Otse põhisisu juurde

Kodustatud lohe

Tjah, tegelikult on ju tegemist suurpäevaga. Südatalvel hakkasin Millenniumi-triloogiat lugema ja nüüd juunis sain läbi. Esimene raamat ei tõmmanud alguses päris käima. Ega igav ei olnud, aga polnud ka edasi lugema sundiv. Teine raamat oli läbinisti põnev (ja õudne, I might add) ja kolmas...hmnja, esimesed maitea mitusada lehekülge olid selles mõttes suht mõttetud, et pidevalt tuli mõni uus (reeglina politseinikust) tegelane sisse ja mingid politseinikud pidasid mingit järjekordset koosolekut, kus nad järjekordselt Salanderi-küsimust arutasid. Kas sealt ka midagi uut välja tuli, pole kindel. Aga kui lõpuks vedama sai, siis läks üüratu uhkelt, lõpp õnnelik ja. Kuigi ma pole kindel, kui palju selle õnneliku lõpu ära ostsin, siis ikka on ju tore mõelda, et kõik läks hästi ja õiglus toodi majja jms.

Aga. Põhitegelased olid õige vahvad. Tegelaskujudena st. Ja noh, nagu varasemastki teada, pole mingi põnevus- ja krimivärk tegelikkuses eriti minu teema, küll aga see, mis põnevus- ja krimivärgiga seotud tegelaste vahel toimub.Seega viktoriiniküsimuseks pigem "Mitu naist oli Blomkvistil olnud kolmanda raamatu lõpuks?" kui "Kes tappis Zalatšenko?" Esimesele on ka mõnevõrra raskem vastata, onju.

Kõik filmid, mis praegu nende raamatute kohta olemas on, said ka vaadatud. Rootsi omad mulle juba sellepärast meeldisid, et seal räägiti rootsi keeles ja ilusad Stockholmi vaated olid. Ameerika versioon jällegi oli üsna humoorikas, samas ka natuke american (paneme mingi sellise lause või stseeni sisse, sest see müüb). Sellist Lisbethi, nagu mina ette kujutasin, polnud kummaski filmis, see-eest mulle meeldis, et kummaski versioonis polnud Blomkvist mingi tüüpiline ilusmees.

Aga kogu see idee, millele lugu üles on ehitatud, on suhteliselt andekas. Tähendab üldse tulla sellise asja peale, et on mingi ebatavaline tšikk ja mingid tüübid, kes teevad "püha ürituse" nimel mida iganes ja kuidas nad saavadki teha põhimõtteliselt mida iganes väga kaua aega.

Ja ei saa mainimata jätta, et just kolmanda raamatu lõpus läks hammas Lisbethi-Blomkvisti osas taas korralikult verele. Pagana jama, et rohkem osi ei ole ega tule.

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

"Eestlane loeb : raamatuaasta lugemisuuring 2025" (koost. Marju Lauristin)

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...

Geir Gulliksen "Övre port, nedre port"

Kolm korda olen hakanud midagi kirjutama, aga suht ruttu alla andnud. Kuidagi imelik tunne on. Polnud ju halb raamat ja ei saa öelda, et lugemine raskelt oleks läinud, aga kuidagi... asja suur idee vist on minu jaoks jätkuvalt natuke segane ja seetõttu on keeruline midagi öelda. Raamat räägib ühe perekonna kahest põlvkonnast 1950ndate-1970ndate Norras. Ei, isegi kolmest põlvkonnast tegelikult, ja ka hilisemal ajal kui 1970ndad. 2022. aastasse jõuab välja. On üks Gladys, kes saab ühe Gunnariga suhteliselt varases eas poja (Ivar). Peale seda saab veel kaks poega (Runar ja Steinar ehk Titti). Mingil hetkel läheb Gunnariga lahku ja hakkab elama koos Karliga. Karl on insener relvafirmas, mis on linna suurim tööandja. Suurem osa tegelasi, kes läbi käib, töötab (vähemalt mingil hetkel) seal. Raamatu pealkirja mainitakse ka just selle firma kontekstis. "Ülemine värav, alumine värav" - kes on piisavalt tähtis, et käia tööle ülemisest väravast, ja kes kuulub alumisest väravast käiva ha...