Otse põhisisu juurde

Alle ja aa

Sel nädalal toimus taas öölaulupidu. Ilmselt kindel värk selle nime all üritus teha, siis vähemalt keegi ei nurise, et mis suvaline kontsert suure riigipüha tähistamiseks (nagu seda 2011.aastal mitmelt poolt kostus). Aga eks seegi öölaulupidu olnud osati lihtsalt kontsert. Ja mis siis. Kontsert on tore tähistamise vorm.

Rahvast, muidugi, oli murdu, aga kes viitsis natukenegi varem kohale minna, leidis koha küll, ma usun. Minu läheduses istusid näiteks kaks rahvuslikult meelestatud noormeest, nii umbes 15-aastased, lipud käes, kaabud peas, pintsakud seljas. Viimased tundusid küll pigem vanaisadeaegsed olevat, aga võib-olla on vastavad vanaisad eestiaegsed mehed (kui mitte sünniaja siis ehk kasvatuse poolest).

Üsna otseselt rahvuslikult rõivastatud rahvast, lipp õlgadel, oli ka. (Minus tekitab lipu mittevarrastatuna kasutamine alati natuke küsimusi, aga võib-olla see minu kasti sees mõtlemine lihtsalt.) Osse oli ka, aga need, kes minu läheduses olid, pidasid ennast täitsa viisakalt üleval. Ja tegelikult, nagu iga suurürituse puhul, oli kõige rohkem tavalisi inimesi, kes esmapilgul millegagi silma ei jäägi, mistõttu nemad sedalaadi kommentaaride puhul reeglina ka äramärkimist ei leia. Võiksid ju leida.

Algul tundus natuke imelik, et kontsert ilma pikema jututa pihta hakkas ja lood vaheldusid ilma konferansjee sõnavõtuta. Kui asi juba mõned tunnid kestnud oli, sain muidugi aru, et see on mõistlik mõte, aega pole raisata. Ühtlasi täitis laulututvustaja rolli ju laulukaar ise, kuhu laulu nimi ja esitaja moodsa tehnika abil ilmusid. See moodne tehnika oli üldse kaunis efektne, usun, et nende jaoks veel rohkem, kelle istekoht lava suhtes otse ja natuke tagapool oli.

Kontsert oli kena, tuntud ja tundmatumad laulud, tuntud ja tundmatumad näod, helikeeraja polnud heli üle keeranud, inimesed, mulle tundus, laulsid ka kaasa, kui oli tuttavam lugu. Aga sellel kooril, kes laululava peal oli, polnud suurem asi sopran. Võib-olla polnud teised häälerühmad ka eriti hääd, aga soprani mitte piisavalt kõrgele hüppamisi eristab lihtsalt minu harimata kõrv kõige paremini. Mis seal ikka samas, ega see muidu seganud kui vahepeal koori üksindalaulmiste ajal.

Mingi hetk kiskus asi uina-muinaks: aeglased lood, mis nagu ei lõpegi ära, ja kaunid ballaadid, mis tüdinevale kuulajale ulgumisena tunduvad (mul tõesti pole tavaolukorras midagi laulu "Hüvasti, kollane koer" vastu). Õnneks tulid sinna otsa vist nood 5 isamaalist laulu. Ja Ott. Millal on Ott päeva päästmata jätnud.

Muide, mulle tundus, et laulus "Ei ole üksi ükski maa" laulsid nad noid maakondade ridu nii palju kui võimalik omaenda maakondade järgi, st Padar Tanel võttis Virumaa rea ja Koikson Liisi Pärnumaa oma jne. See mulle meeldis küll.

Kusagil kell 1, kui kontsert juba 5 tundi käinud oli, lajatati Tormisega. Need on toredad lood, aga mõnel muul ajal, mitte siis, kui augustiöö jahedus juba maha vajub ja silmad raskeks lähevad. Võinuks ka muidugi talvevammuse kaasa võtta ja Starterit juua. (Kõik oleneb ju sellest, kuhu probleemi kese asetada.)

Kuna publiku "Koidu" nõudlemist vaatasin juba telekast, jättis see suhteliselt külmaks. Võib-olla oleks korraldajad võinud selle peale tulla, et see laul on selle päevaga nii seotud, et võiks esitamisele tulla, kui juba Mattiisen, siis miks mitte ka "Koit", onju. Aga ma käisin Tõnis Mägi juubelikontserdil, seal lauldi "Koit" ära, nõnda et ilma pole jäänud.

Ja lõpetuseks. Alati, kui laulupeol kõlab Artur Alliksaare tekste, tuleb pähe mõte: "Tubli mees, Artur!"

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...