Otse põhisisu juurde

10 punkti


  • Kas keegi oskab seletada, miks välismaa kuulsad inimesed (näiteks näitlejad) käivad oma eraelus ringi väga lampide kaltsu moodi riietega? Ei heida ette, et nende riided mustad oleksid, aga välimuse järgi näevad väga tihti minu jaoks välja, nagu kandja oleks otse kartulipõllult tänavale tulnud. Kas nad arvavad, et on vähem äratuntavad sel moel? Ma ütleks, et ei ole, sest kui tavalised inimesed on tänaval oma tavalistes rõivastes, siis üks või kaks kaltsukubu paistavad seda enam silma. 
  • Eelnevaga veidi seonduvalt: Ma lihtsalt ei jõua ära oodata, millal ilusad riided jälle moodi tulevad. See praegune üheksakümnendate värk ühes dressipüksimoega on lihtsalt öeldes kole. 
  • Eelnevatega seonduvalt: Igaüks võib muidugi tänaval kanda, mida soovib. Kuni tema rõivastus kaasliiklejaile ohtlik pole. 
  • Ühel kenal päeval tuli pähe, et eesti keeles on sõna kallistus või kallistama ma ütleks rohkem nagu emotsionaalse sisuga kui füüsilist tegevust kirjeldav. Huvitav, kuidas on teistes keeltes selle sõna sisuga? Kust tuleb hug või umarmen või krama?
  • Teisel päeval tuli jälle pähe, et sõna ülikond on vaid kahest liitest koosnev sõna, ei üli ega kond üksi tähenda midagi. Kas ka liidetest koosnev sõna on siiski liitsõna? 
  • See ülikonna värk on minu viimase aja lemmikavastusi, mida olen umbes kõigile rääkinud.
  • Vahepeal ei taha ühtegi inimest näha. Inimesed on üle visanud. Kuigi tead ju, et kõik inimesed pole sellised nagu need inimesed, kelle pärast inimesed üle visanud on. Aga mis teha. Ja järgmiseks võib muidugi selguda (tihti see ongi nii), et ise oled endale palju ohtlikum kui teised inimesed. 
  • Vahepeal on üsna kurb, kui aru saad, kui vähe inimesed tegelikult registreerivad seda, millest sa nendega rääkinud oled. Maitea, võib-olla ongi loogiline, et teine inimene ei pea sinu kohta asju meelde jätma. Pole tema asjad ju. Aga mulle ei meeldi nii. Siis jälle mõtled, et polegi mulle vaja neid teisi inimesi, on üksigi hea. Aga kui ise mingeid oma mõtteid alla surud, kas see pole siis sama, kui see teine inimene, kes sind ei kuula/kuule?
  • Noh, kas oli diip jutt?
  • Nagu ikka see üks asi, mille pärast üldse siia kirjutama hakkasin kogu seda värki, ei tule enam meelde. 
Sildid:

Kommentaarid

  1. Eesti Keele Ruum12. aprill 2019, kell 01:35

    Terane see ülikonna- arutlus. Liitsõna ta muidugi pole, tuletis.
    Aga eestlane jah tuletab justkui grammatilise tähendusega sõnade põhjal. Et ületan ja kaaslane ja kooslus ja ebard.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »