Otse põhisisu juurde

Vaikne laupäev

Vaikse päeva(kuigi ma olen kindel, et linn on endiselt täis mitte väga vaikseid inimesi) esimestel hommikutundidel leidsin endale suurepärase meelelahutuse. YouTube, nagu ikka, aitab.
Kunagi olin ma pubekas (praegu ka kindlasti natuke, aga mitte selles mõttes). Ja ma pean ütlema, et minu aja pubekad olid palju armsamad kui praegused, kes maailmavalukrampides emodeks või solaariumipunanahkadeks kipuvad muutuma. Meie ajal olid poistebändid (kas 90ndad ja 2000ndate algus mitte ei ruuuuuli?) ja vaat just neid ma YouTube'ist kaema sattusingi. Peale avastuse, et enamik kunagiste lemmiklaulude sõnadest on mul endiselt peas, sain ka hea kõhutäie naerda. Siin üks näide(vaata kindlasti lõpuni, sest laulu finaal on ikka ju lõpus ja näod tõmbuvad valust aina enam krimpsu ja alastust näidatakse ka). Kui nad tulevadki Eestisse nagu leht väidab, siis ma läheks vaataks-kuulaks-üürgaks küll hea meelega(kui tasuta saaks ofkoors). Ja näeks, kuidas onudele on hallid habemed ette kasvanud.
Kuid jätkakem ja tulgem iirlaste juurde. Siin üks laul, mis on päriselt hea laul. Ainult Boyzone minu meelest polnud nagu päris õige poistebänd. Õige naistekas on ikka selline, kus iga noormees on mingi naistehulga lemmik bäkstriitboi(kui võtta see poistebändi liikme üldnimetuseks), aga Boyzone'i puhul ma küll ei usu, et kellegi lemmik on see vend sealt tagumisest reast, kõigil ikka Ronan või Stephen. Jaah.
Aga teisel katsel tegid iirlased juba parema moosinäovaliku. No vaata noh. Suudad kõige ilusama valida? Minul oli küll aegade jooksul kolm erinevat lemmikut. Ja minu meelest selle laulu sõnad ka ei ole halvad, kui siis natuke imalad, aga muidu täitsa kobedad. Video muidugi on nagu ta on jah, ameerika kangelasekõnnak ja..
Ühesõnaga ma olen endiselt arvamusel, et küll on hea omada poistebändiminevikku. See on just selline asi, mida kasvõi neljakümneselt ühest küljest takkajärgi naerda ja teisalt emopäeval salaja nurgas kuulata:)

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...