Otse põhisisu juurde

Kirsid sünnipäevatordil

Eile oli sünnipäev sellisel eesti muusika suurkujul nagu Vaiko Eplik. Ehk on veider 32-aastase inimese kohta suurkuju öelda, aga ei saa ka mingit väiksemat sõna võtta, kui Epliku peal on jumala käsi (nagu üks tabav netikommentaator kunagi ütles). Mõtlesin taaskord teemakohaste laulude topi tegemise peale, aga no see oleks ju veel poole hullem kui Tõnis Mägiga. Seega tuleb lihtsalt üks rodu lugusid, mis on tähendusrikkad olnud. Ja rodu tuleb ikka pikk, kuigi roogin suuuuure hulga laule välja, mis tegelikult ka vabalt võiksid siin olla.

Claire's Birthday - About last night - selline armas ja natuke süütu olekuga lugu, kaasahaarav
Claire's Birthday - Every little girl - kuidagi natuke dramaatiline selline, mõnus
Claire's Birthday - Overture - see laul teeb mind rõõmsaks
Claire's Birthday - Do you remember - mingil perioodil oli see hea emotsemise lugu, nüüd on lihtsalt hea kaasa üürata
Claire's Birthday/Rufus - Eighties coming back - jätkuvalt Eesti parim eurolugu, kui puhtalt laule võrrelda st

Koer - Te olete värdjad - seda laulu ma pole kuigi palju kuulanud, küll on ta mitmetes olukordades omas mõttes ümisemisele tulnud
Koer - Maiu on piimaauto - see on minu meelest selline sundlaul, proovi mitte mingi koha peal kaasa laulda, kui kusagilt käima pannakse

Vaiko Eplik ja Eliit - Pedajas - üks Epliku eplikulikumaid laule
Vaiko Eplik ja Eliit - Masterplan - see on jälle sihuke laul, mida väga ei kipu kaasa laulma, aga väga paeluv on kuulata

Vaiko Eplik ja Eliit - Armastus päästab maailma -kui 21.sajandil on eesti muusikas olemas klassikat, siis see on see
Vaiko Eplik ja Eliit - November - sõnulseletamatu meeleoluga lugu
Vaiko Eplik ja Eliit - Kas usud sinagi - usun, et värskenduskuuri läbinud laul meeldib ka ansamblile Sõnajalg

Vaiko Eplik ja Eliit - In spe - mitu aastat peale selle plaadi ilmumist sain aru, et see on äge laul
Vaiko Eplik ja Eliit - Põgene Ragnar

Vaiko Eplik -  Õnnelik number - leidnud kasutust taustamuusikana, aga ka esiloleva muusikana suurepärane
Vaiko Eplik - Kevadeootus - vot see laul. Kas see võibki olla minu kõige lemmikum laul sellelt autorilt? Hm.
Vaiko Eplik - Minus - väga kauniste sõnadega laul muuhulgas
Vaiko Eplik - Nähtamatus - no näete, saab ju küll olla romantiline ka ilma imal olemata. Väga õhkamapanev.

Vaiko Eplik - Barokkpopp - hoia piipu kinni, kui see laul kummitama peaks hakkama
Vaiko Eplik - Pöördumatult soe - aww, nurr ja muud armsad häälitsused

Vaiko Eplik - Homne päev - kuula seda algust, on ju meeldivalt positiivsusele kallutav?
Vaiko Eplik - Soorebased - kuuldavasti suur raadiohitt? Ma pole siiani neid sõnu läbi lugenud ega tea, mida täpselt lauldakse.
Vaiko Eplik - Ajakaja - raske kommenteerida, aga meeleolu osas on siin midagi väga õigesti
Vaiko Eplik - Muuseas - parim algus- ja lõpulause

15 minutit sessiooni lõpuni - see laul kõnnib omaette kategoorias ja kuulub minu jaoks umbes samasuguse huumoriklassika hulka nagu Oti ja Märdi eurolood või linnud Tõnisted.

Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...