Otse põhisisu juurde

Emily Henry "Book lovers"

New Yorgis elav ja kirjastusäris töötav Nora läheb oma õe Libbyga üheks kuuks Põhja-Carolinasse Sunshine Fallsi nimelisse väikelinna. Puhkusele, põhimõtteliselt. Nora loodab seal õega suhteid parandada (süvendada?), sest talle tundub, et Libby on talle midagi rääkimata jätnud. Ootamatult ilmub linnas välja ka Norale töömaailmast tuttav (raamatute) toimetaja Charlie, kellega tema suhted on seni pigem teravad olnud. 

  • Sisu
    Näe, ESTER nõustub ka minuga, et lisaks armastusromaanile on see ka perekonnaromaan. Suur osa sellest, mis siin juhtub (või ka ei juhtu) on seotud sellega, millised olid suhted ja rollid Nora ja Libby päritoluperekonnas, kus nende kasvatajaks oli särava karakteriga üksikema. Nõnda et peateema pole tegelikult armastus romantikaraamatu mõistes, vaid hirm. Hirm on suurimaid motivaatoreid midagi teha või tegemata jätta. 
  • Stiil
    Juba teine selle autori raamat, mida lugedes mõtlen, et kirjutaja on täitsa vaimukas. Mitte mingi sajandi huumor, aga niuke lihtne, arusaadav ja terav nali. Peaasjalikult dialoogides, niuke lakslakslaks. Dialoogi oli väga palju ja enamasti see ei tundunud üleliigne või sihitu.
  • Emotsioonid
    Haarav.
  • Tegelased
    Nora on usutav, tema käitumise tagamaid on päris palju lahti seletatud. Tema õe Libby tüüp tuleb ka päriselust kuidagi tuttav ette. Meestegelased, nagu kipub ikka juhtuma, ei ole nii hästi joonistatud.
  • Atmosfäär
    Kuigi suur osa tegevusest oli väikelinnas ja see oli ka sisuliselt oluline, siis mul väga mingit Stars Hollow' meeleolu ei tekkinud. New York ka oli nagu lihtsalt mingi linn (kuigi ta justkui kirjeldas mingeid konkreetseid kohti ja tegevusi). Ühtlasi olen tähele pannud, et mul on raske ette kujutada tegevuspaiku, kus on väga soe. ("Võilillevein" on erandiks.) Siin toimus suurem osa tegevust augustikuus, mida kirjeldati suisa palavana, aga mul kohe ei tule nii hästi silme ette see sulav asfalt ja kergetes riietes inimesed.
  • Mõtete ärgitamine
    Peategelane oli piisavalt usutav, et panna mõtlema, mis värk temaga täpsemalt on. Hirm, nagu öeldud. Kellele ei tuleks hirm tuttav ette.
  • Lõpp
    Täitsa lõpp oli muidugi natuke läila. See, mis oli enne pärispäris lõppu, oli täitsa hea. 
  • Kestev mõju
    Hetkel tundub, et võin seda kunagi uuesti lugeda küll. Piisavalt tõsiseltvõetav lugu, mis samas ei vaeva ja on naljakas.
  • Sisuväline
    Ingliskeelne e-raamat taas. Usun, et see raamat jõuab eesti keelde ka pigem varem kui hiljem.
Samalt autorilt varem loetud:
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...
Postita kommentaar
Loe edasi »