Otse põhisisu juurde

Kuu raamat ja klišeemeeter

Kuu raamat on mulle kohandatud versioon lugemisväljakutsest, mida internetis mõnel pool kohanud olen. Valisin oma lugemist ootavate raamatute nimekirjast 12 raamatut ja proovin iga kuu ühe läbi lugeda. Mitte ses järjekorras nagu nad siin on, lihtsalt tunde järgi. Üks raamat kuus, mitte rohkem, tagantjärgi mitut ei või võtta. (Noh, et ikka oleks mingid reeglid.)

Valisin siia erinevaid asju. Graafiline romaan Arvo Pärdist "Kahe heli vahel" võiks ju ludinal minna. Lisaks on soome, rootsi, eesti, saksa ja austria kirjanike raamatud. 

Marian Keyesi "Täiskasvanud" laenutasin juba kunagi eelmisel aastal, aga pole siiani lugenud. Asi on nüüdseks põhimõttes - vot ei vii tagasi ja pikendan, kuni läbi loen. 

Orlando Figese "Eurooplased" tõotab tarka juttu 19. sajandi eurooplastest, mis laiub kusagil 500 leheküljel. 

"Nii see kõlab" lubab selgitada, miks muusika meis emotsioone tekitab. 

"Okay days" sai lihtsalt sellepärast pandud, et ta mul endal olemas on. 

"Edevuse laat" on mind alati intrigeerinud seetõttu, et peategelane pole minu teada just positiivne kangelane. Kas ta suudab siiski huvitav olla või on ärritav? Kahe osa peale kokku on enam kui 900 lehekülge. 

Kõige mahlasem suutäis on ehk Edward Rutherfurdi "London" - 998 lehekülge Londoni varastest aegadest tänapäevani. Pidi maailma parim raamat olema. (Ütlevad need, kes lugenud on.)

Teine asi on klišeemeeter. Vaadates, mis viie viimase aasta jooksul loetud raamatute kokkuvõttes selgus (ja olgem ausad, kahtlustasin tugevalt ennegi), olen oma lugemistega paljus üheülbaline. Miks mitte siis saada klišeedega hoopis sõbraks? Nad pole ju tingimata halvad. Niisiis täidan iga loetud raamatu juures 10 kriteeriumiga klišeemeetri, et teada saada kui klišee antud raamat minu arvestuses ikka on.


Panen siia ka pildi selleaastasest raamatute hindamise süsteemist. Tegin eelmise aastaga võrreldes mõningaid muudatusi. Lõpp ja mõtete ärgitamine liikusid sisu alla ja enam eraldi ei figureeri. Peale sisu on nüüd kuni 2 tärni võimalik anda ka sektsioonides tegelased ja emotsioonid. 

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...
Postita kommentaar
Loe edasi »