Maija Kajanto "Safranisügis"


Enda üllatuseks leidsin Kasekese kohviku sarja 3. raamatu juba nüüd raamatukogus riiulilt. Kusagil lubati, et ilmub sügisel või midagi. Noh, väga tore. 

Kahest eelmisest osast tuttav Krisse on jätkuvalt Pühajõel, peab kohvikut ja hotelli. Vanaema läheb oma meessõbraga ringreisile ja Pühajõele saabub hoopis Krisse (muidu Helsingis elav) ema. Eksvallavanem Tommil puhuvad uued tuuled tööelus. Ja Pühajõel tegutseb sarisüütaja. 

See on kõik tore jätkuvalt, niuke ehe värk, lihtne ja kiire lugeda. Nii palju ehk võikski nuriseda, et nagu liiga lühike oli. 189 lehekülge. Vabalt sain kahe päevaga läbi. Otseselt midagi puudu polnud, aga mõnegi teema osas oleks ehk saanud vähe pikemalt teha. 

Kui mingi eelmise osa juures ütlesin, et kusagil ei mainitud, kuidas Krisse kohvikusse toorainet sai, siis siin oli üks lause kauba tellimise kohta. Kiidan. 

Tõlkija Gerda Kulli-Kordemets teeb endiselt huvitavat tööd. Vahepeal tuleb muie peale küll. Minu lemmiksõna oli papiparlament - see, kui kohalikud vanamehed kokku saavad ja (jutuga) maailma parandama hakkavad. Kukepoeg (inimese kohta) on sõna, mida tihti ei kuule. 

Mis keelde veel puutub, siis selle raamatu originaalpealkiri on "Sahramisyksy". Siiamaani naeran, et sügis on soome keeles syksy. On ju naljakas sõna. 

Söögitegemise huvilistele pakub raamat jätkuvalt retsepte - iga peatüki alguses üks. 


1. osa "Kaneelirullisuvi"
2. osa "Datlitalv"

Sofia Fritzson "Där drömmar möts"


Klassikaline armulugu, lihtne lugeda. "Kus unistused kohtvuvad" niisiis. Peategelane Cornelia läheb ajutiselt suurest linnast väiksesse Ängsmarki, et abistada käeluu murdnud ema. Ängsmark on Cornelia koduküla, kust ta neli aastat tagasi peale pikaaegse elukaaslasega lahkuminekut ära läks.

See mees, kellega lahku mindi, Lukas, on muidugi üks hea ja tubli mees. Ehitas maja näiteks, aga see vajab nüüd sisustamist. Algselt Cornelia emale mõeldud sisustustöö saab loomulikult hoopis Corneliale. Ja üldse on see maja Lukase ja Cornelia armastuse sümbol. (Kas tuleb natuke okse kurku?)


Mõnigi tegelane tundus mittevajalik. Mõtlesin, kas autor lõi mingeid tegelasi nö igaks juhuks, et saaks sarja järgmistes osades neist lähemalt kirjutada. Sest "Där drömmar möts" on Ängsmarki sarja 1. osa. Sel aastal ilmus juba 10. osa. Tulevad nagu saelauad sealtsamusestki. Ja ühendavaks lüliks on tegevuskoht Ängsmark mitte peategelased.

Mulle kuidagi nende hiljuti loetud naistekate lõpud üldse ei meeldi. Muidu loed ja on nagu tore ka ja siis lõpp on mingi... mitte otsene ila alati, aga sihuke liiga konkreetne stseen nagu. Keegi teeb mingi žesti või midagi. Filmis võib seda teha, aga raamatus mõjub naljakalt. Nojah, mõjubki liiga filmilikult.

Kõige huvitavam asi oli siin tegelikult mitmesuguste taime- ja lillesortide nimetamine. Sest tegevuskohtade hulgas võis kohata aedu. Näiteks smörblomma. Otsetõlkes võilill, aga tähendab hoopis tulikat. Meie mõttes võilill on maskros, mis tähendab umbes vihmaussi roosi või midagi. Påsklilja (lihavõtteliilia) on nartsiss.


Sarah Winman "Kui jumal oli jänes"


Läksin sotsiaalmeedias eestlastest raamatulugejate grupis otsima, mida nad soovitavad naljakate raamatute rubriigis. Mitu korda käis läbi "Kui jumal oli jänes". 

Ega ma väga oodanudki, et ta minu jaoks naljakas on, aga vaimukas oli küll. Ja meeleolukas. Ses mõttes, et meeleolu oli oluline.

Peategelane Elly sünnib Suurbritannias 1968. aastal. Raamat jälgib tema elu varaste 30ndate eluaastateni. Aga muidugi mitte ainult tema oma. Tal on vanemad, viis aastat vanem vend Joe (ja venna vari!), sõber Jenny Penny, lisaks veel hulk karvaseid ja sulelisi tuttavaid, kes on tõesti ka tegelastena märkimisväärsed.


Autor kirjutamisstiil oli niuke soe ja õrn. Ka looduse puhul näiteks. Kõik tundus loomulik, aga samas märkimisväärne. See on see, mis meelde jääb.

Asesõnu armastati siin väga. Hakkas jutt pihta ja mängu tuli keegi tema. Pidi natuke edasi lugema, et aru saada, kes tema on. Ja nõnda tehti korduvalt raamatu jooksul. Vahepeal vahetusid tegevuskohad ka minu jaoks järsku või hakati nimeliselt kellestki rääkima ja mul ei tulnud üldse ette, et sellise nimega tegelast varem mainitud oleks. (Tegelikult oli muidugi.)

Olenevalt sünniaastast on inimestel ilmselt erinev hulk ja variatsioon suuri ajaloosündmusi, mida nad läbi on elanud, kasvõi kõrvaltvaatajana. Siin tuleb ka üks ajaloosündmus teemaks. Kirjeldatakse palju sellist, mida selle sündmusega seoses juba varem kuulnud oled, aga ega ta mõju avaldamata jäta. Eriti eelvarjutus - saad lugedes juba ette aru, et see tuleb (sest tead, mis aasta on ja mis koht).

Seoses selle sündmusega tegi autor ka ühe veidi seebikaliku lükke, mis mulle esialgu ei meeldinud, aga parandas "vea" sellega, kuidas lugu edasi arendas. 

Kui ütlesin, et oli üldiselt vaimukas, siis ka ses mõttes, et siin oli mitmeid häid lihtsaid ja tabavaid ütlusi. Ega mul ühtki meeles pole. Midagi oli vist sellega, et tahame, et meid üles leitaks.

Jenny Fagerlund "Mitt hemliga liv"

 


Veel üks Rootsi naistekas, jälle kaanel mõne äratuntava hoonega Stockholmi vaade. 

Peategelane Moa pärib vanaemalt Södermalmi linnaosas asuva korteri, mis on just umbes sihukese vaatega nagu kaanel näha. Ise ta pole eriti materiaalne inimene, sest on väga üllatunud, kui maakler ütleb, et korteri (80-ruutmeetrise!) saaks müüa 9 miljoni Rootsi krooni eest. (Või oli 7, igal juhul üüratu summa.)

See, mis Moa kohta kirjutati, oli kõik ju täitsa huvitav. Tal oli mitmesuguseid teemasid. Vanaema korter tuli korda teha ja müügiks ette valmistada, vanaema kuningpuudli eest tuli hoolitseda, vanaema naabritega (sõbralik vanapaar) sai suhelda ja asju arutada. Ühtlasi oli Moa üsna juhuslikult oksjonifirmasse tööle sattunud ja sealsetes vanades väärtuslikes esemetes huviobjekti leidnud. Ja ühes kolleegist vanahärras mentori ja sõbra. Perekonna rindel polnud ta aastaid isa uue naisega leppida suutnud ja meessõbraga olid maailmavaated tegelikult erinevad. Raamatu jooksul toimus muidugi mitmekülgne areng.

Nagu alati, oli kohal ka peategelase parim sõbranna, lisaks romantilist huvi ilmutav naabrimees (too tundus ausalt öelda natuke loole külge poogitud). 


Aga see, mis mind kõige rohkem huvitanuks, oli kirjutamata jäetud.

Raamatu pealkiri on "Minu salajane elu". Peategelasel Moal mu meelest salaelu polnud. Pealkiri viitab pigem vanaemale, kelle käest Moa raamatus mõned kirjad sai. (Need polnud hauatagust päritolu, vaid olid vanaemal varasemalt juba valmis kirjutatud.) Kirjades püüdis vanaema Moale nõu anda, aga rääkis ka oma elust. V ä g a põgusalt. 

Asjad, mida ma tahaks selle vanaema kohta teada:

  • kogu lugu tema II maailmasõja aegse armastatu Billiga, alates sellest, kust ta Billi leidis (kirjades mainiti enam-vähem, et oli Bill ja vanaema armastas teda),
  • kogu lugu sellest, kuidas vanaema sõja ajal vastu tahtmist luurajaks värvati (kirjades mainiti liiga põgusalt),
  • miks ta otsustas 85-aastaselt väikesest kohast Stockholmi kolida,
  • kuidas sai tavalisest inimesest börsihai (sest vanaema oli börsihai, seda öeldi raamatu alguses)
  • kuidas sai tavalisest inimesest sellise mastaabiga börsihai, et kui ta oli otsustanud kolida, ei pidanud ta oma maja seal väikeses kohas maha müüma, vaid sai osta juurde korteri Stockholmis, millel (vähemalt selleks hetkeks, kui Moa selle päris) polnud laenu/võlgu.

Lühidalt: vanaema kirjade osa moodustab raamatust nii imeväikse osa, et igasuguse info tema eluloo kohta võinuks sealt kas üldse välja jätta või seda oluliselt laiendada/kirjutada eraldi raamatu vanaemast. Ilmselgelt ta oli lahe kuju ju.

Lõpus tekkis natuke sihuke tunne nagu mõnikord seriaalides, kui on vaja asi arvatust kiiremini ära lõpetada. Hakatakse mingeid asju ripakile jätma või lihtsustatult lahendama. Üleüldse meenutas raamat ehk liialt palju nö Hallmarki filmi. Aga lugedes see eriti ei seganud/sellele ei mõelnud. Ilmselt päästis see, et polnud inglise keeles, seal oleks stampväljendid kohe silma ja närvidele hakanud.


Tellimine: Postitused (Atom)