Otse põhisisu juurde

10 punkti


  • Kas keegi oskab seletada, miks välismaa kuulsad inimesed (näiteks näitlejad) käivad oma eraelus ringi väga lampide kaltsu moodi riietega? Ei heida ette, et nende riided mustad oleksid, aga välimuse järgi näevad väga tihti minu jaoks välja, nagu kandja oleks otse kartulipõllult tänavale tulnud. Kas nad arvavad, et on vähem äratuntavad sel moel? Ma ütleks, et ei ole, sest kui tavalised inimesed on tänaval oma tavalistes rõivastes, siis üks või kaks kaltsukubu paistavad seda enam silma. 
  • Eelnevaga veidi seonduvalt: Ma lihtsalt ei jõua ära oodata, millal ilusad riided jälle moodi tulevad. See praegune üheksakümnendate värk ühes dressipüksimoega on lihtsalt öeldes kole. 
  • Eelnevatega seonduvalt: Igaüks võib muidugi tänaval kanda, mida soovib. Kuni tema rõivastus kaasliiklejaile ohtlik pole. 
  • Ühel kenal päeval tuli pähe, et eesti keeles on sõna kallistus või kallistama ma ütleks rohkem nagu emotsionaalse sisuga kui füüsilist tegevust kirjeldav. Huvitav, kuidas on teistes keeltes selle sõna sisuga? Kust tuleb hug või umarmen või krama?
  • Teisel päeval tuli jälle pähe, et sõna ülikond on vaid kahest liitest koosnev sõna, ei üli ega kond üksi tähenda midagi. Kas ka liidetest koosnev sõna on siiski liitsõna? 
  • See ülikonna värk on minu viimase aja lemmikavastusi, mida olen umbes kõigile rääkinud.
  • Vahepeal ei taha ühtegi inimest näha. Inimesed on üle visanud. Kuigi tead ju, et kõik inimesed pole sellised nagu need inimesed, kelle pärast inimesed üle visanud on. Aga mis teha. Ja järgmiseks võib muidugi selguda (tihti see ongi nii), et ise oled endale palju ohtlikum kui teised inimesed. 
  • Vahepeal on üsna kurb, kui aru saad, kui vähe inimesed tegelikult registreerivad seda, millest sa nendega rääkinud oled. Maitea, võib-olla ongi loogiline, et teine inimene ei pea sinu kohta asju meelde jätma. Pole tema asjad ju. Aga mulle ei meeldi nii. Siis jälle mõtled, et polegi mulle vaja neid teisi inimesi, on üksigi hea. Aga kui ise mingeid oma mõtteid alla surud, kas see pole siis sama, kui see teine inimene, kes sind ei kuula/kuule?
  • Noh, kas oli diip jutt?
  • Nagu ikka see üks asi, mille pärast üldse siia kirjutama hakkasin kogu seda värki, ei tule enam meelde. 

Kommentaarid

  1. Terane see ülikonna- arutlus. Liitsõna ta muidugi pole, tuletis.
    Aga eestlane jah tuletab justkui grammatilise tähendusega sõnade põhjal. Et ületan ja kaaslane ja kooslus ja ebard.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...