Käisin eile teatris. Etendus oli "Musta pori näkku". Läksin sellepärast, et õnnestus soetada soodus pilet (meelega lahku kirjutatud).
Peategelast mängis Andres Mähar, kes mulle reeglina täitsa istub. Rauana istus ka, päris sarnaselt tegi kõnet ja maneere järgi. Vahepeal rääkis oma tavalise häälega ka - algul mõtlesin, et langes rollist välja või midagi, aga siis hakkas tunduma, et tegemist oli kunstilise taotlusega (diipi juttu ajan oma häälega, muud juttu Raua häälega).
Ülejäänud näitlejaskond oli...noh jah. Otseselt jube halb polnud nagu keegi, aga selliseid tegelasi oli küll mitu, kelle puhul jäingi mõtlema, kas see oli nüüd hea ja halva piiri peal või oligi päris halb. Liiga palaganiks läks kohati minu jaoks (see on kerge juhtuma, kui tahetakse nalja teha, aga nali ennast välja ei mängi, osaliselt ehk mõne näitleja suutmatuse tõttu eri rollides erinevalt humoorikas olla).
Üks mees, kelle asjad mulle ka tavaliselt istuvad, on selle etenduse lavastaja. Tegelikult läksin etendusele teadmata, kes lavastaja üldse on. Vaheajal kuulutuse pealt lugedes et Noormets, oli see tõtt-öeda täitsa üllatav, sest esimeses vaatuses nähtu polnud kuigi temalik. Teises vaatuses (võib-olla teadmisest mõjutatuna) oli mingeid noormetsalikke märke näha küll ja asi hakkas mingite kohtade peal isegi heaks kiskuma.
Üks asi, mida mulle tundub, et Noormets armastab alati teha, on etenduse käigus liikuva pildi näitamine. Siin tehti seda ka, aga kuidagi lame ja arusaamatu oli. Nagu üks arvustaja ütles, jäi kohati mulje, nagu oleks arvuti ekraanisäästja pilte kuvatud- mingid küünlad, leegid, ujuvad kalad jms.
Laulud oli iseenesest head, aga esitus mõne puhul mitte nii hea. Kõige parem oli tegelikult see laul, mida päris Raud lõpus ise laulis.
Reinu susside ja trepist üles mineku stseen meenutas nii kangesti Pantalonet, kes harjutas Kleopatra juuksenõela paigutamist neiu juustesse. Võib-olla ma sellepärast ei naernudki selle koha peal, et asi jättis maha tehtud mulje. Samas ei saa väita, et etendus üldse naljakas poleks olnud- mõned ropusõnalised olukorrakirjeldused ajasid hamba irevile küll.
Mida rohkem lõpu poole etendus tüüris, seda rohkem hakkas domineerima mingi patukahetsuslik element. Maitea, võib-olla oligi nii mõeldud, kuigi peaosatäitja suust tuli ka lause, et ta peaaegu midagi ei kahetse.
Aga Singer Vinger kui ansambel mulle meeldib: Mina pean sambat tantsida saama
Ja paberkandjal "Musta pori näkku" on juba minu kõrval laual.
Peategelast mängis Andres Mähar, kes mulle reeglina täitsa istub. Rauana istus ka, päris sarnaselt tegi kõnet ja maneere järgi. Vahepeal rääkis oma tavalise häälega ka - algul mõtlesin, et langes rollist välja või midagi, aga siis hakkas tunduma, et tegemist oli kunstilise taotlusega (diipi juttu ajan oma häälega, muud juttu Raua häälega).
Ülejäänud näitlejaskond oli...noh jah. Otseselt jube halb polnud nagu keegi, aga selliseid tegelasi oli küll mitu, kelle puhul jäingi mõtlema, kas see oli nüüd hea ja halva piiri peal või oligi päris halb. Liiga palaganiks läks kohati minu jaoks (see on kerge juhtuma, kui tahetakse nalja teha, aga nali ennast välja ei mängi, osaliselt ehk mõne näitleja suutmatuse tõttu eri rollides erinevalt humoorikas olla).
Üks mees, kelle asjad mulle ka tavaliselt istuvad, on selle etenduse lavastaja. Tegelikult läksin etendusele teadmata, kes lavastaja üldse on. Vaheajal kuulutuse pealt lugedes et Noormets, oli see tõtt-öeda täitsa üllatav, sest esimeses vaatuses nähtu polnud kuigi temalik. Teises vaatuses (võib-olla teadmisest mõjutatuna) oli mingeid noormetsalikke märke näha küll ja asi hakkas mingite kohtade peal isegi heaks kiskuma.
Üks asi, mida mulle tundub, et Noormets armastab alati teha, on etenduse käigus liikuva pildi näitamine. Siin tehti seda ka, aga kuidagi lame ja arusaamatu oli. Nagu üks arvustaja ütles, jäi kohati mulje, nagu oleks arvuti ekraanisäästja pilte kuvatud- mingid küünlad, leegid, ujuvad kalad jms.
Laulud oli iseenesest head, aga esitus mõne puhul mitte nii hea. Kõige parem oli tegelikult see laul, mida päris Raud lõpus ise laulis.
Reinu susside ja trepist üles mineku stseen meenutas nii kangesti Pantalonet, kes harjutas Kleopatra juuksenõela paigutamist neiu juustesse. Võib-olla ma sellepärast ei naernudki selle koha peal, et asi jättis maha tehtud mulje. Samas ei saa väita, et etendus üldse naljakas poleks olnud- mõned ropusõnalised olukorrakirjeldused ajasid hamba irevile küll.
Mida rohkem lõpu poole etendus tüüris, seda rohkem hakkas domineerima mingi patukahetsuslik element. Maitea, võib-olla oligi nii mõeldud, kuigi peaosatäitja suust tuli ka lause, et ta peaaegu midagi ei kahetse.
Aga Singer Vinger kui ansambel mulle meeldib: Mina pean sambat tantsida saama
Ja paberkandjal "Musta pori näkku" on juba minu kõrval laual.
Kommentaarid
Postita kommentaar