Freya Sampson "The last chance library"
Jules Wake "Covent Garden in the snow"
Michel Faber "Naha all"
Lugesin natuke sisututvustust. Seal öeldi, et üks naine sõidab Šoti mägismaal autoga ja võtab peale erinevaid hääletajaid. Edasi ei lugenud, sest juba tundus intrigeeriv. Miks ta neid peale võtab? On tal mingi plaan või tahab ta lihtsalt erinevate inimestega rääkida?
Lugesin natuke raamatut ja oligi huvitav. Õige pea sain aru, et see on ulmekas! Polnud üldse see, et naine on kirjanik ja kogub hääletajate käest raamatu jaoks ideid. Pigem oli naine ise lihttööline, kes tegutses kellegi teise suurema eesmärgi nimel.
Inimestele, kes ulmekate maailmas end koduselt tunnevad, on see kindlasti väga Sherlock! nüüd, aga ma sain ka vist aru, mis mõte neil on. Mõte on see, et inimesed (inimkond) end vahepeal kõrvalt vaataks. Et kui on mingi liik (meie mõistes tulnukad), kelle esindajad arvavad, et nemad on normaalsed ja õiged ja tavalised, siis nende jaoks on inimesed mingid imelikult käituvad tulnukad. Lihtne tegelikult. Kuna meie oleme inimesed, siis on päris raske mõelda väljapoole inimlikkuse raame. (Nagu mitteinimesed ei pruugi olla inimlike omadustega, sest nad pole inimesed.) Nojah, võib-olla ei saanud ma sellest päris esimest korda elus nüüd aru, aga seda raamatut lugedes taastõdesin.
Njah, praegu loen eestikeelse raamatu tagakaant ja see annab tegelikult ära, mis põhiidee raamatus on. Natuke arusaamatu, miks peaks.
Päris köitev oli lugeda.
Anton Tšehhov "Kajakas"
Mulle meeldis "Kajakas", see sisaldas just õigel hulgal sügavmõttelisust, dramaatilisust ja eriilmelisi karaktereid.
Ma pole päris kindel, mis žanrist see näidend olema pidi. Raamatus endas oli vist kirjas et komöödia, aga traditsioonilisel komöödia moel naerma ei ajanud, irooniliselt muhelema ehk küll. Ja mõeldes kui dramaatiliselt tegelased ise seda värki võtsid, võinuks ju ka melodraama olla.
Maitea noh, nagu varasemaltki on raske pikemalt seletada, miks klassika on klassika. On lihtsalt. Isegi kui mingi 21. sajandi raamat on ka väga hea, siis 100 aasta vanune on seda kuidagi teistmoodi. "Norra metsas" oli üks tegelane, kes luges ainult 50+ aastat tagasi ilmunud raamatuid. Sest kehv raamat ei peaks nii pikalt ajahambale vastu. "Kajakas" (aastast 1896) talle siis sobiks.
Kuuldemäng on ka olemas, seegi päris vana (1954). Vahepeal oli natuke naljakas, aga enamasti tekitas soovi seda etendust teatris näha.
J. D. Salinger "Kuristik rukkis"
See oli kolmas kord mul seda lugeda ma arvan, aga viimane kord oli üle 15 aasta tagasi. Ja nüüd oligi täitsa teistsugune raamat.
Eelmistel kordadel lugedes ei saanud (vist üldse?) aru või ei pööranud lihtsalt tähelepanu sellele, et tegemist on meie aja mõttes ikka mitu aastakümmet tagasi toimuva looga. Tegelased tantsivad svingi ja. Koolilapse suitsetamine on suhteliselt aktsepteeritav tegevus ja. Ilmselt räägib see raamatu kasuks, kui 21. sajandi (vanuse mõttes sihtrühma kuuluva) lugeja jaoks peategelane kogu oma käitumisega jätkuvalt kaasaegne tundub ja tegevusaeg rolli ei mängi.
Kui varasemalt lugedes tundus, et Holden on lihtsalt üks poiss, kes üsna huvitavalt räägib ja on oma südames hea, siis nüüd saan rohkem aru, miks ta mõnda inimest närvi ajab. Sihuke ajatu vihane (tegelikult kurb) teismeline. Kui taustalugu on teada, siis on mõistetav, miks ta nõnda käitub, aga see ei välista ärritamist. Südames on Holden hea poiss ikka endiselt.
Kuulasin kusagil poole raamatust inglise keeles audioraamatuna. Inglise keeles tuli paremini välja see natuke ülbe toon, mida Holden kasutab. Ja ropendamine tundus kraadi võrra kangem. Mõni koht veel oli eesti keeles tõlgitud vähemotseseks, ütleme. (Raamatu tõlge on ikkagi 1970ndatest, eks olid teised ajad.)
Kui see raamat alles praegu eesti keelde tõlgitaks, kujutan ette, milline võiks olla selle halb tõlge. Siin on piisavalt palju piisavalt raskesti tõlgitavat kõnekeelset teksti, et lihtne oleks mitte vaevuda ja kogu see lugu otsetõlkes ära raiuda.
"Kuristik rukkis" on klassik. Kui kooli ajal lugedes sain ehk vähem kui mõne muu raamatu puhul aru, miks selline raamat kohustusliku kirjanduse hulka kuulub, siis nüüd saan aru küll miks. Samas meeldis ta mulle kunagi rohkem kui nüüd. (Kui puhtalt lugemisrõõmust rääkida.)
November
Ja ilmekad kulmud on tal. |
Sügise lugemisbingo
Haarasin septembris taaskord linnaraamatukogust lugemisbingo. (Huvitav, et neil on need suve ja sügise kohta, aga talve ja kevade kohta pole veel näinud.)
Kuna sügisel läks päris kibedaks lugemiseks ja tõlgendasin siin asju päris vabalt, jäi ainult 3 ruutu täitmata.
Kvaliteetfoto, nagu ikka, läheb peale vajutades suuremaks |
- "Neljapäevase mõrvaklubi" asetasin trilleri alla vaid seetõttu, et Goodreads teda nõnda sildistas, ise poleks selle peale tulnud.
- "Paigad, kus olen avalikult nutnud" on õudus, sest mõned asjad, mis peategelasega juhtusid, olid õudsed. Raamat ise pole õudukas.
- "Tüdruk, kes sinust maha jäi" paigutus jumalate ja koletiste alla, sest suur osa tegevust toimus sõja ajal ja sõjas on ikka koletiste ja jumalatena käituvaid inimesi, muidu ei saaks sõda ollagi.
- "Return to the little French guesthouse" (tavaline naistekas) läks nõidade alla, sest mulle tundus, et üht tegelast püüti seal väga mustvalgelt nõiana kujutada.
- "Attachments" on hirmutav, sest seda, kui keegi loeb kellegi teise erakirju, võib võtta kui hirmuäratavat tegevust.
- Raamatu "Tunnid" tegelased olid ebatavalised, sest nad kõik olid mingil moel natuke Mrs Dalloway.
Siin ikka hakkasin juba väga enda kasuks tõlgendama. - "Väike Prantsuse külalismaja" on muinasjutu ümberjutustus, sest iga naistekas on seda tegelikult.
- Ebausaldusväärse jutustaja ruudu kohta mõtlesin, et kuidas üldse seda kunagi on võimalik ära täita, aga "Jelgava 94" 14-aastane alkoholiga katseid tegev noormees tundus isegi täitsa sobivat.
- Keelatud raamatu ruut on minu lemmik. Põhimõtteliselt võib võtta suvalise raamatu pealkirja, lisada sellele sõna banned ja guugeldada. Tundub, et alati tuleb välja mõni artikkel, kus seal või teises riigis (enamasti USA-s) on lapsevanemad mingi raamatu vastu üles tõusnud ja leiavad, et see pole ikka üldse sobilik koolis lugemiseks. Ka "Norwegian wood" polnud ses osas erand.
Ivan Turgenev "Isad ja pojad" ("Isad ja lapsed")
Väljaandes, mida mina lugesin (ilmunud 1936 kirjastuselt Loodus), oli raamatu pealkiri "Isad ja lapsed". Originaalis on ka "Отцы и дети".
Isad ja lapsed ses mõttes et mitu põlvkonda. Ja idee ilmselt oli selles, et kuidas nad omavahel suhestuvad, on nad erinevad või lõpuks tegelikult ikkagi sarnased? Ja kas sama põlvkonna inimesedki tingimata vaadetelt üksteisele sarnanevad. Tegelaskujusid oli mitmeid, erinevaid ja huvitavaid.
Lugedes tundus, et kogu asja lõpuni mõistmiseks olnuks vaja rohkem eelteadmisi Venemaa 19. sajandi ühiskonna kohta, või täpsemalt just selle hetke kohta, kui tegevus toimus. Ilmselgelt mõeldi mingite vestlustega enamat kui otsesõnu öeldud oli, aga lihtsalt vastavate teadmiste puudumise tõttu ei saanud aru.
See on üks tähtsaid Venemaa 19. sajandi romaane, aga raske on tema kohta midagi öelda. Mitte et halb raamat oleks, täitsa kena lugu ja on aru saada küll, milles tema klassikalisus seisneb. Õhuke on ka ja ruttu saab läbi, ei ole raske lugeda. Tore, et Ivan Turgenev selle kirjutas, mis muud.
Kristiina Kass "Samueli võlupadi"
Ei ütle, kes need on, see oleks spoiler. |
Haruki Murakami "Norwegian wood"
Pika looga raamat minu ajaloos. Ostsin selle enam kui 10 aastat tagasi, siis kohe ei lugenud. Mõnda aega hiljem hakkasin lugema, aga lugesin ainult natuke (ei tea, miks). 2013. aastal hakkasin uuesti lugema. Väga kaugele ei jõudnud, aga see vähene meeldis.
Sel aastal on mul vaate laiendamise mõttes lugemisbingos ruut "Tegevus toimub Aasias". Järjekordne katse seda raamatut lugeda lõppes võidukalt.
Sain lugedes kiiresti aru, et parim aeg seda lugeda olnuks siiski just 10+ aastat tagasi vanuses ca 20. Nüüd meeldis ka, aga siis oleks ilmselt meeldinud kohe veelgi rohkem. See on raamat just selliseks vanuseks, kus tundmused (nt igasuguse kunsti ja elusündmuste suhtes) on väga tugevad. Eks ole ju tegelasedki siin kusagil 20-aastased. Tahame või mitte, aga "Norwegian wood" kuulub tegelikult tänapäeva armastatud ja vihatud žanri young adult hulka. Ja kuigi siin tegevus 60ndate lõpus toimub, on teemad sarnased ka 21. sajandil. (Vaimne tervis on praegu ilmselt kuumemgi teema kui siis.)
Usun, et raamatu tegelastel on potentsiaali mõnele inimesele oma diibi olekuga närvidele käia. Teisalt, kui üldse on hea aeg jube diip olla, siis hilisteismeiga on ilmselt see aeg. Ses mõttes tõetruu.
Mulle tegelased meeldisid, ei käinud närvidele. Oli mitmeid erinevaid tüüpe. Seetõttu oleks "Norwegian wood" hea raamat, mille kohta kusagil kirjanduse tunnis tegelaste analüüsi teha, inimeste omadused joonistuvad hästi välja. Ja vist küll iga tegelase puhul oli aru saada, miks sellist tegelast oli sinna raamatusse vaja. Selle eest hinne 5.
Näe, unustasin kirjutada, mis sisu oli. Toru-nimeline noormees käib 1960ndate lõpus Tokyos ülikoolis. Tema sõbrad on Naoko (Toru enesetapu sooritanud sõbra Kizuki tüdruksõber), Midori (energiline ja uudishimulik tütarlaps), Reiko (hilistes kolmekümnendates naine, kellega on üht koma teist elus juhtunud), Nagasawa (enesekindel naistemees) ja mõni veel.
Tegelikult on raske kirjeldada, mis siin juhtub, sest peale mõne väga suure sündmuse (mida ei taha ette ära öelda) ei juhtu juhtumise mõttes just väga palju. Inimesed vestlevad, Toru mõtleb.
Aga. See, et lugu voolab ja midagi ülisuurt kogu aeg ei juhtu, ongi ehk Murakami tugevaim külg? Mõtlesin siin, et mis see on, mis temast sihukese jumaldatud kirjaniku teeb. Vist ongi see, et huvitavad karakterid ja hästi jutustatud? Mida ikka ühelt raamatult veel tahta?
Siiski oli see raamat ikka natuke imelik. Mitte halvas mõttes, aga ei tea ka, kuidas täpselt. Igal juhul sain juba mitu päeva tagasi selle loo läbi ja vahepeal tuletab ta ennast ikka meelde. Alati ei ole nii.
Vaatasin raamatu põhjal tehtud filmi ka. Esteetiliselt väga paeluv, aga minu jaoks mõjus natuke eraldi tükkidena. Kui olid enne raamatut lugenud, said aru, kuidas tükid kokku sobituvad, kui polnud, siis võib-olla ei saanud. Film polnud ka väga raamatutruu iga koha peal (mis muidugi polegi kohustus).
Igal juhul ma mõtlen, et ei anna seda raamatut nt Raamatuvahetuses ära, sest tundub, et võiks olla sihuke asi, mida teist korda ka lugeda.
Jānis Joņevs "Jelgava 94"
Läti kirjandus on nähtus, mille osas mul, kui V. Lacise "Kaluri poeg" välja arvata, kogemused puudusid.
Pealkiri "Jelgava 94" tähendabki seda, et tegevus toimub Jelgavas aastal 1994 (ja 1995). Kirjutaja on 14-aastane noormees Jānis ja lugu algab Kurt Cobaini surmapäeval 5. aprillil. Niisiis on kõigepealt grunge, hiljem on Jānis ja sõbrad juba metallistid. Vähemalt arvavad, et on.
Pole Lätis 90ndatel käinud ega elanud, aga nii palju kui neid Eesti 90ndatega võrrelda saab (ja arvan, et väga palju saab), on see täitsa tabav raamat. Olustikukirjeldused on usutavad ja natuke nagu tuttavad.
Päris suur näitaja on, et naersin vahepeal. Tavaliselt ma ei naera lugedes (teen tähelepaneku, et nüüd naljakas koht, aga ei naera). Aga siin esines väga lampe lauseid. Ja kogu see 14-aastase poisi mõttemaailm ja eneseotsingud... mis on lahe ja mida üldse tegema peaks. Tundus tõetruu ja humoorikas.
Lisaks peategelasele oli raamatus väga palju muid tegelasi. Tõesti kümnetes nimesid käib läbi. Kuna neid nii palju oli, tegin järelduse, et nad pole eriti olulised, et ma ei pea neid kuidagi meeles hoidma ega neist midagi arvama. Kui autoril kuidagi teisiti mõeldud oli, siis oleks ilmselt pidanud neid tüüpe vähem olema.
Kuigi oli ka päris palju viiteid erinevatele metallibändidele, siis ei seganud, et neist mõnda nime vaid kuulnud olin. Sest olulised polnud bändid, vaid see, miks noorukid neid kuulasid. Niuke täiskasvamise lugu. Raamatu päris lõpp rääkis natuke ka sellest, millist elu peategelane 21. sajandil ca 30-aastasena elas.
Tore, et kaasaja Lätis kirjutatud raamat on eesti keelde tõlgitud. Mis tõlkesse ja toimetamisse puutub, siis selle, mille kohta lugedes mõtlesin, et on ikka natuke veider ja kas see on taotluslikult nii tehtud, on üks Sirbi artikkel kohe korralikult ette võtnud.
"Jelgava 94" on Lätis väga populaarne raamat, edetabelitesse valitud jms. Film on ka tehtud temast. Kes vene keelt mõistab, saab torust vaadata (maitea miks see seal venekeelsena on).
Josie Silver "Üks päev detsembris"
Mark Twain "Prints ja kerjus"
Ma vist ei olnudki seda varem lugenud. Ainult niipalju ehk kui mõni katkend kusagil kunagises õpikus/lugemikus. Peab ütlema, et oli üllatavat küll.
See, et Mark Twain selle loo kirjutas, oli ka korraks nagu taasavastus. Vist teadsin küll, aga kui keegi küsinud oleks, poleks osanud öelda. See, et raamat esmakordselt juba 1881. aastal ilmus, oli ka päris huvitav teadasaamine.
Ja see oli üllatus, et printsi ja kerjuse lugu toimub tegelikult pärisajaloos. Ei ole mingit väljamõeldud kuningriiki ja võltshiilgust. Prints on Henry VIII ja Jane Seymouri (3. naine) poeg ja tulevane kuningas Edward VI. Kerjus, jah, on ilmselt välja mõeldud.
Seoses sellega, et on pärisajaloos jutustatav lugu, on siin ka üsna mitmes kohas päris detailseid kirjeldusi. Eks ta suurendas usutavust. Õnneks jäi kirjelduste hulk normaalsuse piiridesse, päris sellist tunnet ei tulnud, et kaua võib, jõua juba asjani.
Aga noid kirjeldusi ja üldse seda raamatut lugedes tuli mitut puhku pähe, et väga kasulik oli see kunagine kirjandustunni praktika, kus tekstist võõrad sõnad vihikusse kirjutasime ja need siis koos õpetajaga ära seletati. Vaevalt oleks kusagil algklassis teadnud, misasi mõni mitra või hellebard on.
Sisu osas jäeti üks ilmselgena tunduv küsimus küsimata. Võib-olla see oligi vastus, et üldse ei küsitud. Juhusejumal valitseb maailma jms.
Katie van Ark "The boy next door"
Juba ammu tahan lugeda mõnda head spordidraama raamatut. Proovisin aasta alguses Mihkel Tiksi "Korvpalliromaaniga", ei läinud üldse käima ja jäi pooleli. Nüüd vaatasin, et lugu iluuisutajatest võiks ju vähemalt iluuisutamise tõttu tore olla, kui ka muust sisust suurt ei oodanud.
Otse välja öeldes oli see kõige halvem raamat, mida viimaste aastate jooksul lugenud olen. Ütleme niimoodi viimase viisaastaku jooksul. Sellel olnuks nagu selgroovigastus - lehekülgi ja lehekülgi juttu, aga lugu lihtsalt ei püsinud püsti. Mingi arusaamatu draama koos sama arusaamatute tegelastega. Vahepeal meenutas fan fictionit, mida peatükk peatüki haaval kirjutatakse ja avaldatakse ja võimalikult pikaks venitatakse. (Aga tuleb tõdeda, et mõnikord on asjade fan fictioniga võrdlemine fan fictioni solvamine.)
Üks asi mulle meeldis siiski. Ühe noormehe põhinali oli see, et ta varastas ära treeneri kabineti ukse. Korduvalt. See oli naljakas.
Aga siiski, selle raamatu asemel soovitan tõelist iluuisutamist. Lisaks sellele, et on ilus, on ka hariv. Väga hea koht, kust (klassikalise) muusika katkeid kuulda ja uusi lemmikuid leida.
Eva-Lotta Kiibuse selle hooaja vabakava on filmimuusikapõhine.
Ühtlasi, kuldne kleit olümpiahooajal on tubli lähenemine.
Näe, juba unustatud see raamat.
Helen Pollard "Väike Prantsuse külalismaja" 1-3
3-osaline naistekasari, niisiis. 1. osa tagakaanel räägitakse kvaliteetsest ajaviitekirjandusest, aga see pole see, pole see...
Inglanna Emmy läheb elukaaslasega Prantsusmaale puhkusele, avastab seal, et mees petab teda, ja ulatab abikäe külalismaja pidavale härrasele, kelle naine on ka teda petnud.
Muidugi on need raamatud klišeesid täis ja ettearvatavad, paljude kohtade peal puhas sulajuust, mitmes kohas süžeeliinidega, kust võiks kinni hakata ja närida. Aga. Ikka tekib mõte, et mis lood need siis on, miks nad olemas on? Ja miks ma lugesin just läbi kolm kirjandusliku väärtuse mõttes üsna küsitavat raamatut.
Otsisin, aga ei leidnud Eestis kaitstud lõputöid selle kohta, milliseid ühisjooni on naisteka-tüüpi raamatutel muinasjuttudega. Viimaste kohta tehakse lõputöid küll, aga peamiselt mingist lastega seotud vaatenurgast (kuidas muinasjuttude lugemine mõjutab laste selle ja tolle asja arengut vms). Aga naistekad on ka ju muinasjutud, lihtsalt teisele sihtrühmale. Võta muinasjutu tunnused ja vaata, kas enamus neist naistekale kohalduvad. (Sherlock, ma tean.)
Ilmselt kirjandust tudeerivad inimesed leiavad sedasorti kirjanduse liiga madala olevat, et seda kuidagi uurida. (Või teen liiga?) Maitea, minu arvates oleks huvitav. Kas naistekad on sisuliselt muinasjutud, ja kui on, siis kas põhjus, miks neid loetakse, on ka sama?
Teine võimalus on mõelda, et sellised raamatud on nagu rämpstoit. Mõtled, et see pole vist hea, ometi sööd edasi. Näe, üks osa on veel olemas, andke ette!
Mis toitu ja jooki puutub, siis neis raamatutes käib tohutu joomine. Kui keegi teeks joomismängu "Võta pitsike iga kord, kui mainitakse teed ja/või teejoomist", siis ta jooks ennast laua alla. Veinijoomise mainimisega on umbes sama lugu. Ilmselt tahavad raamatud olla korraga inglaslikud ja prantslaslikud ja seda üritatakse muuhulgas rahvusjookide kaudu saavutada.
Oktoober
Sarjad
Peategelane Aine |
Teate neid tänapäeva sarju, kus põhimõtteliselt iga tegelane esindab mingit vähemusgruppi? Need mõjuvad tihti pingutatuna, kvooditäitmisena. Aga Sex Education on sihuke seriaal, mis mõjub loomulikuna. Saadki aru, et kui võtta 10 suvalist inimest, siis neil kõigil on mingi teema. Mitte ei pea alustama sellest, et leida inimesed, kellel on mingi teema ja siis moodustama neist kümnest gruppi. Maitea, on see arusaadav mõte? Ühtlasi see on hea komöödia (see kõige raskemini teostatav žanr).
Filmid
Nemad teevadki bändi |
Raamatud
The revolving door of life
Beautiful world, where are you
Väike Prantsuse külalismaja
Jojo Moyes "Tüdruk, kes sinust maha jäi" / "The girl you left behind"
Mul oli vaja lugeda sellist raamatut, mille autoril oleks minuga samal päeval sünnipäev. Kuna tundus, et Knut Hamsunit ei suuda ehk hetkel piisavalt hästi vastu võtta, mõtlesin, et Jojo Moyes oleks hea lihtne valik. Tema kuulsat raamatut "Me before you" olin lugenud ka ja too oli väga kena raamat.
"Tüdruk, kes sinust maha jäi" oli ka kena raamat. Selles mõttes, et autoril on kahtlemata olemas kirjutamisoskus ja jutustamisoskus, lugeja saab lugeda kohe ludinaga, on põnev ja puha.
Lugu hargneb kahes ajas - I maailmasõja ajal Prantsusmaal ja kaasaja Londonis. Esimese loo peategelane on Sophie, kelle kunstnikust mees on sõjas ja koduküla sakslaste poolt okupeeritud. Teise loo üheks peategelaseks on maal Sophie'st, mille üks naine on mehelt kingiks saanud.
Lugu võtab kohati ikka päris uskumatud pöörded, raamatu lõpp keerab täitsa seebiks ära. Ühtlasi kisuvad tegelased kaunis mustvalgeteks. (Ühe kindla erandiga küll.) Ja siin on mitmeid kohti tegelikult, kust saaks kinni võtta ja norida. Et asjad pole loo mõttes päris selged või loogilised.
Tegelaste osas pani mind muigama sakslasest sõjaväelane (komandandihärra), kes oli intelligentne mees, huvitus kunstist ja teadis selle kohta asju. Ütles, et tahtis isegi kord kunstnikuks saada, aga polnud piisavalt hea. Maitea, kas kellelgi veel tuleb sellega meelde mõni kuulus ajalooline isik?
Lugesin raamatut vaheldumisi eesti ja inglise keeles ja mõlemad olid täitsa loetavad. Küll peab ütlema, et sigaret on ikka veel sigaret ja sigarett pole lubatud (kes iganes eestikeelses raamatus õigekirja eest vastutas, paistis teisti arvavat).
Praegu mõtlen et näe, huvitav, selle raamatu pealkiri sisaldab koma. See polegi üldse tavaline. Raamatute ja laulude pealkirjades tavaliselt pole koma.
Richard Osman "Neljapäevane mõrvaklubi"
Mõned head laused raamatust:
- Kui vahel ei nuta, nutad lõpuks kogu aeg.
- Pealegi on teada-tuntud tõsiasi, et kodus tehtud kookides pole kaloreid.
- Hoiad end kuidagi vee peal, sööd rohkem, naerad vähem. (Tabav ju, ei?)
- Äpp on nagu internet, ainult telefoni jaoks.
Michael Cunningham "Tunnid"
Tegevus toimub kolmes ajas: 1920. aastail elab Virginia Woolf Londoni lähistel, 1940. aastail Laura Brown Los Angeleses ja 1990. aastate lõpus Clarissa Vaughan New Yorgis. Kõigi tegelaste elus on mingi seos Woolfi romaaniga "Proua Dalloway" ja kõigi tegelaste elust kujutatakse üht päeva. Ongi tunnid. ("Tunnid" oli ka "Proua Dalloway" tööpealkiri.)
Tahaks öelda, et need tegelased, kes pole Virginia Woolf, kujutavad võimalikke versioone temast? Ilmselt oleks näinud ka rohkem seoseid Woolfi ja Cunninghami raamatu vahel, kui oleks "Proua Dalloway" läbi loetud, aga meeldis ka nii, et olin enne vaid "Proua Dalloway" sisukirjeldust lugenud.
Julie Summers "Dressed for war : the story of Audrey Withers, Vogue editor extraordinaire from the Blitz to the Swinging Sixties"
See, kelle ümber tegevus käib, on niisiis Audrey Withers, Briti Vogue'i peatoimetaja aastail 1940-1960.
Kuigi põhimõtteliselt oli tegemist elulooga, kirjeldatakse tegelikult isegi rohkem aega, või inimest ajas. Sellest, milline inimene oli Audrey Withers, küll räägitakse (minu meelest kohati päris ülistavalt), aga muud teemad on tähtsamad. Millised probleemid kerkisid ajakirjanduse ette seoses II maailmasõjaga, mida pidi tegema, et ajakiri saaks ilmumist jätkata, miks oli oluline (ja riiklikult toetatud), et naistele suunatud ajakiri ilmumist jätkaks jne. Või sõjaga mitteseotult - kuidas olla hea (väike)veli suurele Ameerika Vogue'ile ja ikka britilikuks jääda.
Audrey Withers, öeldi raamatus, ei olnud otseselt moevärgis eriline käpp. Ta oli pigem hea toimetaja ja juht, kes oskas valida vajalikes teemades kompetentsed töötajad.
Samamoodi polnud vaja olla moevärgis käpp selle raamatu lugemiseks. Oli hariv. Ainsad moeajakirja toimetajad, keda seni oskasin nimetada, olid fiktsionaalne Miranda Priestly ja tema võimalik prototüüp Anna Wintour, nüüd sai ühe juurde.
Fashion is indestructible (Cecil Beatoni foto, ilmus Vogue'is A. Withersi tellimusel 1941. aastal) |
Sally Rooney "Beautiful world, where are you"
Arvasin lugema hakates (varasema kogemuse põhjal) teadvat, milline umbes see raamat saab olema. Ei pannud mööda.
Siin on kaks umbes 30-aastast sõbrannat, kirjanik ja keeletoimetaja, kes asuvad üksteisest füüsiliselt eemal ja vahetavad e-kirju. Nõnda et üks teema on nende sõprus, onju. Siis on kirjades teemaks ka nende suhted meestega (mõlemal on mingi mees, kellega on mingi värk). Ülejäänud osa kirjadest moodustavad diibid mõttearendused maailma, tsivilisatsiooni, inimeste jm suurte teemade kohta.
Viimased mõjuvad (vähemalt minu jaoks) pigem üleolevalt. Mitte et nad üksteise suhtes sooviksid üleolekut demonstreerida, vaid pigem nii et oo, vaadake, milliste väga sügavmõtteliste teemadega meie oma päid vaevame. Noh, ja see, miks säärased lõigud siin raamatus üldse on - autoril olid mingid arutlused maailmaasjadest ja leidis koha, kus neid laiemale avalikkusele tutvustada. Kus mujal kui oma raamatus. Loogiline vist, aga mitte päris loomulik igal hetkel.
Õnneks on konkreetsed e-kirjad suhteliselt lühikesed, minnakse peagi tagasi tegevuse juurde. Ja vot selles tegevuses ajab tegelaste käitumine vahepeal ikka närvi küll.
Aga mõelgem natuke. Kas see, kui keegi käitub irratsionaalselt või ennasthävitavalt, peab olema ilus? See ju ongi tihti kõrvaltvaatajale ärritav. Ja võib tekitada mõtet et miks ta ainult viriseb ja midagi ette ei võta. Nii et ses mõttes on autor siin asjaga hakkama saanud, kirjeldus pädeb. Aga kui palju ma hoolin neist inimestest? Ega alguses ei hooli küll. Kui natuke edasi mõelda, et võiksin ise olla mingis olukorras keegi neist, siis läheb juba tõenäolisemaks, et mind kotib.
Kõik selle autori raamatud on jutumärkideta ja kõnekorra vahetumist vestluses ei märgita alati reavahetusega ära. Eesmärk on, et vestlus mõjuks orgaanilisemalt. Mõjub ka, aga ühtlasi on raskem jälgida. Samas üldise loetavuse mõttes on see tubli raamat, ei sunni punnitama.
Lisaks noile diipidele arutlustele on raamatus mitu lihtsat head mõtet. Näiteks see, et sõprusest/suhetest rääkivaid raamatuid peetakse tihti kuidagi triviaalseteks. Aga kas me ikka peaks neid teistest kehvemateks pidama kui tegelikult on see põhiteema ka meie eludes ja võime seetõttu üsna kindlad olla, et see inimesi huvitab?
Või ühe peategelase tõdemus: I find it hard to believe anything really bad about myself when I consider how much he loves me.
Ilmselt see raamat ei jäta külmaks, meeldib ta siis või ei meeldi.
September
Seriaalid
Daniel Brühl on peaosas |
Filmid
Diana on see laps |
Raamatud
Paigad, kus olen avalikult nutnud
Nick Hornby "Just like you"
Lucy on 42-aastane lahutatud kahe lapse ema, ka õpetaja/osakonnajuhataja koolis. Joseph jällegi on 22-aastane juhutöödest elatuv emaga koos elav mustanahaline noormees. Raamat on ühest küljest nende armastuslugu, aga kuna tegemist on nii erinevate taustadega inimestega, siis on see ka palju muud.
Ühest küljest muidugi mida teised arvavad? teema, teisalt see, et kahe inimese omavahelistes suhetes tuleb kogemuste hulga erinevus ja ka lihtsalt kogemuste erinevus üsna kiiresti esile.
Lugu toimub 2016. aastal mingis Londoni piirkonnas kõigepealt Brexiti hääletuse eelsel ja siis järgsel ajal. On tegelasi, kes hääletavad Euroopa Liitu jäämise poolt, ja neid, kes hääletavad lahkumise poolt.
Mingil hetkel hakkas tunduma, et Lucy ja Josephi suhe oligi mõeldud Brexiti metafoorina. Et see võib paljudele imelik tunduda, aga asjad lihtsalt on nii nagu nad on, ja nüüd tuleb siit edasi minna. Ka raamatu päris viimane lause käib justkui mõlema teema kohta:
All they could do was walk, and see how far they could get.
Selgub, et "Just like you" on Nick Hornby kuues üllitis, mida lugenud olen. Paljus sarnane eelmistega - lihtne lugeda, ei ole igav, tegelaskujud loodud nõnda, et pigem elad neile kaasa. Aga mul jäi midagi puudu, et seda päris heaks pidada.
Holly Bourne "Paigad, kus olen avalikult nutnud"
Lugema hakates olin üllatunud, kui selgus, et peategelased on 16-aastased. Pidi ju olema raamat täiskavanutest? Tutvustuses kirjutati: Amelie armastas Reese´i. Ja arvas, et mees armastab ka teda. Kuid siis tekkis tunne, et armastus ei peaks olema nii valus. Nii hakkabki ta oma lugu lahti harutama, külastades kõiki kohti, kus Reese on ta nutma ajanud. Sest kui ta suudab aru saada, mis valesti läks, saab ta ehk lõpuks ka selgeks, kuidas sellest mehest üle saada.
Ei tahaks kedagi solvata, aga 16-aastane mees on küll natuke ootamatu.
Niisiis, Amelie ja Reese on lahku läinud ja Amelie jutustab meile, mis juhtus. Juhtunu sisuks on väärkohtlemine (peamiselt vaimne aga ka füüsiline).
Küsimus, mis lugedes ruttu tekib: kas tunned sellele tüdrukule kaasa? Või, kui kaastunne on halb sõna, kas saad temast aru? Sest saab ka mõelda, et kui Amelie laseb sel poisil endaga halvasti käituda, siis see on tüdruku enda süü. Ta ju käitub ise ka mitmes olukorras valesti ja...
Sel juhul võib raamatu kohe kinni panna. Sest siin on üsna ühemõtteliselt sõnumiks, et mitte keegi ei vääri halvasti kohtlemist ega väärkohtlemist. (Kui arvad, et väärib, siis võid praegu vaadatava akna ka kinni panna.)
See on ilukirjanduse kastmega üle valatud eneseabiraamat tegelikult. Holly Bourne'il, mulle tundub, on kõik väga kindla eesmärgi ja sõnumiga raamatud. Aga loodan, et tal on (või tuleb) ka mõni raamat, kus väärkohtleja on naine ja kannataja mees. Lihtsalt võrdsuse mõttes.
Mul oli siin algselt ka suur lõik sellest, kui halb oli seda raamatut eesti keeles lugeda. Puine otsetõlge inglise keelest, mitmed sõnad lihtsalt vales käändes, väljendid, mida eesti keeles sel moel ei kasutata jne. Aga. Ma olen nüüd väga rahulik ja juba kustutasin selle lõigu ära. Rahu välja! Oi, kas nii ei öeldagi eesti keeles?
Lühidalt: dramaatline lugu, aga õpetlik. Nii võib juhtuda.
Helen Simonson "The summer before the war"
Olin kindel, et see raamat saab mulle väga meeldima. Tegevus toimub 1914. aastal Sussexi väikelinnas Rye's, see on lubav alguspunkt. Pealkiri on aga tegelikult pisut eksitav - suur osa tegevust toimub siiski suvel, kui sõda juba käib.
Rye linna saabub noor ladina keele õpetaja Beatrice. Ladina keele õpetamine pole tollal naisterahva jaoks päris tavapärane elukutse, seetõttu leidub neid, kes asju teisiti korraldada üritavad, aga leidub ka toetajaid. Linnarahvast on igasugust, ühesõnaga. Seda peegeldab ka inimeste käitumine, kui Rye'sse Belgia sõjapõgenikud tulevad.
Tjah, see raamat. Alguses lugesin, mõtlesin, et näed kui tore, kirjeldab olustikku ja inimesi. Seltskondliku vestluse hulk ja sisu tuletas pisut Jane Austenit meelde. Probleem tekkis siis, kui midagi muud ei tulnudki. Sai veerand raamatut loetud, sai pool loetud ja midagi ei juhtunud. Pigem oli mitmeid selliseid stseene, mille oleks vabalt võinud välja jätta. (Paberkujul pea 500 lehekülge oli selle teose jaoks ilmselgelt liiga palju.)
Muidugi peab märkima, et mulle tegelikult meeldivad paljud raamatud, kus midagi ei juhtu, aga siin jäi Alexander McCall Smithist (meister kirjutama raamatuid, kus midagi ei juhtu) küll palju puudu. Pigem tekkis aina küsimus, miks sihuke raamat kirjutatud on.
Pagulaste teema oli muidugi tänuväärne. Meenutamaks, et see pole mingi 21. sajandil tekkinud küsimus.
Kusagil kahe kolmandiku peal hakkas lõpuks juhtuma ja siis küll niimoodi, et enam polnud igav. Sõjasündmused ja sihuke värk. Ehk see oligi eesmärk? Et esimene ots on vaikne ja unine väikelinnaelu ja tagumine ots vastandub sellele teravalt sõjadraamaga? Kui ka nii oli mõeldud, siis minu jaoks kuidagi see kiirema tegevusega osa mõjus kiirustatuna. Selleni oleks võinud rutem jõuda ja temast pikemalt kirjutada.
Aga. Ilmselt kõige olulisem on, et raamatu lõpuks sain aru, miks ta kirjutati.
Eesti keelde pole seda tõlgitud, aga see on just selline raamat, mida võiks eesti keeles heas tõlkes lugeda, sest, nagu öeldud, oli siin palju kirjeldavat teksti, kus ikka oleks mida tõlkida. Selliseid uhkeid kirjandusliku väärtusega sõnu, mida tavapärases ingliskeelses tekstis ei kohta. Autor pole mingi ärkasin hommikul ja mõtlesin, et hakkaks kirjanikuks.
Mõned head ütlused:
- She was of that certain age when the bloom of youth must give way to strength of character (käis ühe 40+ naisterahva kohta)
- Indefinite plans are the worst to rearrange
- I'm pretty sure wars would be shorter if we weren't all so eager to read about them (Inimene ja ajakirjandus. Olen korduvalt sama mõelnud.)
- I am free, not free from fear of death, but from believing I can control death (Kuidas sõjas olles mitte hulluks minna.)
Rainbow Rowell "Landline"
Täna on raamatulugemispäev!
Mingi kalendri järgi on täna raamatulugemispäev. Samas on ka edasilükkamise lõpetamise päev. Üsna irooniline, et need on samal päeval, sest raamatu lugemine on parimaid viise mingeid muid asju edasi lükata. Igal juhul. Mingi küsimustik.
2. How many books have you read this year?
Tuleb välja et 40.
3. How have your reading tastes changed from when you were a child?
Ma arvan, et väga ei ole tegelikult. Ei meeldinud väiksena igasugused haldjalood (väljaspool muinasjutte), ei ole ka suurem asi täisksvanute haldjalugude lugeja.
4. Physical book or e-book?
Pigem füüsiline. Aga. E-raamatute olemasolu on rohkem kui ühel korral kasulik olnud, seega ei pane ka neid pahaks. Pluss e-raamatut on enamasti kergem lugeda mingis kummalises asendis olles.
5. Where do you love to read?
Pole lemmikkohta. Pigem võib välja tuua, et laua taga istudes reeglina ei loe ja liikuvates sõidukites ka mitte.
6. Are you a writer?
Kui writer nagu kirjanik siis ei. Kui writer nagu inimene, kelle jaoks kirjutamine pole ebameeldiv tegevus siis jah.
7. What was your very first baby book?
Pole aimugi, kas mul midagi sellist oli. Tähtedega puuklotsid olid.
8. What was the first book you read on your own?
Jällegi ei mäleta. Aga hakkasin lugema suhteliselt varakult, sest kõigis mälestuses, mis mul on, oskan juba lugeda.
9. How many books have you read in total?
Tuhandele lähemal kui viiesajale? Pole aimugi tegelikult.
10. What has been the longest gap between books?
Päris mitu kuud.
11. What are your favourite genres?
Draama. Mitte nagu näitekirjandus, vaid see žanr, kus tegelased on pärisinimesed ja nendega juhtuvad (suhteliselt) realistlikud asjad.
12. What books make you happy?
Sellised, mida on lihtne lugeda, seega ka lihtne sisse elada. Ja kui hästi sisse elada, siis tõuseks nagu jalad natuke õhku. Ilmselt peab mingi samastumise faktor ka olema. Kas tunned, et mõni tegelane on sinusarnane või juhtub temaga midagi, mis tahad, et ka sinuga juhtuks.
13. What books have made you uncomfortable? Why?
Päris huvitav sõnastus. Ilmselt ülirealistlikke vägivallakirjeldusi sisaldavad raamatud.
14. Can you read anywhere? Moving vehicle? Rollercoaster?
Eip, liikursõidukites ei loe.
15. How do you bookmark books?
Mul on väga palju järjehoidjaid, võib neist mõne valida. Võimalik on ka lihtsalt raamat kinni panna ja edasi lugedes õige koht üles otsida.
16. Policy on book-lending?
Vist ei ole väga hea laenaja, kuna olen ise üsna niuke mitte kaasi painutav ja lehti määriv lugeja. Teisalt pole laenamist ka väga palju ette tulnud.
17. Do people know you’re a bookworm?
Ilmselt esimene asi, millega päris mitu inimest mind kirjeldaks.
18. How well do you take care of your books?
Mul pole väga palju raamatuid, eelistan pigem lugeda kui omada. Aga eks pühin riiuli pealt tolmu ikka.
19. Can you read in other languages?
Inglise keeles jah, rootsi keeles olen ka mõne läbi punnitanud lugeda.
20. What is a total book turn-off for you?
Mis väljanägemisse puutub, siis ei meeldi, kui raamatust tehtud filmi-/seriaaliversiooni pilt pannakse raamatu kaanele (võib-olla töötab reklaamina, aga näitab fantaasia puudumist). Sisu mõttes ei meeldi eneseimetelejate kirjutatud raamatud, kus autor paneb jube diipi juttu, aga lugeja ei saa kottigi aru. Halvad tõlked on ka halvad lugeda ja trüki- või õigekirjavigu täis raamatud.
21. What is an essential element of a good book?
Suuresti vist kaks varianti: 1. peab üsna ruttu õnge sisse viskama (ehk peab hakkama huvitama, mis juhtub) ; 2. nii ilusas/rikkalikus keeles kirjutatud, et tahan kasvõi sellepärast lugeda.
22. Genres you rarely read?
Ulme. (Aga olen ka teada saanud, et ulmel ja ulmel on vahe, nii et mõni ulme pole üldse välistatud.)
23. Do you read non-fiction?
Vahepeal ikka tuleb ette, enamasti vist ajaloo teemal.
24. Do you read reviews on a book before you read it?
Enamasti mitte. Aga võib juhtuda, et loen kusagilt mingit arvustust ja sellepärast tahan raamatut lugeda.
25. Do you judge a book by the cover?
Natuke.
26. Do you read cover to cover or sometimes skim parts?
Kaanest kaaneni. Ainult mingite kooli jaoks vajalike raamatute puhul võisin mingeid osi lugeda.
27. Do you always finish a book, even if it is dull?
Enamasti üritan lõpuni lugeda, aga alati ei õnnestu. Tundub, et see on seotud mingite perioodidega, sest kui pooleli jätan, siis tihti juhtub seda mitme raamatu puhul järjest. Ilmselt pole korralikku valmisolekut vms.
28. How do you organise your books?
Kõige laiem jaotus: 1. raamatud, mida olen lugenud ; 2. raamatud, mida ei ole veel lugenud ; 3. raamatud, mida tahaks ära anda. Aga loetud raamatute puhul on veel alamkategooriad.
29. Favourite book this year?
Maitea. Kristiina Ehin "Janu on kõikidel üks" näiteks. Kui luuletus ei lähe, siis Benedict Wells "Üksilduse lõpp" (see on natuke masendav jällegi).
30. Favourite quote about books?
Ei mäleta, kuidas see täpselt oli, aga umbes nii, et kui ahv raamatusse vaatab, siis sealt ei saa apostel vastu vaadata. Kõlab natuke teravalt, aga mu meelest seda võib näha ka üldisemalt - iga inimene näeb raamatusse vaadates erinevat asja / mõistab seda erinevalt jne.
Rainbow Rowell "Attachments"
Selle raamatuga on üks põhiasi, mis tuleb ära otsustada. Kas see, kui keegi loeb kellegi e-kirju ja õpib teda seeläbi tundma, on judisemapanev (see on creepy eesti keeles, muide)? Kui on, siis ei maksa seda raamatut lugeda. Kui on võimalik säärane tegevus endale ära seletada, võib see raamat olla täitsa nunnu.
Lincoln töötab ühe ajalehe juures IT-turvalisuse spetsialistina. Talle ei meeldi see töökoht. Ühest küljest seetõttu, et tal pole seal suurt midagi teha, teisalt seetõttu, et tema sisuliselt ainus ülesanne on lugeda töötajate e-maile. Selliseid, mis on mingi ohtlikuks arvatava sõna või väljendi kasutamise tõttu välja sõelutud.
Ta satub lugema kahe naisterahva kirjavahetust, kus hoolimata töömeili kasutamisest käsitletakse isiklikke teemasid. Lincolni ülesanne oleks neile teavitus saata, et nad töömeili kasutamisse ettevaatlikumalt suhtuksid, aga ta ei tee seda, vaid loeb nende kirju edasi.
Nüüd ongi see koht - kas selline käitumine on judisemapanev või pole? Ma suutsin lugeda nii, et polnud, sest kuna tegemist oli peategelasega ja lugejale räägiti, kuidas ta on täitsa tore poiss, siis ma uskusin kirjutajat.
Pigem oli minu jaoks hoopis üks teine küsimus. Miks peaks kaks inimest/head sõpra, kes töötavad samas majas, omavahel kirju saatma? Nad võiksid ju niisama kohtuda. Kirjades vahepeal viidatakse ka sellele, et kohtuvad. Teisalt on vastus ilmselt lihtne - me teeme seda ise ka. Lihtsalt aastail 1999-2000, kui raamatu tegevus toimub, polnud veel igasugused sõnumite kiirvahetamise süsteemid nii levinud kui praegu ja nemad kasutasid seetõttu e-maili.
Raamatu esimene pool oli tugevam kui tagumine pool. Viimases tuli mitmeid kohti ette, kus tekkis küsimus miks seda nüüd vaja oli?. Lisaks hakkas mingi hetk tunduma, et sellel lool ei saagi olla head lõpplahendust. Õnnelik lõpp oleks läila ja vastupidine lahendus pettumus.
Mingit jäävat kirjanduslikku väärtust sel raamatul just pole, aga lugedes oli mõnus pehme tunne (taaskord, seetõttu, et suutsin kogu seda olukorda mitte hirmuäratavaks pidada).
Suvebingo
Täitsin taas kolmel suvekuul linnaraamatukogu lugemisbingot ja sain kogemata isegi 2 rida täis. Alumine rida on natuke patuga, sest "Everyone brave is forgiven" on tegelikult lõpetatud septembri esimestel päevadel. Ühtlasi pole ta funny book otseses mõttes, vaid lihtsalt raamat, kus olid mõned päris head naljad.
Ja "Kuhu ta läks" pole päris beach read, sest ma ei käi rannas lesimas. Küll teen seda rõdul, seega beach read on mõtteliselt rõdul loetud.
Rohkem vist ei tule praegu juttu.
Chris Cleave "Everyone brave is forgiven"
Üllatav, et veel üht II maailmasõja raamatut lugesin. Vahepeal sai neist juba küllalt. Kaanel olev Londoni siluett oli vist otsustav faktor. Muidugi võiks öelda, et see polnud nagu paljud II ms raamatud, aga tegelikult oli ka. (Kuigi lugedes tuli rohkem meelde hoopis I maailmasõjast rääkiv "Linnulaul" Sebastian Faulksilt.)
Noor Mary on parlamendisaadiku tütar, kes hakkab vabatahtlikuna õpetama sõja ajaks linna jäänud lapsi. (Enamik lapsi oli pommitamiste eest maapiirkondadesse evakueeritud, aga näiteks paljud mustanahalised ja puudega lapsed jäeti Londonisse.) Maryl on sõber Hilda. Mary tutvub ka haridusametnik Tomiga. Alistair on Tomi korterikaaslane ja sõber. Viimane läheb vabatahtlikuna sõtta. Vaat ja siis toimub tegevus varastel sõja-aastatel.
Pigem aeglases ja rahulikus stiilis kirjutatud. See ei tähenda, et kõik, mis juhtub, oleks rahulik. Sõja ajal juhtub ikka palju mitterahulikke asju, aga eks pommi kukkumist on võimalik kirjeldada mitmel erineval moel (märulifilmilikult, luuleliselt, realistlik-kirjeldavalt jne).
Autor on hea keelekasutuse ja sõnavaraga. Kohe värskendav lugeda sellist raamatut, kus pidi vahepeal sõnade tähendusi järgi vaatama. Päris palju militaarsõnavara oli. Lisaks võis kohata lauseid, mis lihtlause tasemest kõrgemale küündisid. Huumorit leidus. Näiteks sellised asjad:
She liked Miss Vine—the woman was not made entirely of vipers and crinoline.
It's dark as miners' lungs.
Pluss mingite tegelaste omavahelised vestlused olid ikka suht sarkastilised kohati. Eks sõjaväehuumor ilmselt elabki valusate naljade peal.
Ilmselt kõigi nende eelnevate asjade tõttu mõjus see raamat nagu päriskirjandus, mitte nagu need tänapäeva raamatud (mida võid pooleldi diagonaalis lugeda ja millestki ilma ei jää).
Siin üks ajakohane tsitaat:
Perhaps it was true, thought Alistair, that Septembers would come again. People would love the crisp cool of the mornings, and it would not remind them of the week war was declared. Perhaps there would be such a generation. Blackberries would ripen, carefree hands would pick them, and jam would be poured into pots to cool. And the jam would only taste of jam. People would not save jars of it like holy relics. They would eat it on toast, thinking nothing of it, hardly bothering to look at the label.
Eesti keelde pole seda raamatut tõlgitud. Küll on olemas Chris Cleave'i terrorismiteemat puudutav "Provokaator" ja pagulasteemaga tegelev"Väike mesilane".
August
Tuleb välja, et august on kõva filmikuu.
McEnroe ja Borg |
Siin ongi see peaostatäitja Bill Skarsgård |
The house with a clock in its walls
Seikluslik lastefilm võlukunstimaailmast. Mind ei pannud eriti kaasa elama. Vist sellepärast, et ma ei saanud aru, mis selle asja suur idee oli, kust kuhu taheti jõuda. Jack Black mängis siin ja jällegi ka Cate Blanchett (mis on ka põhjus, miks selle värgi lõpuni vaatasin).
The man who knew infinity
Väga paljusid matemaatikuid just ei tea, aga tuleb tuttav ette küll, et oli keegi matemaatika ajaloos tähtis india matemaatik. Temast ongi see film ja Srinivasa Ramanujan on ta nimi. Sügavat muljet film just ei jätnud, aga üldharivas mõttes tore.
Raamatud