Ali Wong "Dear girls"


Enne lugemahakkamist ei teadnud, kes on Ali Wong. Sain teada, et ta on USA püstijalakoomik. Raamat koosneb kirjadest, mida ta ütleb end kirjutavat oma kahele tütrele, kes kirjutamise hetkel on väikesed ja võiksid kirju lugeda täiskasvanutena. Kirjad on üldiselt elust: alates sellest, kuidas tütred ilmale tulid, kuni selleni, kuidas teha vahet heade ja halbade aasia toitu pakkuvate söögikohtade vahel. 

Paljude kohtade peal oli hea meel, et kirjutajast midagi ei teadnud. Oli sellist infot, mida põhimõtteliselt on ehk hea teada, aga ma ei sooviks seda mingi konkreetse inimesega seostada. Oli ka sellist infot, mida teadmata võinuks vabalt edasi elada. (Info, mida minu meelest üldse ei pea jagama.)

Mõne teise koha peal jällegi mõtlesin, et mind huvitaks rohkem just siis, kui teaksin, kes see inimene on. Lihtsalt niisama eriti ei koti lood ühe püstijalakoomiku karjääri raskest algusest. 

Kolmandate kohtade peal mõtlesin, kas inimene, kes teeb ise muuhulgas ebaviisakaid nalju, on moraalimajakas otsustamaks, millised naljad on ebaviisakad / keelatud.

Viimase peatüki oli kirjutanud hoopis Ali Wongi tollane abikaasa ja tütarde isa. Lihtsalt kirjana, mille isa on kirjutanud oma tütardele nende ema kohta, oli asi täitsa omal kohal, aga miks see seal raamatus oli? Keegi teine kirjutab sinu raamatus sellest, kui äge ja lahe ja kange naine sa oled. No maitea. Samas, nagu ütles üks kaasamõtleja, ehk selline asi just sobis selle raamatu lõppu, sest suure egoga põhikirjutaja sai nii veel ühe egolaksu?

Üldiselt olen ette üsna skeptiline kuulsate inimeste kirjutatud (eluloo)raamatute suhtes. Need kohe reeglina ei istu mulle, isegi siis, kui räägivad mulle tuntud ja meeldivast inimesest. Mis on huvitav, sest ilukirjanduses on mingi inimese kogu elu kajastav raamat minu lemmikuim raamatutüüp. 

Ega see "Dear girls" sisutühi polnud. Kirjutas ju pärisasjadest. Stiil oli see, mis peamiselt segas. Nagu eelpool öeldud jagati kohati asju, mida ei tahaks teada. Maitea mitu korda kasutati sõnu p***y ja b**t(hole), igal juhul liiga palju. Ja kaugelt liiga palju oli juttu kõhulahtisusest. Võib-olla mingite sõnade kasutamine ja robustne väljaütlemine pidi šokeerivana mõjuma ja seetõttu inimestes suuremat huvi äratama.

Fernando Pessoa "Tubakapood : Álvaro de Campose viimased luuletused"


Mina ei teadnud Pessoast midagi kuni 2007. aastani. Siis saabus kinodesse film "Sügisball", kus Taavi Eelmaa tegelane küsib ühes stseenis Liina Tennosaare tegelaselt: "Kas sa Pessoad oled lugenud?" Läks pea 20 aastat ja ma ikka veel polnud Pessoad lugenud. 

Nüüd olen Pessoad lugenud. 

Üldiselt ma väga tõlgitud luuletusi ei loe. Kaldun nõustuma Andrei Makine'i mõttega, et luule tõlkija on autori konkurent. Aga kuivõrd see "Sügisballi" Pessoa stseen on ikkagi legendaarne ja Tõnu Õnnepalu tõlkijana tekitas pigem usaldust, siis lugesin. Praegu mõtlen, kas olen üldse varem midagi portugali keelest tõlgitut lugenud. Aa, olen küll: Clarice Lispector möödunud aastal. 

Millest see Pessoa kirjutas siis? Elust, inimestest, inimese olemusest. See ütleb kõik ja mitte midagi, kas pole. Oli luuletusi, millega sai kaasa noogutada, oli neid, kus minu mõte autori omaga kaasa mõelda ei suutnud. Kordust kasutas palju.

Mõtlen, et Pessoaga on mul vist nagu Betti Alveriga - luuletuste osas ei kõneta nii palju kui mõni muu, aga meeldib tema kuju kultuuriloos (ja ta on ikka suurkuju ka Portugalis). Tema eluaastad olid 1888-1935. Et oleks kirjas.

Tema heteronüümide teema on lahe näiteks. See sõna on ka Pessoa välja mõeldud, tuleb välja. Heteronüümid olid väljamõeldud tegelased, kelle nimede alt ta kirjutas. Terve hulk, sealhulgas Álvaro de Campos. Ta teadis nende sünniaegu ja elulugusid, ameteid (de Campos näiteks oli Glasgow's laevandusinsener). Raamatu lõpus olevas kirjas on heteronüümidest täpsemalt juttu. Aga nagu tihti algas asi sellest, et juba väiksena meeldis talle tegelasi (ja maailmu) välja mõelda.

Raamatu kõige lahedam katke oli ühe luuletuse avarida: hingevanaraud müügil kehakaalu hinnaga

Või terve luuletus: 

Selle kohutavus, mida üksi iseenda ees,
ennast häbenedes pimedas, iga inimhing mõtleb.

Meeldis ka Pessoa viimane dateeritud luuletus tobedusest ja armastuskirjadest.

Välimuselt ilus raamat. Mõnede luuletuste juures oli ära toodud ka portugalikeelne originaal. Kes oskab, saab võrrelda.


Eno Raud "Naksitrallid"



Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid). 

Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi?

Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll. 


Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele on natuke keerulisem silti kleepida. Muidu lõbus mees?

Pilt raamatu päris lõpust.

Leidsin, et on olemas sihuke asi nagu kirjandusökoloogia. Mõtlen, et "Naksitrallid" võiks sinna paigutuda küll. 50 aastat vana raamat, aga teema praegu jube päevakajaline. Tõdemus, et inimene vajab looduskeskkonda ja seesama tasakaalu teema näiteks. 

Lugeda oli tore. Kõvade kaantega raamat, kiri suur (mitte lihtsalt suur, vaid ikka niuke lasteraamatule omaselt suur), Edgar Valteri mõnusad illustratsioonid.

Mõte läks ka sellele, et huvitav, kuidas niukest sõna nagu naksitrall on võõrkeeltesse tõlgitud. Leidsin ca 15 erinevat keelt, kuhu "Naksitralle" tõlgitud on. Germaani keeled (inglise, saksa, taani, norra) tõlgivad naksitrallid ühiselt kolmeks lõbusaks selliks. Slaavi keeled lähenevad enamasti asjale naksitrallide nimede kaudu. Vene keeles näiteks on Муфта, Полботинка и Моховая Борода. Põhimõtteliselt otse tõlgitud Muhv, Kingpool ja Sammalhabe. Minu lemmik on Sandálik - Kingpool slovaki keeles. Samas tšehhi keel paneb raamatu nimeks "Sammalhabe ja tema sõbrad", sarnaselt toimetab ka ungari keel. Selles, mida soome keeles tähendab näpsäkäävät, pole päris kindel, aga teen pakkumise, et tähendab krapsakaid vanainimesi. Üks minu lemmikuid on tõlge läti keelde - "Naksitralliši". Mida tähendab leedukeelne pabaldukai ei tea. Google translate ütleb et mööbel, aga siin on mingi nõks ma arvan.



Claire Keegan "Small things like these" / "Sellised väikesed asjad"


Küll internet on seda raamatut mulle soovitanud. Siin ja seal rubriigis "kui sulle meeldis see, siis meeldib ehk ka see". Nojah, iiri kirjandus on ikka sobinud.

Esikaas on kaunis. Tekitab tunde, et sees võiks olla ilus jõululugu. Mõnevõrra jõululugu oligi -  tegevus toimus detsembris, sealhulgas jõulude ajal.

Päris kohe ei saanud kohe aru, mis selle raamatu teema on. Oli üks iiri söekaupmees Bill Furlong, kellel oli naine ja viis tütart. Olustikust tundus, et tegevus on ehk 1950ndatel? Igal juhul ajal, mis pigem pole väga kaasaegne. Ja ühel hetkel mainiti nagu muuseas, et tegemist on 1985. aastaga. See oli jahmatav, eriti kui selgus, mis sisus oluliseks osutus. 

Ehk siis Magdalena pesumajad, Magdalena õed. Ilmselt sai teema paljudele tuttavaks 2002. aasta filmi kaudu. Magdalena pesumajad olid katoliku kiriku egiidi all tegutsenud asutused, kuhu saadeti tüdrukud, kes olid ühiskonna silmis midagi valesti teinud (abieluväliselt rasestunud, kellegi arvates väljakutsuvalt käitunud, liiga kõvasti naernud - eks valesti tegemine sõltu sellest, kes hindab). Mingit toredat elu pesumajades ei elatud, oli neid, kes sealt eluga ei väljunud. Ja viimane säärane asutus suleti Iirimaal alles 1996. aastal! 

Kui film "Magdalena õed" näitas pesumajades toimunut otse ja õudselt, siis "Small things like these" andis pigem vihjeid, kust konteksti teadmata võis ka palju vähem välja lugeda. Detailidesse ei laskutud, aga teeots edasimõtlemiseks anti kätte. Vist seepärast see ongi nii kaalukas raamat - ütleb oma veidi üle sajal leheküljel nii vähe kui võimalik, aga just nii palju kui vaja.



Lugu on tegelikult inimlikkusest. Bill Furlong käitus nii nagu temaga elus oli käitutud. Headus sünnitab headust. Vähemalt selle raamatu põhjal võime seda loota.

Kui mingites asjades (nt sotsiaalsete probleemide sügavusele tähelepanu juhtimine) tundub, et iiri ja eesti kirjandusel on tihti kokkupuutepunkte, siis usu ja kiriku mõju näitamine ühiskonnas on ainult iiri kirjanduse eripära. Väga paeluv on lugeda. (Ses mõttes paeluv, et õudne hakkab.) Magdalena pesumajade puhul võib ka ju kahest otsast seda asja mõelda - oli katoliku kirik, kelle asutused need olid, ja oli ühiskond, kes nende olemasolu oma vaikimise, salgamise ja eemaletõukamisega tolereeris. (Kas võib öelda, et seega ka soosis?) 

Raamat on Varrakult ka eesti keeles ilmunud, pealkirjaga "Sellised väikesed asjad". Ja film on olemas, kus Bill Furlongi mängib muidugi Cillian Murphy, kes muu. 



Andreï Makine "Sõber armeenlane"

 


Andreï Makine'i stiil on nagu ei kellelgi teisel. Kunagi tema "Prantsuse testamenti" lugedes õhkasin kohe päriselt. (Ses mõttes, et panin raamatu vahepeal kinni ja mõtlesin, kas see saab olemas olla, kas saab nii kirjutada.) Proosa kohta luuleline. 

Ei ole ainult vorm - ka sisu on nagu ei kellelgi teisel. Alati suured teemad, näiteks inimlikkus või sõprus. Ajaloo keerdkäigud mängivad ka oma osa. Kui peaks mõne kirjaniku nimetama, kellest vaimustatud olen, siis ehk Makine.

Kiidan neid, kes on teda eesti keelde tõlkinud (Malle Talvet, Andres Raudsepp, Triinu Tamm). Ilmselgelt pole lihtsaimad tekstid tõlkimiseks, aga tundub, et sära pole tõlkes kaduma läinud. 

"Sõber armeenlase" tegevus toimub kusagil Siberi linnas 1970. aasta paiku. Jutustaja (nime vist ei öeldud) on lastekodupoiss, kes sõbruneb armeenia poisi Vardaniga. Vardan pole tavaline varateismeline poiss. Ta on pigem eemalolev ja asuks nagu igapäevaelust kõrgemal. Sihuke kuju, kes näeb tuules lendavat lehte ja ütleb selle kohta mingi diibi lause ja kuulaja saab alles hiljem aru, mida ta sellega (ehk) mõtles. 


Vardani kaudu avaneb lastekodupoisile nn Armeenia kuningriik - linnanurgake, kus armeenlased elavad. See, miks nad seal üldse on, tuleb ka ühel hetkel välja. Peatükke Armeenia ajaloost ühesõnaga. Ararat ei jää ka mainimata.

142 lehekülge on päris vähe, aga midagi puudu ei ole. Sõnu ei raisata. Ma siis ka rohkem ei raiska.


Samalt autorilt varem loetud:

  • "Ühe elu muusika"
  • "Prantsuse testament"
  • "Once upon the river Love"

Christoffer Holst "Veripunased suveunenäod"

 


Cilla Storm ostab endale Stockholmi saarestikus  ühel saarel majakese. Sellepärast, et elukaaslane on ta maha jätnud ja tal on üldiselt üle visanud. Läheb siis sinna saarele suve veetma, kohtub kohe sõbraliku ja jutuka naabrinaise Rosie'ga ning saarel peagi aset leidva mõrvaga seoses ka Rosie' poja, politseinikust Adamiga.

Peamine probleem selle raamatuga oli, et ta tahtis olla korraga krimilugu ja naistekas, aga ei suutnud eriti kumbki olla. Pooles vinnas värk. Krimiloo pärast ma seda nagunii ei lugenud, lootsin rohkem mõnusate olustikukirjelduste peale või sellele, et vähemalt armuloo korralikult üles keriks. Eriti ei kirjeldanud, eriti ei kerinud. 


Peategelane oli minu jaoks igav ja värvitu, tema ihaldusobjekt Adam veel igavam. Ainult Rosie päästis natuke, aga eks olnud temagi sedasorti tegelase stereotüüp (uudishimulik ja hoolitsev vanem proua). 

Olnuks parem lugeda seda rootsi keeles. (Olekski lugenud, kui kusagilt kätte oleks saanud.) Mitte et sellest tekstist üldiselt midagi eriti head arvanud oleks, lihtsalt see, mis eestikeelses raamatus toimus, ajas liiga mitme koha peal närvi. Kohati arusaamatud laused, komad arusaamatute kohtade peal jne.



Alexander McCall Smith "A time of love and tartan"


12. osa 44 Scotland Streeti sarja raamatutest. Vaatan, et 11. osa olen lugenud kusagil kaks ja pool aastat tagasi. Vabalt võib sellise vahega lugeda. Ei ole üldse selline sari, mida peaks järjest lugema, et midagi meelest ei läheks. Mis saakski meelest minna, kui jätkuvalt on tegemist raamatutega, kus midagi eriti ei juhtu. Veidraid ja totakaid asju juhtub, aga mitte selliseid, mida peaks meelde jätma.

"A time of love and tartan" ilmus 2017. aastal. Arutletakse päevakajaliste teemade üle. (Tõesti, eelmistes osades vist polegi nii palju ajaga seotut olnud.) Alguses mainitakse ära Edinburghi kuulus kohvik The Elephant House, kus J. K. Rowling "Harry Potterit" kirjutas - nüüd käivad fännid seal hordide kaupa palverännakutel. Üks tegelane satub piinlikku olukorda, üritades vältida teist piinlikku olukorda - ta ei soovi, et teda nähtaks raamatupoes sirvimas raamatut "Fifty shades of grey". Ja muidugi sugude teema. Mis hetkeni on võrdsuse taga ajamine normaalne ja millal see muutub ebaloogiliseks farsiks.

Erinevalt eelmistest kuulasin seda osa audioraamatuna. Täitsa huvitav oli mõnede nimede tegelik hääldus teada saada. (Mida rohkem silpe nimes, seda rohkem võimalusi kuhu rõhk panna, onju.)


Stuart pole peategelane, selles sarjas polegi peategelast, lihtsalt selles osas on tal märksa suurem roll kui eelmistes. 

Seda lugu raamatuvormis lugedes peab meeles hoidma, et tegemist on tegelikult ajalehes järjejutuna ilmuva looga. Seetõttu on kogu asja struktuur natuke teistsugune kui nö tavalisel raamatul, kohati tundub võib-olla kohmakas ja sisu osas tasakaalutu. Ka see, et kõik peatükid pole lugejale võrdselt huvitavad. Vahepeal on peatükke, kus mingi onu heietab, ja mina mõtlen et pekki, jälle see. Aga see nagu ongi normaalne. Kellelegi kindlasti väga meeldivad need heietajad. 

Kuna üks peatükk on üks osa järjejuttu, mis peab ajalehte ära mahtuma, siis peatükid on lühikesed. Lühikesi peatükke ikka hea lugeda. 


Samalt autorilt varem loetud:

Alexander McCall Smith on ilmselt minu enimloetud autor. (Kui tükkide mitte lehekülgede järgi arvestada.) Kuna ta on väga tempokas kirjutaja, siis tal on üleüldse väga palju raamatuid (ja sarju). Scotland Streeti sarjast on kaks esimest osa eesti keelde tõlgitud, Esimene daamide detektiiviagentuur on tal üks sari, kust on mitmeid osi eesti keeles jne jne.  

Tellimine: Postitused (Atom)