Otse põhisisu juurde

Katarina Widholm "Südametuksed"

Kuna see kaanepilt siin juba on, norin ta kallal kohe ära. Ei saa öelda, et ta näiteks eksitav oleks või midagi. Lihtsalt mulle ei istu, midagi on valesti. Midagi on liiga palju? 

Raamatu tegevus algab 1937. aastal, kui 17-aastane Betty kolib väiksemast linnast Stockholmi ja hakkab tööle ühe arsti perekonna koduabilisena. Arst ise, tema naine ja poeg on raamatus tegelased, lisaks leiab Betty linnast sõpru. Bettyle meeldib lugeda - see algatab mõnegi tähtsaks osutuva tutvuse. 

Lugedes saab väga hästi teada, millega üks tollane koduabiline tegeles. Või millega ta ära jõudis tegeleda. Jeerum. Igasuguseid uhkeid roogasid tegi raamatu jooksul hulganisti näiteks. 

Esimene lause. Seekord, tundub, ei ütle suurt midagi.

Sisu mõttes oli päris palju seebikavärk, sealhulgas mitmete sündmuste ettearvatavus. Igav sellegipoolest polnud, lihtne lihtsalt. See, et tegevus 1930ndatel toimus, oli muidugi ühest otsast huvitav (et mis nimelt Rootsis neil aastail sündis), aga päris palju leierdas siiski ka. Tumedate pilvede kogunemine, tegelaste hulgas neid, kellel oli juba teistest keerulisem, sest neile sai mingi sildi külge kleepida. 

Muud tegelased olid enamasti huvitavamad kui peategelane. Betty oli niuke tubli naiivsevõitu tüdruk, need, kes teda ümbritsesid, olid eluga rohkem kursis ja ka silmapaistvamate iseloomujoontega. 

Jäi mulje, et kirjutamise stiil matkis ka seda aega, kus tegevus toimus. Hästi l i h t n e ja nagu heietav oli. 1930ndail tundunuks säärane stiil juturaamatu puhul ilmselt tavapärane, 2021. aastal ilmunud raamatu kohta oli lugedes algul kuidagi võõras. Ei usuks, et raamatu võinuks keegi väga noor inimene kirjutada. (Ei kirjutanudki.)

Silma jäi ka vanakooli stiilis viisakas inimeste kõnetamine. Mitte kas sooviksid kooki vaid kas Betty sooviks kooki. See on vist tänapäeval ka Rootsis veel mingil määral säilinud. Vähemalt kuninglike tegelaste poole pöörduvad nt intervjueerijad kolmandas isikus. 

Kuna tegevus toimus Stockholmis (täpsemalt Östermalmis), kus vähem kui aasta tagasi käisin, tuli tänavanimesid ja kohti tuttavaid ette, sambaid ja parke. See pani asja kohe rohkem elama. Kus mina pole käinud, aga Betty käis, on Stockholmi linnaraamatukogu uhke ringikujuline kolme korrusega saal. Tundub vaatamisväärne.

"Südametuksed" on Rootsis edukas raamat, juba kaks järge on ilmunud. Kaldun arvama, et võtaksin järgmise raamatu ka lugeda, kui see eesti keeles peaks ilmuma. Hoolimata seebikast mind huvitab, mis saab.






Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...