Otse põhisisu juurde

Emily Henry "Book lovers"

New Yorgis elav ja kirjastusäris töötav Nora läheb oma õe Libbyga üheks kuuks Põhja-Carolinasse Sunshine Fallsi nimelisse väikelinna. Puhkusele, põhimõtteliselt. Nora loodab seal õega suhteid parandada (süvendada?), sest talle tundub, et Libby on talle midagi rääkimata jätnud. Ootamatult ilmub linnas välja ka Norale töömaailmast tuttav (raamatute) toimetaja Charlie, kellega tema suhted on seni pigem teravad olnud. 

  • Sisu
    Näe, ESTER nõustub ka minuga, et lisaks armastusromaanile on see ka perekonnaromaan. Suur osa sellest, mis siin juhtub (või ka ei juhtu) on seotud sellega, millised olid suhted ja rollid Nora ja Libby päritoluperekonnas, kus nende kasvatajaks oli särava karakteriga üksikema. Nõnda et peateema pole tegelikult armastus romantikaraamatu mõistes, vaid hirm. Hirm on suurimaid motivaatoreid midagi teha või tegemata jätta. 
  • Stiil
    Juba teine selle autori raamat, mida lugedes mõtlen, et kirjutaja on täitsa vaimukas. Mitte mingi sajandi huumor, aga niuke lihtne, arusaadav ja terav nali. Peaasjalikult dialoogides, niuke lakslakslaks. Dialoogi oli väga palju ja enamasti see ei tundunud üleliigne või sihitu.
  • Emotsioonid
    Haarav.
  • Tegelased
    Nora on usutav, tema käitumise tagamaid on päris palju lahti seletatud. Tema õe Libby tüüp tuleb ka päriselust kuidagi tuttav ette. Meestegelased, nagu kipub ikka juhtuma, ei ole nii hästi joonistatud.
  • Atmosfäär
    Kuigi suur osa tegevusest oli väikelinnas ja see oli ka sisuliselt oluline, siis mul väga mingit Stars Hollow' meeleolu ei tekkinud. New York ka oli nagu lihtsalt mingi linn (kuigi ta justkui kirjeldas mingeid konkreetseid kohti ja tegevusi). Ühtlasi olen tähele pannud, et mul on raske ette kujutada tegevuspaiku, kus on väga soe. ("Võilillevein" on erandiks.) Siin toimus suurem osa tegevust augustikuus, mida kirjeldati suisa palavana, aga mul kohe ei tule nii hästi silme ette see sulav asfalt ja kergetes riietes inimesed.
  • Mõtete ärgitamine
    Peategelane oli piisavalt usutav, et panna mõtlema, mis värk temaga täpsemalt on. Hirm, nagu öeldud. Kellele ei tuleks hirm tuttav ette.
  • Lõpp
    Täitsa lõpp oli muidugi natuke läila. See, mis oli enne pärispäris lõppu, oli täitsa hea. 
  • Kestev mõju
    Hetkel tundub, et võin seda kunagi uuesti lugeda küll. Piisavalt tõsiseltvõetav lugu, mis samas ei vaeva ja on naljakas.
  • Sisuväline
    Ingliskeelne e-raamat taas. Usun, et see raamat jõuab eesti keelde ka pigem varem kui hiljem.
Samalt autorilt varem loetud:

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...