Otse põhisisu juurde

Ewald Arenz "Suur suvi"


Nagu pealkiri vihjab, toimub tegevus suvel, täpsemalt ühe suve jooksul 1980ndate alguse Saksamaal. Frieder (pikemalt Friedrich) on ca 16-aastane poiss, kes oma õe Alma, vana sõbra Johanni ja uue sõbra Beatega mööda linna ringi hängib ja mitmesuguseid tegevusi ette võtab. Näiteks kohalikus ujulas erineva kõrgusega hüppelaudadelt sukeldumine. Kuna Frieder peab suve lõpus mitu järeleksamit tegema ja nendeks õppima, pole ta saanud ülejäänud perega koos puhkusele sõita ja peatub ajutiselt vanavanemate pool. Seal saab ta nii vanavanemate kui iseenda (mineviku) kohta üht-teist uut teada.
Ma ei suutnud kujutleda, et millalgi ei taha ma enam ellu natuke nagu mängu suhtuda. Et ma ei ole enam uudishimulik. Ei koge enam midagi esimest korda.
Algul mõtlesin (mingist kaane küljes nähtud arvustajast mõjutatuna), et see on raamat, mille sihtrühm pole lugemise ajal 16-aastane inimene. Olles läbi lugenud, usun, et on nii see 16-aastane kui ka viiekümnendates täiskasvanu, kes ise oli tegevusajal peategelase vanuses. Muidugi nad võivad raamatus eri asju märgata, aga las märkavad.

16-aastasele võiks näiteks meeldida, kuidas kirjeldatakse mingeid tundeid, mida peategelane esmakordselt tunneb (või teadvustab), mingeid olukordi, kus ta varem pole olnud. On küll ilusalt mõjuv ja usutav, meeldis ka vanemale lugejale (minu näol). Vanemale lugejale meeldisid ka vihjed aja(loo)le, sellest tulenev olustik. 


Suhete osas oli ehk paeluvaim Friederi arusaam vanavanematest ja suhe nendega. Vanaisa oli kõige salapärasem tegelane, kohati arusaamatu, aga esindas tüüpi, kes ilmselt paljudele päriselust tuttav ette tuleb.

Paljud teietasid seda vanaisa ja ta tahtiski, et nii oleks. Näiteks tema (kasu)tütar teietas teda kuni täiskasvanuks saamiseni. Saksa keeles on teietamine ka tänapäeval märksa rohkem tavaks kui meil, aga perekonnaringis teietamist esitleti siiski kui ka seal kummalist nähtust.

Peategelase kohta ütles Jaan Tootsen kaane küljes, et ta on nagu Arno Tali ja Joosep Tootsi segu. Ei vaidle. Ühest küljest tasane ja tundlik, teisalt teeb vahepeal spontaanseid tegusid. Nagu öeldud, peaks ta kusagil 16-aastane olema, aga minu jaoks mõjus kohati nooremalt, lapselikumalt.

Niuke raamat, et alguses oli pisut raske vedama saada, aga edasi läks ludinal. Kõike lõpuni ära ei seletatud. 
Miks küll õigupoolest on nii vähe sõnu selle jaoks, mis on eriti ilus?
Suve oli tunda. Päris nii soe ei hakanud nagu Bradbury "Võililleveini" lugedes, aga aastaajatempel oli raamatul peal.

Tundus, et see Varraku Moodsa aja sarja 2023. aasta väljaanne, mida lugesin, oli kuidagi rabeda paberi peal. Lihtne olnuks lehtedele rebendeid tekitada. Ja muidugi sõna tank. See on raske sõna. Ennegi on raamatutes keegi tanki asemel tangis istunud.


Loodan, et "Suur suvi" oli hakatuseks ja nüüd hakkab Ewald Arenzi teisi raamatuid ridamisi eesti keeles ilmuma.


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...