Sel nädalal toimus taas öölaulupidu. Ilmselt kindel värk selle nime all üritus teha, siis vähemalt keegi ei nurise, et mis suvaline kontsert suure riigipüha tähistamiseks (nagu seda 2011.aastal mitmelt poolt kostus). Aga eks seegi öölaulupidu olnud osati lihtsalt kontsert. Ja mis siis. Kontsert on tore tähistamise vorm.
Rahvast, muidugi, oli murdu, aga kes viitsis natukenegi varem kohale minna, leidis koha küll, ma usun. Minu läheduses istusid näiteks kaks rahvuslikult meelestatud noormeest, nii umbes 15-aastased, lipud käes, kaabud peas, pintsakud seljas. Viimased tundusid küll pigem vanaisadeaegsed olevat, aga võib-olla on vastavad vanaisad eestiaegsed mehed (kui mitte sünniaja siis ehk kasvatuse poolest).
Üsna otseselt rahvuslikult rõivastatud rahvast, lipp õlgadel, oli ka. (Minus tekitab lipu mittevarrastatuna kasutamine alati natuke küsimusi, aga võib-olla see minu kasti sees mõtlemine lihtsalt.) Osse oli ka, aga need, kes minu läheduses olid, pidasid ennast täitsa viisakalt üleval. Ja tegelikult, nagu iga suurürituse puhul, oli kõige rohkem tavalisi inimesi, kes esmapilgul millegagi silma ei jäägi, mistõttu nemad sedalaadi kommentaaride puhul reeglina ka äramärkimist ei leia. Võiksid ju leida.
Algul tundus natuke imelik, et kontsert ilma pikema jututa pihta hakkas ja lood vaheldusid ilma konferansjee sõnavõtuta. Kui asi juba mõned tunnid kestnud oli, sain muidugi aru, et see on mõistlik mõte, aega pole raisata. Ühtlasi täitis laulututvustaja rolli ju laulukaar ise, kuhu laulu nimi ja esitaja moodsa tehnika abil ilmusid. See moodne tehnika oli üldse kaunis efektne, usun, et nende jaoks veel rohkem, kelle istekoht lava suhtes otse ja natuke tagapool oli.
Kontsert oli kena, tuntud ja tundmatumad laulud, tuntud ja tundmatumad näod, helikeeraja polnud heli üle keeranud, inimesed, mulle tundus, laulsid ka kaasa, kui oli tuttavam lugu. Aga sellel kooril, kes laululava peal oli, polnud suurem asi sopran. Võib-olla polnud teised häälerühmad ka eriti hääd, aga soprani mitte piisavalt kõrgele hüppamisi eristab lihtsalt minu harimata kõrv kõige paremini. Mis seal ikka samas, ega see muidu seganud kui vahepeal koori üksindalaulmiste ajal.
Mingi hetk kiskus asi uina-muinaks: aeglased lood, mis nagu ei lõpegi ära, ja kaunid ballaadid, mis tüdinevale kuulajale ulgumisena tunduvad (mul tõesti pole tavaolukorras midagi laulu "Hüvasti, kollane koer" vastu). Õnneks tulid sinna otsa vist nood 5 isamaalist laulu. Ja Ott. Millal on Ott päeva päästmata jätnud.
Muide, mulle tundus, et laulus "Ei ole üksi ükski maa" laulsid nad noid maakondade ridu nii palju kui võimalik omaenda maakondade järgi, st Padar Tanel võttis Virumaa rea ja Koikson Liisi Pärnumaa oma jne. See mulle meeldis küll.
Kusagil kell 1, kui kontsert juba 5 tundi käinud oli, lajatati Tormisega. Need on toredad lood, aga mõnel muul ajal, mitte siis, kui augustiöö jahedus juba maha vajub ja silmad raskeks lähevad. Võinuks ka muidugi talvevammuse kaasa võtta ja Starterit juua. (Kõik oleneb ju sellest, kuhu probleemi kese asetada.)
Kuna publiku "Koidu" nõudlemist vaatasin juba telekast, jättis see suhteliselt külmaks. Võib-olla oleks korraldajad võinud selle peale tulla, et see laul on selle päevaga nii seotud, et võiks esitamisele tulla, kui juba Mattiisen, siis miks mitte ka "Koit", onju. Aga ma käisin Tõnis Mägi juubelikontserdil, seal lauldi "Koit" ära, nõnda et ilma pole jäänud.
Ja lõpetuseks. Alati, kui laulupeol kõlab Artur Alliksaare tekste, tuleb pähe mõte: "Tubli mees, Artur!"
Rahvast, muidugi, oli murdu, aga kes viitsis natukenegi varem kohale minna, leidis koha küll, ma usun. Minu läheduses istusid näiteks kaks rahvuslikult meelestatud noormeest, nii umbes 15-aastased, lipud käes, kaabud peas, pintsakud seljas. Viimased tundusid küll pigem vanaisadeaegsed olevat, aga võib-olla on vastavad vanaisad eestiaegsed mehed (kui mitte sünniaja siis ehk kasvatuse poolest).
Üsna otseselt rahvuslikult rõivastatud rahvast, lipp õlgadel, oli ka. (Minus tekitab lipu mittevarrastatuna kasutamine alati natuke küsimusi, aga võib-olla see minu kasti sees mõtlemine lihtsalt.) Osse oli ka, aga need, kes minu läheduses olid, pidasid ennast täitsa viisakalt üleval. Ja tegelikult, nagu iga suurürituse puhul, oli kõige rohkem tavalisi inimesi, kes esmapilgul millegagi silma ei jäägi, mistõttu nemad sedalaadi kommentaaride puhul reeglina ka äramärkimist ei leia. Võiksid ju leida.
Algul tundus natuke imelik, et kontsert ilma pikema jututa pihta hakkas ja lood vaheldusid ilma konferansjee sõnavõtuta. Kui asi juba mõned tunnid kestnud oli, sain muidugi aru, et see on mõistlik mõte, aega pole raisata. Ühtlasi täitis laulututvustaja rolli ju laulukaar ise, kuhu laulu nimi ja esitaja moodsa tehnika abil ilmusid. See moodne tehnika oli üldse kaunis efektne, usun, et nende jaoks veel rohkem, kelle istekoht lava suhtes otse ja natuke tagapool oli.
Kontsert oli kena, tuntud ja tundmatumad laulud, tuntud ja tundmatumad näod, helikeeraja polnud heli üle keeranud, inimesed, mulle tundus, laulsid ka kaasa, kui oli tuttavam lugu. Aga sellel kooril, kes laululava peal oli, polnud suurem asi sopran. Võib-olla polnud teised häälerühmad ka eriti hääd, aga soprani mitte piisavalt kõrgele hüppamisi eristab lihtsalt minu harimata kõrv kõige paremini. Mis seal ikka samas, ega see muidu seganud kui vahepeal koori üksindalaulmiste ajal.
Mingi hetk kiskus asi uina-muinaks: aeglased lood, mis nagu ei lõpegi ära, ja kaunid ballaadid, mis tüdinevale kuulajale ulgumisena tunduvad (mul tõesti pole tavaolukorras midagi laulu "Hüvasti, kollane koer" vastu). Õnneks tulid sinna otsa vist nood 5 isamaalist laulu. Ja Ott. Millal on Ott päeva päästmata jätnud.
Muide, mulle tundus, et laulus "Ei ole üksi ükski maa" laulsid nad noid maakondade ridu nii palju kui võimalik omaenda maakondade järgi, st Padar Tanel võttis Virumaa rea ja Koikson Liisi Pärnumaa oma jne. See mulle meeldis küll.
Kusagil kell 1, kui kontsert juba 5 tundi käinud oli, lajatati Tormisega. Need on toredad lood, aga mõnel muul ajal, mitte siis, kui augustiöö jahedus juba maha vajub ja silmad raskeks lähevad. Võinuks ka muidugi talvevammuse kaasa võtta ja Starterit juua. (Kõik oleneb ju sellest, kuhu probleemi kese asetada.)
Kuna publiku "Koidu" nõudlemist vaatasin juba telekast, jättis see suhteliselt külmaks. Võib-olla oleks korraldajad võinud selle peale tulla, et see laul on selle päevaga nii seotud, et võiks esitamisele tulla, kui juba Mattiisen, siis miks mitte ka "Koit", onju. Aga ma käisin Tõnis Mägi juubelikontserdil, seal lauldi "Koit" ära, nõnda et ilma pole jäänud.
Ja lõpetuseks. Alati, kui laulupeol kõlab Artur Alliksaare tekste, tuleb pähe mõte: "Tubli mees, Artur!"
Kommentaarid
Postita kommentaar