Esimene 12-liikmelisest seltskonnast.
See atraktiivse kaanekujundusega raamat ajas mind mõnevõrra elevile, sest rääkis kütkestavast teemast.
Üks raamatu autoreist (Susan Rogers) on endine muusikaprodutsent ja praegune Berklee kolledži õppejõud, teine (Ogi Ogas) neuroteadlane. Raamatus ei selgu, millised osad täpsemalt on Ogi kirjutatud, sest jutustaja on kogu aeg Susan. Ta küll vahepeal mainib, et minu kaasautor arvab seda ja teist, aga ei midagi täpsemat. Eeldan, et need osad, kus jutt aju ja signaalide ja võrgustike peale ära läheb, on neuroteadlase (abiga) kirja pandud.
Raamat räägib muuhulgas muusikaajaloo revolutsioonilistest hetkedest (salvestusvõimaluse tekkimine, digitaliseerumine, passiivse muusikakuulamise tulek jt), sellest, mida teeb muusikaprodutsent. Aga peamiselt seletab sõnades asju, mida võib-olla pole harjunud sõnades seletatatuna nägema. Vähemalt mina muusikalise hariduseta inimesena pole harjunud, et muusikast sõnadega räägitakse. On mitmeid hästi selgitavaid võrdlusi: harmoonia on meloodia vari, muusika kuulamine on nagu riiete selga proovimine, meloodia on nagu laulu süda, sõnad selle nägu ja rütm puusad.
Suur küsimus on, miks mõni laul tekitab vaimustust juba esimesel kuulamisel, teine aga jätab ükskõikseks. Autor (räägin ainsuses, sest jutustajaid oli üks) lahutab muusikapala komponentideks. Komponente analüüsides saame koostada oma kuulajaprofiili. Profiilis on kolm esteetilist mõõdet (autentsus, realism ja uudsus) ning neli muusikalist mõõdet (meloodia, sõnad, rütm, tämber). Kõigi seitsme kohta on raamatus oma peatükk. Saab mingeid näidislaule kuulata ja oma eelistusi erinevate mõõdete lõikes analüüsida.
Meeldis, kuidas mitmes kohas rõhutatati, et ühegi muusikakuulaja maitse pole parem ega halvem vaid lihtsalt erinev. Ühtlasi seda, et inimese kogemus muusikakuulajana on individuaalne, sest sõltub nii paljudest teguritest. Kuulajaprofiil hakkab kujunema juba enne sündi, enamasti mõjutavad seda tugevalt lapsepõlve- ja noorusaastad, palju sõltub sellest, mis hetkel mingit laulu (esmakordselt) kuuled. (Siia sobib raamatus toodud Bono tsitaat: "Mõnikord ei tähenda laulud seda, mida need pidid tähendama, vaid pigem mida keegi vajab, et need tähendaksid.")
Ajujutu juures kõnetas see, et muusika kuulamine aktiveerib ajupiirkondi, mis on seotud identiteeti süvakihtidega. Kui kuulad seda kõige paremat laulu, siis on ju hoopis teistmoodi tunne. Vabanemine? Vabadus? Justkui osaled selles laulus, sest see sobib sulle. Ja kuivõrd ta sobib, siis oled endale sel hetkel väga lähedal.
Muidu mõtlemiseks: Mida saaks sinust teada inimene, kes kuulaks paarikümmet sinu lemmiklaulu? Ja kui sa iga laulu juurde räägiksid, kust selle leidsid ja miks tihti kuulad?
Meie aju kohtleb muusika kuulamist kui teatavat unistamise vormi.
Nimelt see! Polnud osanud ise sel moel sõnastada.
Raamatu lõpus on pikk kasutatud kirjanduse nimekiri, kust soovija võib edasist lugemist leida.
Aga. Kuigi tore on vahepeal rõõmu pakkuvaid asju analüüsida ja see raamat aitab seda hästi teha, arvan, et seda ei pea tingimata tegema. Täiesti võib niisama põhjenduseta rõõmu tunda, sest midagi meeldib. Kuigi analüüsida on huvitav, võib analüüsimata rõõm olla teinekord suurem kui analüüsitud rõõm. (Rõõmu kohta on üks luuletus, mida lugedes kunagi tõdesin et näe, keegi on veel nii mõelnud.)
 |
| Pool punkti tuli sellest, et autorid on nii naine kui mees. |
Kommentaarid