Kuu raamat on mulle kohandatud versioon lugemisväljakutsest, mida internetis mõnel pool kohanud olen. Valisin oma lugemist ootavate raamatute nimekirjast 12 raamatut ja proovin iga kuu ühe läbi lugeda. Mitte ses järjekorras nagu nad siin on, lihtsalt tunde järgi. Üks raamat kuus, mitte rohkem, tagantjärgi mitut ei või võtta. (Noh, et ikka oleks mingid reeglid.)
Valisin siia erinevaid asju. Graafiline romaan Arvo Pärdist "Kahe heli vahel" võiks ju ludinal minna. Lisaks on soome, rootsi, eesti, saksa ja austria kirjanike raamatud.
Marian Keyesi "Täiskasvanud" laenutasin juba kunagi eelmisel aastal, aga pole siiani lugenud. Asi on nüüdseks põhimõttes - vot ei vii tagasi ja pikendan, kuni läbi loen.
Orlando Figese "Eurooplased" tõotab tarka juttu 19. sajandi eurooplastest, mis laiub kusagil 500 leheküljel.
"Nii see kõlab" lubab selgitada, miks muusika meis emotsioone tekitab.
"Okay days" sai lihtsalt sellepärast pandud, et ta mul endal olemas on.
"Edevuse laat" on mind alati intrigeerinud seetõttu, et peategelane pole minu teada just positiivne kangelane. Kas ta suudab siiski huvitav olla või on ärritav? Kahe osa peale kokku on enam kui 900 lehekülge.
Kõige mahlasem suutäis on ehk Edward Rutherfurdi "London" - 998 lehekülge Londoni varastest aegadest tänapäevani. Pidi maailma parim raamat olema. (Ütlevad need, kes lugenud on.)
Teine asi on klišeemeeter. Vaadates, mis viie viimase aasta jooksul loetud raamatute kokkuvõttes selgus (ja olgem ausad, kahtlustasin tugevalt ennegi), olen oma lugemistega paljus üheülbaline. Miks mitte siis saada klišeedega hoopis sõbraks? Nad pole ju tingimata halvad. Niisiis täidan iga loetud raamatu juures 10 kriteeriumiga klišeemeetri, et teada saada kui klišee antud raamat minu arvestuses ikka on.
Panen siia ka pildi selleaastasest raamatute hindamise süsteemist. Tegin eelmise aastaga võrreldes mõningaid muudatusi. Lõpp ja mõtete ärgitamine liikusid sisu alla ja enam eraldi ei figureeri. Peale sisu on nüüd kuni 2 tärni võimalik anda ka sektsioonides tegelased ja emotsioonid.
