Otse põhisisu juurde

Suhtest muusikaga


Et augustikuus mitte päris vakka olla, avaldan ühe postituse, mis juba mõnda aega mõttes mõlgub. Nimekiri inimeste erinevatest suhtevormidest muusikaga. Kindlasti mittetäielik ja jumalast suvalises järjekorras.
  • psühholoogisuhe - Muusika poole pöördumine sellepärast, et ilgelt paha on olla ja tahaks, et oleks parem ja keegi võiks nüüd haavale palsamit määrida. Kui tundub, et vot selle laulu sõnad on täpselt minust kirjutatud, siis võib-olla hakkab kah parem. 
  • ajaviite-/tarbijasuhe - Kuulad sellepärast, et midagi teha. Sest muud lihtsalt pole hetkel teha. Näiteks. (Sarnaneb niisama telekavaatamisega.)
  • tüütussuhe - Sellised olukorrad, kus oled sunnitud muusikat kuulama. Ja reeglina sellist, mida sa pole ise valinud ja mis sulle tingimata ei meeldi. Näiteks liftis, kusagil poes, siis, kui naabripoiss tümmi paneb jms.
  • töösuhe - Väga lai valdkond. Lauljad, muusikaõpetajad, pillitegijad, kriitikud, pillihäälestajad jne jne. Töösuhtega võib seonduda ka tüütussuhe, kui juhtud töötama näiteks mõnes poes, kus päev otsa käib mingi kellegi teise valitud korduv muusika. 
  • kas vana arm ka roostetab- suhe - Muusika kuulamine mingite (reeglina nostalgiaga seotud) tunnete (taas)tundmise eesmärgil. Tunded võivad samas olla nii positiivsed kui negatiivsed. (Murtud südamega masohhist, kes mineviku meenutuseks hingekriipivaid laule kuulab, võib mingil hetkel igaühes leiduda.)
  • uudishimu-/uurimissuhe - Mina tean mitut sellist inimest, kelle huvi pole muusikast mitte pelgalt mingit emotsiooni saada, vaid seda teadlikult kuulata. Kui on mingi orkestripala näiteks, siis kuulatakse kõigi pillide hääl sealt välja või kui mitmehäälne koorilaul näiteks, siis saab kõigi häälte partiisid kuulata või otsitakse mingit harmooniat vms.
    Siia võiks kuuluda ka need inimesed, kes süstemaatiliselt mingeid plaate läbi kuulavad. Noh et võtavad näiteks raamatust "1001 plaati, mida elu jooksul kuulata" ette 1960.aastad ja kuulavad kõik äratoodud plaadid läbi.
    Ka muusikateadus käib siia. (Kuigi mulle juba hakkab tunduma, et Eestis pole rohkem muusikateadlasi kui Tiia Järg, sest igal pool, kus midagi on, räägib tema.)
  • loomissuhe - Mõni loob kirjandusteoseid, mõni loob maale, mõni fotosid, aga mõni muusikat.
  • valjem kui vaikus-suhe - Muusika kui miski, mis on taustal, sest see on tol hetkel parem lahendus kui vaikus. (Näiteks mõnikord autoga sõites.)
  • mulle meeldib tantsida-suhe - Sulle meeldib tantsida ja sul on vaja mingit rütmi, mille järgi seda teha. Muusikal on enamasti rütm.
  • hobisuhe - Näiteks see, kui sinu hobi on mingit pilli mängida või laulda. Või mida iganes muusikaga seonduvat teha.
  • sõbrasuhe - Aastatepikkune. Võib periooditi olla intensiivsem või vähemintensiivne, aga kui on juba tugeval alusel, ei kao niisama lihtsalt ära.

    Lõpetuseks tahaksin lisada, et olles nüüd väga palju kasutanud sõna "suhe", tundub see olevat hiigla naljakas. Kas neil on suhe? - Jah, neil on suhe. Kas te olete suhtes? - Ei, me niisama suhtleme.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mari Kujanpää "Koleda tüdruku päevaraamat"

Pealkiri ütleb kõik. Peategelane Malva, 14-aastane tüdruk, on veendunud, et ta on kole. Koolis klassivennad toidavad ka seda arvamust oma sihilike lausetega ja sõpru Malval pole. Peamiselt juhtub kaks asja, mis Malva mõttemaailma muutma hakkavad: ta leiab sõbra Runo, kellega neid seob kunstihuvi, ja satub kooliõe (meditsiiniõe) juurde, kes proovib Malva vaatenurka kõigutada. Lihtne raamat, kõik on selgelt välja toodud. Selge soov on sihtrühmale mingeid juhiseid anda - mille muu pärast säärast raamatut üldse kirjutada, onju. Muidugi võivad lahendused ja muutuste toimumine päriseluga võrreldes lihtsustatud tunduda, aga jällegi - kui siin asjad paremuse poole ei muutuks, poleks eriti mõtet niukest raamatut kirjutada. Roosa(de prillidega) raamat ei ole, niuke neutraalne pigem. Malval olid mitmed hakkamasaamise mehhanismid raamatu alguses juba olemas tegelikult. Talle meeldis metsas käia näiteks (teadagi, õu ja loodus - vaimse tervise võluvitsad).  Metsas olles ei tunne ma end kunagi ko...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...