Vaikse päeva(kuigi ma olen kindel, et linn on endiselt täis mitte väga vaikseid inimesi) esimestel hommikutundidel leidsin endale suurepärase meelelahutuse. YouTube, nagu ikka, aitab.
Kunagi olin ma pubekas (praegu ka kindlasti natuke, aga mitte selles mõttes). Ja ma pean ütlema, et minu aja pubekad olid palju armsamad kui praegused, kes maailmavalukrampides emodeks või solaariumipunanahkadeks kipuvad muutuma. Meie ajal olid poistebändid (kas 90ndad ja 2000ndate algus mitte ei ruuuuuli?) ja vaat just neid ma YouTube'ist kaema sattusingi. Peale avastuse, et enamik kunagiste lemmiklaulude sõnadest on mul endiselt peas, sain ka hea kõhutäie naerda. Siin üks näide(vaata kindlasti lõpuni, sest laulu finaal on ikka ju lõpus ja näod tõmbuvad valust aina enam krimpsu ja alastust näidatakse ka). Kui nad tulevadki Eestisse nagu leht väidab, siis ma läheks vaataks-kuulaks-üürgaks küll hea meelega(kui tasuta saaks ofkoors). Ja näeks, kuidas onudele on hallid habemed ette kasvanud.
Kuid jätkakem ja tulgem iirlaste juurde. Siin üks laul, mis on päriselt hea laul. Ainult Boyzone minu meelest polnud nagu päris õige poistebänd. Õige naistekas on ikka selline, kus iga noormees on mingi naistehulga lemmik bäkstriitboi(kui võtta see poistebändi liikme üldnimetuseks), aga Boyzone'i puhul ma küll ei usu, et kellegi lemmik on see vend sealt tagumisest reast, kõigil ikka Ronan või Stephen. Jaah.
Aga teisel katsel tegid iirlased juba parema moosinäovaliku. No vaata noh. Suudad kõige ilusama valida? Minul oli küll aegade jooksul kolm erinevat lemmikut. Ja minu meelest selle laulu sõnad ka ei ole halvad, kui siis natuke imalad, aga muidu täitsa kobedad. Video muidugi on nagu ta on jah, ameerika kangelasekõnnak ja..
Ühesõnaga ma olen endiselt arvamusel, et küll on hea omada poistebändiminevikku. See on just selline asi, mida kasvõi neljakümneselt ühest küljest takkajärgi naerda ja teisalt emopäeval salaja nurgas kuulata:)
Kunagi olin ma pubekas (praegu ka kindlasti natuke, aga mitte selles mõttes). Ja ma pean ütlema, et minu aja pubekad olid palju armsamad kui praegused, kes maailmavalukrampides emodeks või solaariumipunanahkadeks kipuvad muutuma. Meie ajal olid poistebändid (kas 90ndad ja 2000ndate algus mitte ei ruuuuuli?) ja vaat just neid ma YouTube'ist kaema sattusingi. Peale avastuse, et enamik kunagiste lemmiklaulude sõnadest on mul endiselt peas, sain ka hea kõhutäie naerda. Siin üks näide(vaata kindlasti lõpuni, sest laulu finaal on ikka ju lõpus ja näod tõmbuvad valust aina enam krimpsu ja alastust näidatakse ka). Kui nad tulevadki Eestisse nagu leht väidab, siis ma läheks vaataks-kuulaks-üürgaks küll hea meelega(kui tasuta saaks ofkoors). Ja näeks, kuidas onudele on hallid habemed ette kasvanud.
Kuid jätkakem ja tulgem iirlaste juurde. Siin üks laul, mis on päriselt hea laul. Ainult Boyzone minu meelest polnud nagu päris õige poistebänd. Õige naistekas on ikka selline, kus iga noormees on mingi naistehulga lemmik bäkstriitboi(kui võtta see poistebändi liikme üldnimetuseks), aga Boyzone'i puhul ma küll ei usu, et kellegi lemmik on see vend sealt tagumisest reast, kõigil ikka Ronan või Stephen. Jaah.
Aga teisel katsel tegid iirlased juba parema moosinäovaliku. No vaata noh. Suudad kõige ilusama valida? Minul oli küll aegade jooksul kolm erinevat lemmikut. Ja minu meelest selle laulu sõnad ka ei ole halvad, kui siis natuke imalad, aga muidu täitsa kobedad. Video muidugi on nagu ta on jah, ameerika kangelasekõnnak ja..
Ühesõnaga ma olen endiselt arvamusel, et küll on hea omada poistebändiminevikku. See on just selline asi, mida kasvõi neljakümneselt ühest küljest takkajärgi naerda ja teisalt emopäeval salaja nurgas kuulata:)
Kommentaarid
Postita kommentaar