Otse põhisisu juurde

#460 Lugemine parimal juhul soovituslik

Asjalood on nimelt sedasi, et ma olen ülikooli raamatukogus. Igav on. Noh, ja kui edasine pole ajalugu, on ta vähemalt see, mis siia kirja saab.
Ennist oli kool. Tädi rääkimisstiil ajas närvi, aga praegusel juhul pole muud varianti, kui aine ikkagi võtta. Pärast on jälle kool, loodetavasti sama lahe kui eelmine kord.
Tegelikult ma tulin rampsu ühte raamatut natuke lugema, mida kusagilt enam koju laenutada ei õnnestu. Ei tea miks ma küll lootsin, et kohalkasutuse raamat riiulil vedeleb ja mind ootab. Muidugi ei teinud ta seda. Siin ma nüüd siis istun, kuigi see esialgu(skaudi ausõna) nii plaanitud polnud.
Hommikul kooli tulles külmusin nii kondini ära, et isegi poolteist tundi soojas ruumis mind päriselt üles ei sulatanud. See on vaata selline vastik külm, et otseselt ei tunne kogu aeg teda, aga vahepeal tuleb nagu täitsa luu keskelt kusagilt siuke vastik külmavärin. Ei, muidugi on täitsa võimalik, et tegemist on mingi närvihaigusega.
Aga see poolteist tundi oli peahoones selles lahedas auditooriumis, kus tuleb tillukesest puutrepist üles ronida niimoodi tasakesi, sest need astmed on ikka tõesti väikesed. Ja üldiselt mulle meeldivad auditooriumid, mis ei ole samal tasapinnal kogu ulatuses, st siis on tõusvad või langevad, ise tead kust poolt vaatad. Kui ma hiljuti Bernard Kangro "Jäälätteid" lugesin (natuke sürr raamat), toimus ka tegevus just selles audikas.
Linnaraamatukogu remondijärgsed vetsud on (veel) täiesti bongod ja järgmine nädal sel ajal on vaba päev. Oo, ja praegu läks siit mööda üks onu, kes nägi välja nagu too mees filmis "Tagasi tulevikku". Tuleb tõdeda, et 24 aastat hiljem näeb ta veidi erinev välja.
Ja miks mul ikka uni on, kuigi eile läksin rekordvara magama ja magasin üle 9 tunni? Ilmselt see ongi vastus.

Kommentaarid

  1. Miukses auditooriumis see puutrepp oli?

    VastaKustuta
  2. Aga siis sa võid ju pisitrepile tünga teha ja konstruktsioonist vasakult poolt mööduda ja siis alt üles endale istekohta valida, ehk suisa küljelt umbes kolmandasse ritta hiivata :) Kuigi jah, trepist on ehk huvitavamgi minna. (ma kasutasin sõna suisa :P)

    VastaKustuta
  3. Mnjah, ma tean jah et sealt saab suisa tavalist moodi ka minna, aga see poleks üldse huvitav;)

    VastaKustuta
  4. Algul ma ei teadnudki, et sealt tavalist moodi saab minna, kuna kunagi gümnaasiumiajal oli mingide tarkade päev ja meid viidi sellise puutrepiga auditooriumi Marju Lauristini kuulama ja siis läksid kõik sellest puutrepist üles, kuigi mälus oleks, nagu see oli esimesel korrusel. Ehk on ajakirjanduse osas samasugune pisikese puutrepiga audikas?
    P.S. Ma ikka tihti värisesin sellisest puutrepist üles minnes :D Minu meelest 232 oma veel logises ka nats kuskilt. A mis loeng sul seal oli?

    VastaKustuta
  5. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...