Otse põhisisu juurde

Suhtest muusikaga


Et augustikuus mitte päris vakka olla, avaldan ühe postituse, mis juba mõnda aega mõttes mõlgub. Nimekiri inimeste erinevatest suhtevormidest muusikaga. Kindlasti mittetäielik ja jumalast suvalises järjekorras.
  • psühholoogisuhe - Muusika poole pöördumine sellepärast, et ilgelt paha on olla ja tahaks, et oleks parem ja keegi võiks nüüd haavale palsamit määrida. Kui tundub, et vot selle laulu sõnad on täpselt minust kirjutatud, siis võib-olla hakkab kah parem. 
  • ajaviite-/tarbijasuhe - Kuulad sellepärast, et midagi teha. Sest muud lihtsalt pole hetkel teha. Näiteks. (Sarnaneb niisama telekavaatamisega.)
  • tüütussuhe - Sellised olukorrad, kus oled sunnitud muusikat kuulama. Ja reeglina sellist, mida sa pole ise valinud ja mis sulle tingimata ei meeldi. Näiteks liftis, kusagil poes, siis, kui naabripoiss tümmi paneb jms.
  • töösuhe - Väga lai valdkond. Lauljad, muusikaõpetajad, pillitegijad, kriitikud, pillihäälestajad jne jne. Töösuhtega võib seonduda ka tüütussuhe, kui juhtud töötama näiteks mõnes poes, kus päev otsa käib mingi kellegi teise valitud korduv muusika. 
  • kas vana arm ka roostetab- suhe - Muusika kuulamine mingite (reeglina nostalgiaga seotud) tunnete (taas)tundmise eesmärgil. Tunded võivad samas olla nii positiivsed kui negatiivsed. (Murtud südamega masohhist, kes mineviku meenutuseks hingekriipivaid laule kuulab, võib mingil hetkel igaühes leiduda.)
  • uudishimu-/uurimissuhe - Mina tean mitut sellist inimest, kelle huvi pole muusikast mitte pelgalt mingit emotsiooni saada, vaid seda teadlikult kuulata. Kui on mingi orkestripala näiteks, siis kuulatakse kõigi pillide hääl sealt välja või kui mitmehäälne koorilaul näiteks, siis saab kõigi häälte partiisid kuulata või otsitakse mingit harmooniat vms.
    Siia võiks kuuluda ka need inimesed, kes süstemaatiliselt mingeid plaate läbi kuulavad. Noh et võtavad näiteks raamatust "1001 plaati, mida elu jooksul kuulata" ette 1960.aastad ja kuulavad kõik äratoodud plaadid läbi.
    Ka muusikateadus käib siia. (Kuigi mulle juba hakkab tunduma, et Eestis pole rohkem muusikateadlasi kui Tiia Järg, sest igal pool, kus midagi on, räägib tema.)
  • loomissuhe - Mõni loob kirjandusteoseid, mõni loob maale, mõni fotosid, aga mõni muusikat.
  • valjem kui vaikus-suhe - Muusika kui miski, mis on taustal, sest see on tol hetkel parem lahendus kui vaikus. (Näiteks mõnikord autoga sõites.)
  • mulle meeldib tantsida-suhe - Sulle meeldib tantsida ja sul on vaja mingit rütmi, mille järgi seda teha. Muusikal on enamasti rütm.
  • hobisuhe - Näiteks see, kui sinu hobi on mingit pilli mängida või laulda. Või mida iganes muusikaga seonduvat teha.
  • sõbrasuhe - Aastatepikkune. Võib periooditi olla intensiivsem või vähemintensiivne, aga kui on juba tugeval alusel, ei kao niisama lihtsalt ära.

    Lõpetuseks tahaksin lisada, et olles nüüd väga palju kasutanud sõna "suhe", tundub see olevat hiigla naljakas. Kas neil on suhe? - Jah, neil on suhe. Kas te olete suhtes? - Ei, me niisama suhtleme.
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »