Otse põhisisu juurde

Varahommik Pariisis

Mõeldes sellele, et käisin esimest korda elus päriskinos alles 30.novembril 2006 (6.aastapäev varsti), on edasine käimistihedus tegelikult päris suur. Novembrikuu jooksul juba kaks filmi arvel.

"Eestlanna Pariisis" oli igati korralik Eesti film. Selline 7-punktine. (7 punkti tähendab minu arvestuses "normaalne", st mitte midagi imetabast aga ka mitte midagi halba.) Kõik oli hästi selgeks tehtud- tundus, et väga palju edasimõtlemisvabadust ei jäänud. Ehk natuke liiga ettearvatav isegi oli kõik. Aga miks ei võiks mõni film ka selline olla? Ettearvatavus ja lihtsus ei häirinud siin. Laine Mägi oli lahe, tal juhtub seda tihti. See film võiks juba telekasse tulla, on just selline hea telekastvaatamise film, kus ei pea pidevalt silmad ekraanile naelutatud olema, vaid võib samal ajal ka näiteks kududa.

Oo, ja ekraanidest rääkides, kes meie elamise televiisoriga kohtunud on ja teadis, et selle pilt kahtlaselt roheline on, siis uus areng on see, et pilt on kahtlaselt sinine (sinisemalt sinine kui enne rohelise rohetus oli). Väga humoorikaid vaateid pakub.

Aga teine film. "The Twilight Saga: Breaking Dawn - Part 2". Njaa. Läksin kinno muidugi suure ootuse ja lootusega, et filmitegijad on ennast taas ületanud ja teinud veel halvema filmi kui eelmine oli. Natuke pettusin. NII hull ei olnudki (kuigi oli ikka üsna hull). Aga ärevakstegev asjaolu oli see, et mingil hetkel avastasin, et olin unustanud kinosoleku (st ümbruse) ja elasin päriselt kaasa neile tegelastele. See oli siis kui tapma hakati (või kuidas nimetada juba niigi surnud olendil pea otsast rebimist?). Teisalt muidugi mõned asjad ei olnud muutunud: peakangelanna kehastaja on jätkuvalt sama halb näitleja ja loo väga nõrk süžee andis talle taaskord hea võimaluse seda tõestada.

Kuigi. See on üks väheseid näiteid sellest, kus film on raamatust isegi parem. Sest see neljas raamat...ma parem ei hakka. Või siiski. Antud saaga neljas raamat on nagu ÕIS- keegi mõtles selle välja ja oli ise väga rahul, aga ühel hetkel väljus see tema kontrolli alt ja enam kontrolli alla tagasi ei tulnud, seega tuli välja mõelda mingeid kummalisi liine ja ühendusi, et kogu asi üldse vastu taevast ei lendaks.

PÖFFi täisinimese piletid on nii kallid, et tekib tahtmine üritust pedereerida.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...