Otse põhisisu juurde

Mõningatest kohtadest

See tuleb kuri jutt, nii et, kellel on liiga hea tuju, siis võib kohe kinni panna.
Teemaks mitmesugused söögikohad Tartus. Esiteks Pierre. Olles sinna ükskord läinud pahaaimamatu sooviga Caesari salatit süüa, paistis, et nii mina kui minuga kaasas olnud isik oleme nähtamatuks muutunud. Istusime üsna köögiukse lähedal lauas, kus mitu teenindajat mitu korda meist mööda käis. Aga nad ju ei saanudki meid näha, me olime nähtamatud. Passisime siis natuke aega ja mõtlesime, kas peaks õnnelikud olema, et soojas ruumis ilma rahata istuda lastakse. Lõpuks enam ei viitsinud, tulime ära. Mõtlesin kurja postituse peale bloogis, aga ei teinud seda, liiga kiiresti rahunesin maha. Antud koht oli aga sportlikku huvi äratanud ja otsustasime seda uuesti külastada. Ka sedapuhku istusime kohas, kus mitu teenindajaneiut meist korduvalt mööda käis, muuhulgas tuues menüü inimestele, kes meist hiljem olid tulnud. Tundub, et olime ka nüüd mõnda aega nähtamatud. Kui passitud aeg hakkas lähenema veerandtunnile, tõi üks meist mitu korda möödunud tütarlastest meile LÕPUKS ÜHE menüü. Need tere ja aitäh, mis ma talle ütlesin, olid püütud öelda sellise tooniga, et ta ka aru saaks, et midagi valesti on. Ja kuna vähemasti mina olin ikkagi kenakesti närvi aetud, otsustasime, et tuleme taaskord tulema. Eesruumis olnud teenindajad ütlesid meile viisakalt head aega. My ass!(nagu Merilin ütleks) Mis iroonia nagu? Head aega sulle ka ja aitäh meeldivalt veedetud(loe: mõttetult passitud) aja eest. Peale seda polnud mina oma jalga sinna kohta tõstnud. Kuni tänaseni, kui keegi noormees tuli juba ukse peal vastu ja ütles, et ei saa sinna. Täis või midagi ilmselt. Ok, see on mõistetav, eelnevad korrad ei ole.
Võtkem nüüd hambusse järgmine söögikoht. Selleks saab Werner. Ükskord, kui LA-ga sinna pahaaimamatult sisse astusime, saime kergelt sõimata, et mis te ei oska ukse pealt lugeda, et me oleme suletud vä. Teine kord välikohvikus vaatasime teenindajaneiuga üksteisele otsa, seega ta ju pidi mind nägema onju? Eeldasin, et nüüd kohekohe saan ma menüü. Well, guess what? Ei saanud! Ja täna õhtul asutuse teisel korrusel algas kõik ju kenasti, tere öeldi sisse minnes ja...noh, ja siis läks jamaks, menüüd oleks ootama jäänudki, kui ise poleks võtma läinud. Aga seda, et keegi huvi tunneks, kas me midagi soovime, ei maksnud loota. Ja me polnud seal ainuke selline laudkond. Tähendab. Mul ei ole raske püsti tõusta ja ise asju teha(tellida nt), kui kusagil kirjas on, et ma seda tegema pean, et selles kohas asjad nii käivad. Seal ei olnud kirjas mitte kusagil.Närvi ajab, raisk. Nagu täielik huvi puudus noh. Lähen tagasi kurjaks, kui selle peale mõtlen.
Ja kolmandana Moka. Ei ole juba ammu sellest kohast vaimustatud, aga täna oli ka nõme seik. Kui ma ostan koogitüki kassast, siis ma eeldan, et see pannakse mulle nähtavasse kohta. Näiteks sinnna samasse kassa juurde. Millest ma aru ei saa, on see, miks peab koogitaldriku panema kassa läheduses asuvale lauale. Tähendab minu pärast pangu, aga siis võiks öelda ka, et ma saan selle sealt kätte. Sest mitte ei naudi ma lolli näoga vahtimist ja ootamist, et kust ma nüüd selle siis saan. Aga mis siin ikka vinguda, seal on vähemasti letist teendindamine, sind võetakse isegi jutule, mis siis et mingid kaks tüüpi julmalt järjekorras ette trügivad.
Kokkuvõttes ma tahan seda öelda, et Statoilis on parimad teenindajad.

Kommentaarid

  1. See oli seda tüüpi kuri jutt, mis teeb lugedes tuju paremaks. :) Päriselt-päriselt.
    Kuri-Kaisa.

    VastaKustuta
  2. Autor on selle kommentaari eemaldanud.

    VastaKustuta
  3. Sama lugu siin. Aga tavaliselt ilmneb nähtamatus eriti tugevalt siis, kui on aeg tuua arve. Mokast parem ei räägi üldse.

    Ja Pierre võõrustas täna kuninganna Silviat, aga blogger ei lase postimehe linki seie panna.

    VastaKustuta
  4. Hehe...ilmselt põhjendaks Pierre seda kuningannaga, eks? Aga kas tema veri on siis sinisem? ;)

    Anyways...ega see ka hea ei ole, kui sulle kohe menüüga kohale karatakse ja nõutakse tellimust, kui sa pole menüüga tutvudagi veel jõudnud. :P

    VastaKustuta
  5. Seda mina küll täiesti ootan, et kohe menüüga juurde tuldaks. Siis ma saan aru, et mind on nähtud. Seda, et peale seda liiga vara küsima tullakse, mida tahan, juhtub muidugi, aga tavaliselt nad ei pahanda, kui veel natuke valida tahta:)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...