Otse põhisisu juurde

Susan Rogers, Ogi Ogas "Nii see kõlab : mida ütleb sinu kohta muusika, mida armastad"

Esimene 12-liikmelisest seltskonnast

See atraktiivse kaanekujundusega raamat ajas mind mõnevõrra elevile, sest rääkis kütkestavast teemast. 

Üks raamatu autoreist (Susan Rogers) on endine muusikaprodutsent ja praegune Berklee kolledži õppejõud, teine (Ogi Ogas) neuroteadlane. Raamatus ei selgu, millised osad täpsemalt on Ogi kirjutatud, sest jutustaja on kogu aeg Susan. Ta küll vahepeal mainib, et minu kaasautor arvab seda ja teist, aga ei midagi täpsemat. Eeldan, et need osad, kus jutt aju ja signaalide ja võrgustike peale ära läheb, on neuroteadlase (abiga) kirja pandud. 

Raamat räägib muuhulgas muusikaajaloo revolutsioonilistest hetkedest (salvestusvõimaluse tekkimine, digitaliseerumine, passiivse muusikakuulamise tulek jt), sellest, mida teeb muusikaprodutsent. Aga peamiselt seletab sõnades asju, mida võib-olla pole harjunud sõnades seletatatuna nägema. Vähemalt mina muusikalise hariduseta inimesena pole harjunud, et muusikast sõnadega räägitakse. On mitmeid hästi selgitavaid võrdlusi: harmoonia on meloodia vari, muusika kuulamine on nagu riiete selga proovimine, meloodia on nagu laulu süda, sõnad selle nägu ja rütm puusad.

Suur küsimus on, miks mõni laul tekitab vaimustust juba esimesel kuulamisel, teine aga jätab ükskõikseks. Autor (räägin ainsuses, sest jutustajaid oli üks) lahutab muusikapala komponentideks. Komponente analüüsides saame koostada oma kuulajaprofiili. Profiilis on kolm esteetilist mõõdet (autentsus, realism ja uudsus) ning neli muusikalist mõõdet (meloodia, sõnad, rütm, tämber). Kõigi seitsme kohta on raamatus oma peatükk. Saab mingeid näidislaule kuulata ja oma eelistusi erinevate mõõdete lõikes analüüsida.

Meeldis, kuidas mitmes kohas rõhutatati, et ühegi muusikakuulaja maitse pole parem ega halvem vaid lihtsalt erinev. Ühtlasi seda, et inimese kogemus muusikakuulajana on individuaalne, sest sõltub nii paljudest teguritest. Kuulajaprofiil hakkab kujunema juba enne sündi, enamasti mõjutavad seda tugevalt lapsepõlve- ja noorusaastad, palju sõltub sellest, mis hetkel mingit laulu (esmakordselt) kuuled. (Siia sobib raamatus toodud Bono tsitaat: "Mõnikord ei tähenda laulud seda, mida need pidid tähendama, vaid pigem mida keegi vajab, et need tähendaksid.")

Ajujutu juures kõnetas see, et muusika kuulamine aktiveerib ajupiirkondi, mis on seotud identiteeti süvakihtidega. Kui kuulad seda kõige paremat laulu, siis on ju hoopis teistmoodi tunne. Vabanemine? Vabadus? Justkui osaled selles laulus, sest see sobib sulle. Ja kuivõrd ta sobib, siis oled endale sel hetkel väga lähedal. 

Muidu mõtlemiseks: Mida saaks sinust teada inimene, kes kuulaks paarikümmet sinu lemmiklaulu? Ja kui sa iga laulu juurde räägiksid, kust selle leidsid ja miks tihti kuulad?

Meie aju kohtleb muusika kuulamist kui teatavat unistamise vormi.

Nimelt see! Polnud osanud ise sel moel sõnastada. 

Raamatu lõpus on pikk kasutatud kirjanduse nimekiri, kust soovija võib edasist lugemist leida. 

Aga. Kuigi tore on vahepeal rõõmu pakkuvaid asju analüüsida ja see raamat aitab seda hästi teha, arvan, et seda ei pea tingimata tegema. Täiesti võib niisama põhjenduseta rõõmu tunda, sest midagi meeldib. Kuigi analüüsida on huvitav, võib analüüsimata rõõm olla teinekord suurem kui analüüsitud rõõm. (Rõõmu kohta on üks luuletus, mida lugedes kunagi tõdesin et näe, keegi on veel nii mõelnud.)


Pool punkti tuli sellest, et autorid on nii naine kui mees.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...