu kõige lemmikum laul sellelt autorilt? Hm.
Vaiko Eplik - Minus - väga kauniste sõnadega laul muuhulgas
Vaiko Eplik - Nähtamatus - no näete, saab ju küll olla romantiline ka ilma imal olemata. Väga õhkamapanev.

Vaiko Eplik - Barokkpopp - hoia piipu kinni, kui see laul kummitama peaks hakkama
Vaiko Eplik - Pöördumatult soe - aww, nurr ja muud armsad häälitsused

Vaiko Eplik - Homne päev - kuula seda algust, on ju meeldivalt positiivsusele kallutav?
Vaiko Eplik - Soorebased - kuuldavasti suur raadiohitt? Ma pole siiani neid sõnu läbi lugenud ega tea, mida täpselt lauldakse.
Vaiko Eplik - Ajakaja - raske kommenteerida, aga meeleolu osas on siin midagi väga õigesti
Vaiko Eplik - Muuseas - parim algus- ja lõpulause

15 minutit sessiooni lõpuni - see laul kõnnib omaette kategoorias ja kuulub minu jaoks umbes samasuguse huumoriklassika hulka nagu Oti ja Märdi eurolood või linnud Tõnisted.

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Kuningannad 1925 - #4 Norra Maud

Norra kuninganna Maud (1869-1938) Maud Charlotte Mary Victoria sündis 1869.aastal, isaks tollane Walesi prints (ja hilisem Ühendkuningriigi kuningas) Edward VII ning emaks Taani printsess Alexandra. Seega olid tema vanavanemad (sh kuninganna Victoria) kõik monarhid.  Maud oli kõige noorem laps, tal oli kaks venda ja kaks õde. Üks vend oli tulevane kuningas George V. Lapsepõlves kutsuti Maudi Harryks. Ta oli väga elav laps, tema kasvatamist võtsid vanemad pigem vabamalt kui rangemalt. Vanaema Victoriale see väga ei meeldinud, aga no mis teha. Maud käis tihtipeale emaga tolle kodumaal Taanis kaasas, samuti Norras ja Vahemere kruiisidel. 1896. aastal abiellus Maud Taani kuninga Frederik VIII pojaga, st oma ema vennapojaga. Tolle nimi oli Carl. Kuni 1905. aastani elati peamiselt Taanis, aga Maudi isa Edward kinkis neile ka Inglismaal maja, et paari Inglismaa visiidid tihedad oleksid. Seal majas sündis 1903. aastal paari ainus laps Alexander. Pulmapilt (peale vajut...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...