Nagu pealkiri vihjab, toimub tegevus suvel, täpsemalt ühe suve jooksul 1980ndate alguse Saksamaal. Frieder (pikemalt Friedrich) on ca 16-aastane poiss, kes oma õe Alma, vana sõbra Johanni ja uue sõbra Beatega mööda linna ringi hängib ja mitmesuguseid tegevusi ette võtab. Näiteks kohalikus ujulas erineva kõrgusega hüppelaudadelt sukeldumine. Kuna Frieder peab suve lõpus mitu järeleksamit tegema ja nendeks õppima, pole ta saanud ülejäänud perega koos puhkusele sõita ja peatub ajutiselt vanavanemate pool. Seal saab ta nii vanavanemate kui iseenda (mineviku) kohta üht-teist uut teada.
Ma ei suutnud kujutleda, et millalgi ei taha ma enam ellu natuke nagu mängu suhtuda. Et ma ei ole enam uudishimulik. Ei koge enam midagi esimest korda.
Algul mõtlesin (mingist kaane küljes nähtud arvustajast mõjutatuna), et see on raamat, mille sihtrühm pole lugemise ajal 16-aastane inimene. Olles läbi lugenud, usun, et on nii see 16-aastane kui ka viiekümnendates täiskasvanu, kes ise oli tegevusajal peategelase vanuses. Muidugi nad võivad raamatus eri asju märgata, aga las märkavad.
16-aastasele võiks näiteks meeldida, kuidas kirjeldatakse mingeid tundeid, mida peategelane esmakordselt tunneb (või teadvustab), mingeid olukordi, kus ta varem pole olnud. On küll ilusalt mõjuv ja usutav, meeldis ka vanemale lugejale (minu näol). Vanemale lugejale meeldisid ka vihjed aja(loo)le, sellest tulenev olustik.
Suhete osas oli ehk paeluvaim Friederi arusaam vanavanematest ja suhe nendega. Vanaisa oli kõige salapärasem tegelane, kohati arusaamatu, aga esindas tüüpi, kes ilmselt paljudele päriselust tuttav ette tuleb.
Paljud teietasid seda vanaisa ja ta tahtiski, et nii oleks. Näiteks tema (kasu)tütar teietas teda kuni täiskasvanuks saamiseni. Saksa keeles on teietamine ka tänapäeval märksa rohkem tavaks kui meil, aga perekonnaringis teietamist esitleti siiski kui ka seal kummalist nähtust.
Peategelase kohta ütles Jaan Tootsen kaane küljes, et ta on nagu Arno Tali ja Joosep Tootsi segu. Ei vaidle. Ühest küljest tasane ja tundlik, teisalt teeb vahepeal spontaanseid tegusid. Nagu öeldud, peaks ta kusagil 16-aastane olema, aga minu jaoks mõjus kohati nooremalt, lapselikumalt.
Niuke raamat, et alguses oli pisut raske vedama saada, aga edasi läks ludinal. Kõike lõpuni ära ei seletatud.
Miks küll õigupoolest on nii vähe sõnu selle jaoks, mis on eriti ilus?
Suve oli tunda. Päris nii soe ei hakanud nagu Bradbury "Võililleveini" lugedes, aga aastaajatempel oli raamatul peal.
Tundus, et see Varraku Moodsa aja sarja 2023. aasta väljaanne, mida lugesin, oli kuidagi rabeda paberi peal. Lihtne olnuks lehtedele rebendeid tekitada. Ja muidugi sõna tank. See on raske sõna. Ennegi on raamatutes keegi tanki asemel tangis istunud.
Loodan, et "Suur suvi" oli hakatuseks ja nüüd hakkab Ewald Arenzi teisi raamatuid ridamisi eesti keeles ilmuma.
Kommentaarid
Postita kommentaar