Otse põhisisu juurde

#460 Lugemine parimal juhul soovituslik

Asjalood on nimelt sedasi, et ma olen ülikooli raamatukogus. Igav on. Noh, ja kui edasine pole ajalugu, on ta vähemalt see, mis siia kirja saab.
Ennist oli kool. Tädi rääkimisstiil ajas närvi, aga praegusel juhul pole muud varianti, kui aine ikkagi võtta. Pärast on jälle kool, loodetavasti sama lahe kui eelmine kord.
Tegelikult ma tulin rampsu ühte raamatut natuke lugema, mida kusagilt enam koju laenutada ei õnnestu. Ei tea miks ma küll lootsin, et kohalkasutuse raamat riiulil vedeleb ja mind ootab. Muidugi ei teinud ta seda. Siin ma nüüd siis istun, kuigi see esialgu(skaudi ausõna) nii plaanitud polnud.
Hommikul kooli tulles külmusin nii kondini ära, et isegi poolteist tundi soojas ruumis mind päriselt üles ei sulatanud. See on vaata selline vastik külm, et otseselt ei tunne kogu aeg teda, aga vahepeal tuleb nagu täitsa luu keskelt kusagilt siuke vastik külmavärin. Ei, muidugi on täitsa võimalik, et tegemist on mingi närvihaigusega.
Aga see poolteist tundi oli peahoones selles lahedas auditooriumis, kus tuleb tillukesest puutrepist üles ronida niimoodi tasakesi, sest need astmed on ikka tõesti väikesed. Ja üldiselt mulle meeldivad auditooriumid, mis ei ole samal tasapinnal kogu ulatuses, st siis on tõusvad või langevad, ise tead kust poolt vaatad. Kui ma hiljuti Bernard Kangro "Jäälätteid" lugesin (natuke sürr raamat), toimus ka tegevus just selles audikas.
Linnaraamatukogu remondijärgsed vetsud on (veel) täiesti bongod ja järgmine nädal sel ajal on vaba päev. Oo, ja praegu läks siit mööda üks onu, kes nägi välja nagu too mees filmis "Tagasi tulevikku". Tuleb tõdeda, et 24 aastat hiljem näeb ta veidi erinev välja.
Ja miks mul ikka uni on, kuigi eile läksin rekordvara magama ja magasin üle 9 tunni? Ilmselt see ongi vastus.

Kommentaarid

  1. Miukses auditooriumis see puutrepp oli?

    VastaKustuta
  2. Aga siis sa võid ju pisitrepile tünga teha ja konstruktsioonist vasakult poolt mööduda ja siis alt üles endale istekohta valida, ehk suisa küljelt umbes kolmandasse ritta hiivata :) Kuigi jah, trepist on ehk huvitavamgi minna. (ma kasutasin sõna suisa :P)

    VastaKustuta
  3. Mnjah, ma tean jah et sealt saab suisa tavalist moodi ka minna, aga see poleks üldse huvitav;)

    VastaKustuta
  4. Algul ma ei teadnudki, et sealt tavalist moodi saab minna, kuna kunagi gümnaasiumiajal oli mingide tarkade päev ja meid viidi sellise puutrepiga auditooriumi Marju Lauristini kuulama ja siis läksid kõik sellest puutrepist üles, kuigi mälus oleks, nagu see oli esimesel korrusel. Ehk on ajakirjanduse osas samasugune pisikese puutrepiga audikas?
    P.S. Ma ikka tihti värisesin sellisest puutrepist üles minnes :D Minu meelest 232 oma veel logises ka nats kuskilt. A mis loeng sul seal oli?

    VastaKustuta
  5. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Statistika 2025

Kõrgeimalt hinnatud raamatud: Märkisin 2025. aasta jooksul üles infot loetud raamatute peategelaste kohta. Allpool on kõik peategelaste nimed ühes pilves. Absoluutarvus enim esinenud nimi oli Krisse (sama tegelane kolmes raamatus). Kahes erinevas raamatus oli peategelaseks Addie, kahes ka Nora ja Ella. Ainus korduv perenimi oli Kivimaa - sellesama kolm korda esinenud Krisse nimi. Peategelastest kaks kolmandikku olid naised, kolmandik mehed. (Sama muide loetud raamatute autorite puhul.) Peategelaste ametite puhul oli kordumist muidugi rohkem kui nimedega. 13 tegelast olid mingit sorti õpilased, 7 tegelast olid seotud kohvikuga (pidaja või töötaja) ja koguni 5 tegelast olid keeletoimetajad! Ehk polegi üllatav, mõeldes, et ikka ju soovitatakse kirjutada sellest, mida tead ja oskad - tundub usutav, et mitmed kirjanikud on keeletoimetamisega kursis. Oli 4 ajakirjanikku (või sellelaadset), 3 teadusega seotud ametit ja 3 raamatupoega seotud ametit. Kõige huvitavam amet oli ehk hobuserautaja....

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...