Otse põhisisu juurde

Suhtest muusikaga


Et augustikuus mitte päris vakka olla, avaldan ühe postituse, mis juba mõnda aega mõttes mõlgub. Nimekiri inimeste erinevatest suhtevormidest muusikaga. Kindlasti mittetäielik ja jumalast suvalises järjekorras.
  • psühholoogisuhe - Muusika poole pöördumine sellepärast, et ilgelt paha on olla ja tahaks, et oleks parem ja keegi võiks nüüd haavale palsamit määrida. Kui tundub, et vot selle laulu sõnad on täpselt minust kirjutatud, siis võib-olla hakkab kah parem. 
  • ajaviite-/tarbijasuhe - Kuulad sellepärast, et midagi teha. Sest muud lihtsalt pole hetkel teha. Näiteks. (Sarnaneb niisama telekavaatamisega.)
  • tüütussuhe - Sellised olukorrad, kus oled sunnitud muusikat kuulama. Ja reeglina sellist, mida sa pole ise valinud ja mis sulle tingimata ei meeldi. Näiteks liftis, kusagil poes, siis, kui naabripoiss tümmi paneb jms.
  • töösuhe - Väga lai valdkond. Lauljad, muusikaõpetajad, pillitegijad, kriitikud, pillihäälestajad jne jne. Töösuhtega võib seonduda ka tüütussuhe, kui juhtud töötama näiteks mõnes poes, kus päev otsa käib mingi kellegi teise valitud korduv muusika. 
  • kas vana arm ka roostetab- suhe - Muusika kuulamine mingite (reeglina nostalgiaga seotud) tunnete (taas)tundmise eesmärgil. Tunded võivad samas olla nii positiivsed kui negatiivsed. (Murtud südamega masohhist, kes mineviku meenutuseks hingekriipivaid laule kuulab, võib mingil hetkel igaühes leiduda.)
  • uudishimu-/uurimissuhe - Mina tean mitut sellist inimest, kelle huvi pole muusikast mitte pelgalt mingit emotsiooni saada, vaid seda teadlikult kuulata. Kui on mingi orkestripala näiteks, siis kuulatakse kõigi pillide hääl sealt välja või kui mitmehäälne koorilaul näiteks, siis saab kõigi häälte partiisid kuulata või otsitakse mingit harmooniat vms.
    Siia võiks kuuluda ka need inimesed, kes süstemaatiliselt mingeid plaate läbi kuulavad. Noh et võtavad näiteks raamatust "1001 plaati, mida elu jooksul kuulata" ette 1960.aastad ja kuulavad kõik äratoodud plaadid läbi.
    Ka muusikateadus käib siia. (Kuigi mulle juba hakkab tunduma, et Eestis pole rohkem muusikateadlasi kui Tiia Järg, sest igal pool, kus midagi on, räägib tema.)
  • loomissuhe - Mõni loob kirjandusteoseid, mõni loob maale, mõni fotosid, aga mõni muusikat.
  • valjem kui vaikus-suhe - Muusika kui miski, mis on taustal, sest see on tol hetkel parem lahendus kui vaikus. (Näiteks mõnikord autoga sõites.)
  • mulle meeldib tantsida-suhe - Sulle meeldib tantsida ja sul on vaja mingit rütmi, mille järgi seda teha. Muusikal on enamasti rütm.
  • hobisuhe - Näiteks see, kui sinu hobi on mingit pilli mängida või laulda. Või mida iganes muusikaga seonduvat teha.
  • sõbrasuhe - Aastatepikkune. Võib periooditi olla intensiivsem või vähemintensiivne, aga kui on juba tugeval alusel, ei kao niisama lihtsalt ära.

    Lõpetuseks tahaksin lisada, et olles nüüd väga palju kasutanud sõna "suhe", tundub see olevat hiigla naljakas. Kas neil on suhe? - Jah, neil on suhe. Kas te olete suhtes? - Ei, me niisama suhtleme.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...