Otse põhisisu juurde

Varahommik Pariisis

Mõeldes sellele, et käisin esimest korda elus päriskinos alles 30.novembril 2006 (6.aastapäev varsti), on edasine käimistihedus tegelikult päris suur. Novembrikuu jooksul juba kaks filmi arvel.

"Eestlanna Pariisis" oli igati korralik Eesti film. Selline 7-punktine. (7 punkti tähendab minu arvestuses "normaalne", st mitte midagi imetabast aga ka mitte midagi halba.) Kõik oli hästi selgeks tehtud- tundus, et väga palju edasimõtlemisvabadust ei jäänud. Ehk natuke liiga ettearvatav isegi oli kõik. Aga miks ei võiks mõni film ka selline olla? Ettearvatavus ja lihtsus ei häirinud siin. Laine Mägi oli lahe, tal juhtub seda tihti. See film võiks juba telekasse tulla, on just selline hea telekastvaatamise film, kus ei pea pidevalt silmad ekraanile naelutatud olema, vaid võib samal ajal ka näiteks kududa.

Oo, ja ekraanidest rääkides, kes meie elamise televiisoriga kohtunud on ja teadis, et selle pilt kahtlaselt roheline on, siis uus areng on see, et pilt on kahtlaselt sinine (sinisemalt sinine kui enne rohelise rohetus oli). Väga humoorikaid vaateid pakub.

Aga teine film. "The Twilight Saga: Breaking Dawn - Part 2". Njaa. Läksin kinno muidugi suure ootuse ja lootusega, et filmitegijad on ennast taas ületanud ja teinud veel halvema filmi kui eelmine oli. Natuke pettusin. NII hull ei olnudki (kuigi oli ikka üsna hull). Aga ärevakstegev asjaolu oli see, et mingil hetkel avastasin, et olin unustanud kinosoleku (st ümbruse) ja elasin päriselt kaasa neile tegelastele. See oli siis kui tapma hakati (või kuidas nimetada juba niigi surnud olendil pea otsast rebimist?). Teisalt muidugi mõned asjad ei olnud muutunud: peakangelanna kehastaja on jätkuvalt sama halb näitleja ja loo väga nõrk süžee andis talle taaskord hea võimaluse seda tõestada.

Kuigi. See on üks väheseid näiteid sellest, kus film on raamatust isegi parem. Sest see neljas raamat...ma parem ei hakka. Või siiski. Antud saaga neljas raamat on nagu ÕIS- keegi mõtles selle välja ja oli ise väga rahul, aga ühel hetkel väljus see tema kontrolli alt ja enam kontrolli alla tagasi ei tulnud, seega tuli välja mõelda mingeid kummalisi liine ja ühendusi, et kogu asi üldse vastu taevast ei lendaks.

PÖFFi täisinimese piletid on nii kallid, et tekib tahtmine üritust pedereerida.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...