Otse põhisisu juurde

Sooduspileti kohta käis küll

Käisin eile teatris. Etendus oli "Musta pori näkku". Läksin sellepärast, et õnnestus soetada soodus pilet (meelega lahku kirjutatud).

Peategelast mängis Andres Mähar, kes mulle reeglina täitsa istub. Rauana istus ka, päris sarnaselt tegi kõnet ja maneere järgi. Vahepeal rääkis oma tavalise häälega ka - algul mõtlesin, et langes rollist välja või midagi, aga siis hakkas tunduma, et tegemist oli kunstilise taotlusega (diipi juttu ajan oma häälega, muud juttu Raua häälega).

Ülejäänud näitlejaskond oli...noh jah. Otseselt jube halb polnud nagu keegi, aga selliseid tegelasi oli küll mitu, kelle puhul jäingi mõtlema, kas see oli nüüd hea ja halva piiri peal või oligi päris halb. Liiga palaganiks läks kohati minu jaoks (see on kerge juhtuma, kui tahetakse nalja teha, aga nali ennast välja ei mängi, osaliselt ehk mõne näitleja suutmatuse tõttu eri rollides erinevalt humoorikas olla).

Üks mees, kelle asjad mulle ka tavaliselt istuvad, on selle etenduse lavastaja. Tegelikult läksin etendusele teadmata, kes lavastaja üldse on. Vaheajal kuulutuse pealt lugedes et Noormets, oli see tõtt-öeda täitsa üllatav, sest esimeses vaatuses nähtu polnud kuigi temalik. Teises vaatuses (võib-olla teadmisest mõjutatuna) oli mingeid noormetsalikke märke näha küll ja asi hakkas mingite kohtade peal isegi heaks kiskuma.

Üks asi, mida mulle tundub, et Noormets armastab alati teha, on etenduse käigus liikuva pildi näitamine. Siin tehti seda ka, aga kuidagi lame ja arusaamatu oli. Nagu üks arvustaja ütles, jäi kohati mulje, nagu oleks arvuti ekraanisäästja pilte kuvatud- mingid küünlad, leegid, ujuvad kalad jms.

Laulud oli iseenesest head, aga esitus mõne puhul mitte nii hea. Kõige parem oli tegelikult see laul, mida päris Raud lõpus ise laulis.

Reinu susside ja trepist üles mineku stseen meenutas nii kangesti Pantalonet, kes harjutas Kleopatra juuksenõela paigutamist neiu juustesse. Võib-olla ma sellepärast ei naernudki selle koha peal, et asi jättis maha tehtud mulje. Samas ei saa väita, et etendus üldse naljakas poleks olnud- mõned ropusõnalised olukorrakirjeldused ajasid hamba irevile küll.

Mida rohkem lõpu poole etendus tüüris, seda rohkem hakkas domineerima mingi patukahetsuslik element. Maitea, võib-olla oligi nii mõeldud, kuigi peaosatäitja suust tuli ka lause, et ta peaaegu midagi ei kahetse.

Aga Singer Vinger kui ansambel mulle meeldib: Mina pean sambat tantsida saama
Ja paberkandjal "Musta pori näkku" on juba minu kõrval laual.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...