Kuna see kaanepilt siin juba on, norin ta kallal kohe ära. Ei saa öelda, et ta näiteks eksitav oleks või midagi. Lihtsalt mulle ei istu, midagi on valesti. Midagi on liiga palju?
Raamatu tegevus algab 1937. aastal, kui 17-aastane Betty kolib väiksemast linnast Stockholmi ja hakkab tööle ühe arsti perekonna koduabilisena. Arst ise, tema naine ja poeg on raamatus tegelased, lisaks leiab Betty linnast sõpru. Bettyle meeldib lugeda - see algatab mõnegi tähtsaks osutuva tutvuse.
Lugedes saab väga hästi teada, millega üks tollane koduabiline tegeles. Või millega ta ära jõudis tegeleda. Jeerum. Igasuguseid uhkeid roogasid tegi raamatu jooksul hulganisti näiteks.
 |
| Esimene lause. Seekord, tundub, ei ütle suurt midagi. |
Sisu mõttes oli päris palju seebikavärk, sealhulgas mitmete sündmuste ettearvatavus. Igav sellegipoolest polnud, lihtne lihtsalt. See, et tegevus 1930ndatel toimus, oli muidugi ühest otsast huvitav (et mis nimelt Rootsis neil aastail sündis), aga päris palju leierdas siiski ka. Tumedate pilvede kogunemine, tegelaste hulgas neid, kellel oli juba teistest keerulisem, sest neile sai mingi sildi külge kleepida.
Muud tegelased olid enamasti huvitavamad kui peategelane. Betty oli niuke tubli naiivsevõitu tüdruk, need, kes teda ümbritsesid, olid eluga rohkem kursis ja ka silmapaistvamate iseloomujoontega.
Jäi mulje, et kirjutamise stiil matkis ka seda aega, kus tegevus toimus. Hästi l i h t n e ja nagu heietav oli. 1930ndail tundunuks säärane stiil juturaamatu puhul ilmselt tavapärane, 2021. aastal ilmunud raamatu kohta oli lugedes algul kuidagi võõras. Ei usuks, et raamatu võinuks keegi väga noor inimene kirjutada. (Ei kirjutanudki.)
Silma jäi ka vanakooli stiilis viisakas inimeste kõnetamine. Mitte kas sooviksid kooki vaid kas Betty sooviks kooki. See on vist tänapäeval ka Rootsis veel mingil määral säilinud. Vähemalt kuninglike tegelaste poole pöörduvad nt intervjueerijad kolmandas isikus.
Kuna tegevus toimus Stockholmis (täpsemalt Östermalmis), kus vähem kui aasta tagasi käisin, tuli tänavanimesid ja kohti tuttavaid ette, sambaid ja parke. See pani asja kohe rohkem elama. Kus mina pole käinud, aga Betty käis, on Stockholmi linnaraamatukogu uhke ringikujuline kolme korrusega saal. Tundub vaatamisväärne.
"Südametuksed" on Rootsis edukas raamat, juba kaks järge on ilmunud. Kaldun arvama, et võtaksin järgmise raamatu ka lugeda, kui see eesti keeles peaks ilmuma. Hoolimata seebikast mind huvitab, mis saab.
