Otse põhisisu juurde

Suhtest muusikaga


Et augustikuus mitte päris vakka olla, avaldan ühe postituse, mis juba mõnda aega mõttes mõlgub. Nimekiri inimeste erinevatest suhtevormidest muusikaga. Kindlasti mittetäielik ja jumalast suvalises järjekorras.
  • psühholoogisuhe - Muusika poole pöördumine sellepärast, et ilgelt paha on olla ja tahaks, et oleks parem ja keegi võiks nüüd haavale palsamit määrida. Kui tundub, et vot selle laulu sõnad on täpselt minust kirjutatud, siis võib-olla hakkab kah parem. 
  • ajaviite-/tarbijasuhe - Kuulad sellepärast, et midagi teha. Sest muud lihtsalt pole hetkel teha. Näiteks. (Sarnaneb niisama telekavaatamisega.)
  • tüütussuhe - Sellised olukorrad, kus oled sunnitud muusikat kuulama. Ja reeglina sellist, mida sa pole ise valinud ja mis sulle tingimata ei meeldi. Näiteks liftis, kusagil poes, siis, kui naabripoiss tümmi paneb jms.
  • töösuhe - Väga lai valdkond. Lauljad, muusikaõpetajad, pillitegijad, kriitikud, pillihäälestajad jne jne. Töösuhtega võib seonduda ka tüütussuhe, kui juhtud töötama näiteks mõnes poes, kus päev otsa käib mingi kellegi teise valitud korduv muusika. 
  • kas vana arm ka roostetab- suhe - Muusika kuulamine mingite (reeglina nostalgiaga seotud) tunnete (taas)tundmise eesmärgil. Tunded võivad samas olla nii positiivsed kui negatiivsed. (Murtud südamega masohhist, kes mineviku meenutuseks hingekriipivaid laule kuulab, võib mingil hetkel igaühes leiduda.)
  • uudishimu-/uurimissuhe - Mina tean mitut sellist inimest, kelle huvi pole muusikast mitte pelgalt mingit emotsiooni saada, vaid seda teadlikult kuulata. Kui on mingi orkestripala näiteks, siis kuulatakse kõigi pillide hääl sealt välja või kui mitmehäälne koorilaul näiteks, siis saab kõigi häälte partiisid kuulata või otsitakse mingit harmooniat vms.
    Siia võiks kuuluda ka need inimesed, kes süstemaatiliselt mingeid plaate läbi kuulavad. Noh et võtavad näiteks raamatust "1001 plaati, mida elu jooksul kuulata" ette 1960.aastad ja kuulavad kõik äratoodud plaadid läbi.
    Ka muusikateadus käib siia. (Kuigi mulle juba hakkab tunduma, et Eestis pole rohkem muusikateadlasi kui Tiia Järg, sest igal pool, kus midagi on, räägib tema.)
  • loomissuhe - Mõni loob kirjandusteoseid, mõni loob maale, mõni fotosid, aga mõni muusikat.
  • valjem kui vaikus-suhe - Muusika kui miski, mis on taustal, sest see on tol hetkel parem lahendus kui vaikus. (Näiteks mõnikord autoga sõites.)
  • mulle meeldib tantsida-suhe - Sulle meeldib tantsida ja sul on vaja mingit rütmi, mille järgi seda teha. Muusikal on enamasti rütm.
  • hobisuhe - Näiteks see, kui sinu hobi on mingit pilli mängida või laulda. Või mida iganes muusikaga seonduvat teha.
  • sõbrasuhe - Aastatepikkune. Võib periooditi olla intensiivsem või vähemintensiivne, aga kui on juba tugeval alusel, ei kao niisama lihtsalt ära.

    Lõpetuseks tahaksin lisada, et olles nüüd väga palju kasutanud sõna "suhe", tundub see olevat hiigla naljakas. Kas neil on suhe? - Jah, neil on suhe. Kas te olete suhtes? - Ei, me niisama suhtleme.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...