Mõningatest kohtadest

See tuleb kuri jutt, nii et, kellel on liiga hea tuju, siis võib kohe kinni panna.
Teemaks mitmesugused söögikohad Tartus. Esiteks Pierre. Olles sinna ükskord läinud pahaaimamatu sooviga Caesari salatit süüa, paistis, et nii mina kui minuga kaasas olnud isik oleme nähtamatuks muutunud. Istusime üsna köögiukse lähedal lauas, kus mitu teenindajat mitu korda meist mööda käis. Aga nad ju ei saanudki meid näha, me olime nähtamatud. Passisime siis natuke aega ja mõtlesime, kas peaks õnnelikud olema, et soojas ruumis ilma rahata istuda lastakse. Lõpuks enam ei viitsinud, tulime ära. Mõtlesin kurja postituse peale bloogis, aga ei teinud seda, liiga kiiresti rahunesin maha. Antud koht oli aga sportlikku huvi äratanud ja otsustasime seda uuesti külastada. Ka sedapuhku istusime kohas, kus mitu teenindajaneiut meist korduvalt mööda käis, muuhulgas tuues menüü inimestele, kes meist hiljem olid tulnud. Tundub, et olime ka nüüd mõnda aega nähtamatud. Kui passitud aeg hakkas lähenema veerandtunnile, tõi üks meist mitu korda möödunud tütarlastest meile LÕPUKS ÜHE menüü. Need tere ja aitäh, mis ma talle ütlesin, olid püütud öelda sellise tooniga, et ta ka aru saaks, et midagi valesti on. Ja kuna vähemasti mina olin ikkagi kenakesti närvi aetud, otsustasime, et tuleme taaskord tulema. Eesruumis olnud teenindajad ütlesid meile viisakalt head aega. My ass!(nagu Merilin ütleks) Mis iroonia nagu? Head aega sulle ka ja aitäh meeldivalt veedetud(loe: mõttetult passitud) aja eest. Peale seda polnud mina oma jalga sinna kohta tõstnud. Kuni tänaseni, kui keegi noormees tuli juba ukse peal vastu ja ütles, et ei saa sinna. Täis või midagi ilmselt. Ok, see on mõistetav, eelnevad korrad ei ole.
Võtkem nüüd hambusse järgmine söögikoht. Selleks saab Werner. Ükskord, kui LA-ga sinna pahaaimamatult sisse astusime, saime kergelt sõimata, et mis te ei oska ukse pealt lugeda, et me oleme suletud vä. Teine kord välikohvikus vaatasime teenindajaneiuga üksteisele otsa, seega ta ju pidi mind nägema onju? Eeldasin, et nüüd kohekohe saan ma menüü. Well, guess what? Ei saanud! Ja täna õhtul asutuse teisel korrusel algas kõik ju kenasti, tere öeldi sisse minnes ja...noh, ja siis läks jamaks, menüüd oleks ootama jäänudki, kui ise poleks võtma läinud. Aga seda, et keegi huvi tunneks, kas me midagi soovime, ei maksnud loota. Ja me polnud seal ainuke selline laudkond. Tähendab. Mul ei ole raske püsti tõusta ja ise asju teha(tellida nt), kui kusagil kirjas on, et ma seda tegema pean, et selles kohas asjad nii käivad. Seal ei olnud kirjas mitte kusagil.Närvi ajab, raisk. Nagu täielik huvi puudus noh. Lähen tagasi kurjaks, kui selle peale mõtlen.
Ja kolmandana Moka. Ei ole juba ammu sellest kohast vaimustatud, aga täna oli ka nõme seik. Kui ma ostan koogitüki kassast, siis ma eeldan, et see pannakse mulle nähtavasse kohta. Näiteks sinnna samasse kassa juurde. Millest ma aru ei saa, on see, miks peab koogitaldriku panema kassa läheduses asuvale lauale. Tähendab minu pärast pangu, aga siis võiks öelda ka, et ma saan selle sealt kätte. Sest mitte ei naudi ma lolli näoga vahtimist ja ootamist, et kust ma nüüd selle siis saan. Aga mis siin ikka vinguda, seal on vähemasti letist teendindamine, sind võetakse isegi jutule, mis siis et mingid kaks tüüpi julmalt järjekorras ette trügivad.
Kokkuvõttes ma tahan seda öelda, et Statoilis on parimad teenindajad.