Otse põhisisu juurde

Havi käsul, Liisu palvel

Huvitav teema. Aga ma magasin vist natuke liiga kaua, et olla originaalne.
  • Tolmu pühkimine on vastik. Ja nõustudes eelkõnelejaga on ta eriti vastik, kui mingid asjad on pühitava pinna peal. Ma pühin harva tolmu. Arvuti pealt pühin nüüd isegi tihemini kui varem, enne mul polnd neid spetsiaalseid kaltse, tähendab monitorist räägin. Mis arvutisse endasse(st sellesse kasti) puutub, siis too on pidevalt tolmune, nii seest kui väljast. Ma armastan mõelda, et sisemine tolm on ka põhjuseks, miks ta undab (lihtsalt et positiivselt mõelda, you know). Teleka pealt tolmu pühkimine on eraldi väljakutse. Ei oska. Üldiselt ka ei oska ma eriti nii tolmu pühkida, et pärast tolmune poleks. Aga aknalaulalt meeldib. Ja mis prillidesse puutub, siis kui ma viitsin kaltsu kotist välja otsida, on prille puhastada jube hea, sest pärast on maailm palju ilusam.
  • Tuleb taaskord nõustuda, et sanitaarruumide puhastamine ületab iga kell tolmu pühkimise. Tulemus on palju nähtavam. Ilus on vaadata, kuidas kraanid pärast hõbedaselt läigivad (ja käed kuivavad, sest mul polnud jälle meeles kindaid kätte panna. Aga ei jõua ju, kui tuleb hoog peale, siis tuleb).
  • Nõude pesemine on tore. Sellegipoolest on mul praegu nii mõndagi kraanikausis. Sest eriti lahe on pesta siis, kui on suur hunnik ja näed, kuidas see järk-järgult väiksemaks muutub.(Kõlab nagu vabandus mitte nõusid pesta onju?)
  • Nõude kuivatamine on vastik. Üldse ei meeldi kohe. Käterätik läheb kiiresti liiga märjaks ja püüd sihkese nartsuga midagi päris kuivaks saada on üsna suurt vastupidamist nõudev.
  • Süüa teha mulle aeg-ajalt meeldib. Näiteks ükspäev. Tekkis isegi tunne, et minust võiks asjaolude kokkulangemise puhul kodukana saada. Siiski on mõningad kiiksud: rohkem kui ühele inimesele putru teha ei oska, võõra panni peal pannkookide tegemine on natuke sabinasseajav ja noh..suuremat osa toite teha ei oska. Küpsetatud kookide arv : 2 (ma arvan). Aga kooki ma muidu tahan juba mitu aega teha, nüüd on ju ahi ja puha.
  • Pesu pesta ei meeldi. Sorteerida see-eest meeldib : kindlasti pessu, võib ka järgmine kord, musta pesu kotti tagasi... Ära korjata meeldib ka, nii hasarti tekitav on, et millised on juba ära kuivanud.
  • Triikida meeldib vahetevahel. Näiteks siis, kui on suur hunnik kortsus asju. Hea vaadata, kuidas sirgendatud pesu hunnik kasvab.
  • Mitmesuguseid asju meeldib teha öösiti. Kõige tihemini koristada ja pesu pesta. Üldiselt meeldib ka öö rohkem kui päev. Aga ma pole kindel, kas see praegu teemasse läks.
  • Riidekappi mul pole. Seega asuvad riided kohvrites ja kottides. Pluusid, püksid ja kampsunid, kleidid ja seelikud. Sorteeritud see tähendab. Kui sassi lähevad(ja juba lähevadki), peavad enne põhjalikult minema, kui ma uuesti ära korrastan.
  • Kartulikrõpsudega sama suhe mis Liisul. Lähemalt ei kommenteeriks.
  • Kui päike paistab või on muidu tavaline ilm, võib ruloo terve päeva akna ees passida. Kui vihma sajab, tõmban kohe ära.
  • plaadid on jagatud nelja hunnikusse: DVD-d, CD-d, CD-d(ühes hunnikus oleks neid lihtsalt liiga palju), CD-d piltide, programmide ja muu säärasega.Sassi ei aja.
  • Eriti koledat süütunnet tekitab, kui tolm koguneb pildile, kus ma kellegagi koos peal olen. Nagu mind ei kotiks see inimene.Aga see on ju lihtsalt tolm...
  • Kinniste juustega reeglina väljas ei käi. Kui nad just patsides pole. Või kui ma just ei lähe prügi välja viima. Viimast mulle meeldib siin teha.Ühikas ei meeldinud. Suured vahemaad, you know.

Kommentaarid

  1. hõõ, su positiivse mõtlemise toetuseks, arvuti undab jah sellepärast, et ta seest tolmune on. mu oma tegi suht traktori häält. a eile viisime tolmupuhastusse ja nüüd on vait nigu inglike. võinoh, mitte päris nii vait. aga umbes väga palju vaiksem kui enne :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...