Otse põhisisu juurde

Haruki Murakami "Tantsi, tantsi, tantsi"

Näe, jaanuar juba ekvaatorist üle ja ma jõuan ka lõpuks pärisraamatute juurde tagasi oma statistikatabelite juurest.

Polegi lihtne öelda, millest see raamat räägib. Elust. On üks mees ja temaga seotud tegelased, üks hotell ja mõned (sh kriminaalsed) sündmused. Maitea, kõlab huvitavalt? Minu jaoks esimesed 100 lehekülge ei olnud eriti huvitavad. Otseselt igav ka polnud, rohkem nagu tüütu, sest ei saanud aru, kuhu see raamat minema hakkab. Kirjeldati, kuidas mees (34-aastane, ametilt ajakirjanik) ärkas ja vaatas aknast välja, jõi kohvi, käis linnas ringi jms. Aga miks? Kes teab. 

Raamatu esimene lause. Mõtlesin, et võiks neile sel aastal tähelepanu pöörata.

Esimese 100 lehekülje järel hakkas rohkem juhtuma ja kõrvaltegelasi ilmuma. Tihti olid nad huvitavamad kui peategelane. Nad ütlesid peategelasele, et too on ikka väga imelik, kuigi peategelane oli tegelikult ses raamatus põhiline mõistuse hääl. (Vähemalt teiste suhtes, endaga oli tal rohkem probleeme.)

Tegelaste hulgas oli prostituute, kelle jutust jäi mulje, et nad teevad seda tööd, sest neile meeldib. Võib-olla see on realistlik, maitea. Siis oli üks 13-aastane tüdruk, kelle vanemad oli vabalt nõus, et too 34-aastase võõra mehega ringi sõidab. 

Polnud halb ega hea, oli veider, aga mitte väga veider vaid nagu leigelt veider. Emotsioonide puudus kerkis üldiselt esile. Tahaks lugedes rohkem midagi tunda. Ja muidugi suur miks. Miks see raamat kirjutati? Lõpus nagu seletati midagi, aga kas see ka piisav oli.

Vägisi tuli vahepeal silme ette, kuidas suur kirjanik istub arvuti taga ja muheleb et oo, ma teile nüüd kirjutan ikka sihukese loo et... Aga tegelikult läheb vahepeal natuke lappama.

Võib-olla on hea kirjeldus ka see, et "Tantsi, tantsi, tantsi" pole nagu "Norra mets". 

Eestikeelse raamatu kaanekujundus on lahe. Raamatus oli ka muidugi päris palju erinevaid laule ära nimetatud, mida tegelane mingil hetkel kuulas või mis talle meeldisid või ei meeldinud.



Samalt autorilt varem loetud:


Näe, kohe päris madal skoor alustuseks. Mitte kõige kitsavaatelisem minust.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...