Otse põhisisu juurde

Suhtest muusikaga


Et augustikuus mitte päris vakka olla, avaldan ühe postituse, mis juba mõnda aega mõttes mõlgub. Nimekiri inimeste erinevatest suhtevormidest muusikaga. Kindlasti mittetäielik ja jumalast suvalises järjekorras.
  • psühholoogisuhe - Muusika poole pöördumine sellepärast, et ilgelt paha on olla ja tahaks, et oleks parem ja keegi võiks nüüd haavale palsamit määrida. Kui tundub, et vot selle laulu sõnad on täpselt minust kirjutatud, siis võib-olla hakkab kah parem. 
  • ajaviite-/tarbijasuhe - Kuulad sellepärast, et midagi teha. Sest muud lihtsalt pole hetkel teha. Näiteks. (Sarnaneb niisama telekavaatamisega.)
  • tüütussuhe - Sellised olukorrad, kus oled sunnitud muusikat kuulama. Ja reeglina sellist, mida sa pole ise valinud ja mis sulle tingimata ei meeldi. Näiteks liftis, kusagil poes, siis, kui naabripoiss tümmi paneb jms.
  • töösuhe - Väga lai valdkond. Lauljad, muusikaõpetajad, pillitegijad, kriitikud, pillihäälestajad jne jne. Töösuhtega võib seonduda ka tüütussuhe, kui juhtud töötama näiteks mõnes poes, kus päev otsa käib mingi kellegi teise valitud korduv muusika. 
  • kas vana arm ka roostetab- suhe - Muusika kuulamine mingite (reeglina nostalgiaga seotud) tunnete (taas)tundmise eesmärgil. Tunded võivad samas olla nii positiivsed kui negatiivsed. (Murtud südamega masohhist, kes mineviku meenutuseks hingekriipivaid laule kuulab, võib mingil hetkel igaühes leiduda.)
  • uudishimu-/uurimissuhe - Mina tean mitut sellist inimest, kelle huvi pole muusikast mitte pelgalt mingit emotsiooni saada, vaid seda teadlikult kuulata. Kui on mingi orkestripala näiteks, siis kuulatakse kõigi pillide hääl sealt välja või kui mitmehäälne koorilaul näiteks, siis saab kõigi häälte partiisid kuulata või otsitakse mingit harmooniat vms.
    Siia võiks kuuluda ka need inimesed, kes süstemaatiliselt mingeid plaate läbi kuulavad. Noh et võtavad näiteks raamatust "1001 plaati, mida elu jooksul kuulata" ette 1960.aastad ja kuulavad kõik äratoodud plaadid läbi.
    Ka muusikateadus käib siia. (Kuigi mulle juba hakkab tunduma, et Eestis pole rohkem muusikateadlasi kui Tiia Järg, sest igal pool, kus midagi on, räägib tema.)
  • loomissuhe - Mõni loob kirjandusteoseid, mõni loob maale, mõni fotosid, aga mõni muusikat.
  • valjem kui vaikus-suhe - Muusika kui miski, mis on taustal, sest see on tol hetkel parem lahendus kui vaikus. (Näiteks mõnikord autoga sõites.)
  • mulle meeldib tantsida-suhe - Sulle meeldib tantsida ja sul on vaja mingit rütmi, mille järgi seda teha. Muusikal on enamasti rütm.
  • hobisuhe - Näiteks see, kui sinu hobi on mingit pilli mängida või laulda. Või mida iganes muusikaga seonduvat teha.
  • sõbrasuhe - Aastatepikkune. Võib periooditi olla intensiivsem või vähemintensiivne, aga kui on juba tugeval alusel, ei kao niisama lihtsalt ära.

    Lõpetuseks tahaksin lisada, et olles nüüd väga palju kasutanud sõna "suhe", tundub see olevat hiigla naljakas. Kas neil on suhe? - Jah, neil on suhe. Kas te olete suhtes? - Ei, me niisama suhtleme.

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...