Otse põhisisu juurde

Vähemusest

Üldiselt ma väga ei harrasta siia kooliasjade kirjutamist, aga enne kui ma päris keema lähen, mõtlesin, et kirjutaks siia ühe mõtte. Õppejõud võiksid olla normaalsed(st mitte nõmedad). See on muidugi selline üldine asi, mida enamusele ei peakski üldse ütlema, sest enamus ongi normaalsed ja isegi enam kui normaalsed. Hurraa neile. Aga need mõned üksikud nõmedad, kes peavad igaühele ülikoolis ette sattuma(et oleks ikka fair share või maiteamis), ei ole paraku siiski nähtamatud.
Kui ma lähen kooli, siis ma eeldan, et õppejõud eeldab, et mul on kodune töö tehtud. Ja seda isegi juhul, kui mul ei ole suurt hunnikut väljaprinditud materjali kaasas(sest vaata, ma võisin neid asju ka väljaprintimata ju lugeda).
Lisaks võiks ju oodata, et õppejõud soodustab õpilaste rääkimist. Nooh, alati ei soodusta. Kui sulle mitme järjestikuse vastuse peale lajatatakse midagi stiilis "ärge nüüd ennustama ka hakake"(ka siis, kui vastus polnud üldse täiesti vale, vaid pigem ebatäielik), siis on ju üsna ootuspärane, et enam väga midagi öelda ei taha.
Nii palju siis sellest, mida enamus õppejõude seminaride alguses tavaliselt ütleb: ärge kartke rääkida ja ärge kartke eksida. Selle vähemuse jaoks on eksimine nähtavasti midagi täiesti lubamatut. Jäägu nad oma arvamuse juurde ja vahtigu vaikivaid õpilasi, siis on ju kõik ometi perfektne.
Unustasin veel seelikuid kandvad tütarlapsed, kellega ikka rahul ollakse. Kamoon, varja erutust, tõesti. Keskealisus pole vabandus.

Praegu hakkasin vaatama, et ilmselt mul on sõna enamus siin kusagil valesti kasutatud. Enamus ja enamik on raske teema, juba kirjandites mul oli kooli ajal pidevalt mingi kamm sellega.

Kommentaarid

  1. ega sealt midagi head loota olnudki;)

    VastaKustuta
  2. tegelt ütles seda Teele, aga miskipärast lubatakse mul siin ainult anünüümseid sõnavõtte teha.

    VastaKustuta
  3. Enamik - loendatavate sõnade üldsõnana kasutusel; enamus - loendamatute. Enamik inimesi; enamus lumest.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...