Otse põhisisu juurde

Mõningatest kohtadest

See tuleb kuri jutt, nii et, kellel on liiga hea tuju, siis võib kohe kinni panna.
Teemaks mitmesugused söögikohad Tartus. Esiteks Pierre. Olles sinna ükskord läinud pahaaimamatu sooviga Caesari salatit süüa, paistis, et nii mina kui minuga kaasas olnud isik oleme nähtamatuks muutunud. Istusime üsna köögiukse lähedal lauas, kus mitu teenindajat mitu korda meist mööda käis. Aga nad ju ei saanudki meid näha, me olime nähtamatud. Passisime siis natuke aega ja mõtlesime, kas peaks õnnelikud olema, et soojas ruumis ilma rahata istuda lastakse. Lõpuks enam ei viitsinud, tulime ära. Mõtlesin kurja postituse peale bloogis, aga ei teinud seda, liiga kiiresti rahunesin maha. Antud koht oli aga sportlikku huvi äratanud ja otsustasime seda uuesti külastada. Ka sedapuhku istusime kohas, kus mitu teenindajaneiut meist korduvalt mööda käis, muuhulgas tuues menüü inimestele, kes meist hiljem olid tulnud. Tundub, et olime ka nüüd mõnda aega nähtamatud. Kui passitud aeg hakkas lähenema veerandtunnile, tõi üks meist mitu korda möödunud tütarlastest meile LÕPUKS ÜHE menüü. Need tere ja aitäh, mis ma talle ütlesin, olid püütud öelda sellise tooniga, et ta ka aru saaks, et midagi valesti on. Ja kuna vähemasti mina olin ikkagi kenakesti närvi aetud, otsustasime, et tuleme taaskord tulema. Eesruumis olnud teenindajad ütlesid meile viisakalt head aega. My ass!(nagu Merilin ütleks) Mis iroonia nagu? Head aega sulle ka ja aitäh meeldivalt veedetud(loe: mõttetult passitud) aja eest. Peale seda polnud mina oma jalga sinna kohta tõstnud. Kuni tänaseni, kui keegi noormees tuli juba ukse peal vastu ja ütles, et ei saa sinna. Täis või midagi ilmselt. Ok, see on mõistetav, eelnevad korrad ei ole.
Võtkem nüüd hambusse järgmine söögikoht. Selleks saab Werner. Ükskord, kui LA-ga sinna pahaaimamatult sisse astusime, saime kergelt sõimata, et mis te ei oska ukse pealt lugeda, et me oleme suletud vä. Teine kord välikohvikus vaatasime teenindajaneiuga üksteisele otsa, seega ta ju pidi mind nägema onju? Eeldasin, et nüüd kohekohe saan ma menüü. Well, guess what? Ei saanud! Ja täna õhtul asutuse teisel korrusel algas kõik ju kenasti, tere öeldi sisse minnes ja...noh, ja siis läks jamaks, menüüd oleks ootama jäänudki, kui ise poleks võtma läinud. Aga seda, et keegi huvi tunneks, kas me midagi soovime, ei maksnud loota. Ja me polnud seal ainuke selline laudkond. Tähendab. Mul ei ole raske püsti tõusta ja ise asju teha(tellida nt), kui kusagil kirjas on, et ma seda tegema pean, et selles kohas asjad nii käivad. Seal ei olnud kirjas mitte kusagil.Närvi ajab, raisk. Nagu täielik huvi puudus noh. Lähen tagasi kurjaks, kui selle peale mõtlen.
Ja kolmandana Moka. Ei ole juba ammu sellest kohast vaimustatud, aga täna oli ka nõme seik. Kui ma ostan koogitüki kassast, siis ma eeldan, et see pannakse mulle nähtavasse kohta. Näiteks sinnna samasse kassa juurde. Millest ma aru ei saa, on see, miks peab koogitaldriku panema kassa läheduses asuvale lauale. Tähendab minu pärast pangu, aga siis võiks öelda ka, et ma saan selle sealt kätte. Sest mitte ei naudi ma lolli näoga vahtimist ja ootamist, et kust ma nüüd selle siis saan. Aga mis siin ikka vinguda, seal on vähemasti letist teendindamine, sind võetakse isegi jutule, mis siis et mingid kaks tüüpi julmalt järjekorras ette trügivad.
Kokkuvõttes ma tahan seda öelda, et Statoilis on parimad teenindajad.

Kommentaarid

  1. See oli seda tüüpi kuri jutt, mis teeb lugedes tuju paremaks. :) Päriselt-päriselt.
    Kuri-Kaisa.

    VastaKustuta
  2. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  3. Sama lugu siin. Aga tavaliselt ilmneb nähtamatus eriti tugevalt siis, kui on aeg tuua arve. Mokast parem ei räägi üldse.

    Ja Pierre võõrustas täna kuninganna Silviat, aga blogger ei lase postimehe linki seie panna.

    VastaKustuta
  4. Hehe...ilmselt põhjendaks Pierre seda kuningannaga, eks? Aga kas tema veri on siis sinisem? ;)

    Anyways...ega see ka hea ei ole, kui sulle kohe menüüga kohale karatakse ja nõutakse tellimust, kui sa pole menüüga tutvudagi veel jõudnud. :P

    VastaKustuta
  5. Seda mina küll täiesti ootan, et kohe menüüga juurde tuldaks. Siis ma saan aru, et mind on nähtud. Seda, et peale seda liiga vara küsima tullakse, mida tahan, juhtub muidugi, aga tavaliselt nad ei pahanda, kui veel natuke valida tahta:)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...