Otse põhisisu juurde

J. D. Salinger "Kuristik rukkis"

See oli kolmas kord mul seda lugeda ma arvan, aga viimane kord oli üle 15 aasta tagasi. Ja nüüd oligi täitsa teistsugune raamat. 

Eelmistel kordadel lugedes ei saanud (vist üldse?) aru või ei pööranud lihtsalt tähelepanu sellele, et tegemist on meie aja mõttes ikka mitu aastakümmet tagasi toimuva looga. Tegelased tantsivad svingi ja. Koolilapse suitsetamine on suhteliselt aktsepteeritav tegevus ja. Ilmselt räägib see raamatu kasuks, kui 21. sajandi (vanuse mõttes sihtrühma kuuluva) lugeja jaoks peategelane kogu oma käitumisega jätkuvalt kaasaegne tundub ja tegevusaeg rolli ei mängi.

Kui varasemalt lugedes tundus, et Holden on lihtsalt üks poiss, kes üsna huvitavalt räägib ja on oma südames hea, siis nüüd saan rohkem aru, miks ta mõnda inimest närvi ajab. Sihuke ajatu vihane (tegelikult kurb) teismeline. Kui taustalugu on teada, siis on mõistetav, miks ta nõnda käitub, aga see ei välista ärritamist. Südames on Holden hea poiss ikka endiselt. 

Kuulasin kusagil poole raamatust inglise keeles audioraamatuna. Inglise keeles tuli paremini välja see natuke ülbe toon, mida Holden kasutab. Ja ropendamine tundus kraadi võrra kangem. Mõni koht veel oli eesti keeles tõlgitud vähemotseseks, ütleme. (Raamatu tõlge on ikkagi 1970ndatest, eks olid teised ajad.)

Kui see raamat alles praegu eesti keelde tõlgitaks, kujutan ette, milline võiks olla selle halb tõlge. Siin on piisavalt palju piisavalt raskesti tõlgitavat kõnekeelset teksti, et lihtne oleks mitte vaevuda ja kogu see lugu otsetõlkes ära raiuda.

"Kuristik rukkis" on klassik. Kui kooli ajal lugedes sain ehk vähem kui mõne muu raamatu puhul aru, miks selline raamat kohustusliku kirjanduse hulka kuulub, siis nüüd saan aru küll miks. Samas meeldis ta mulle kunagi rohkem kui nüüd. (Kui puhtalt lugemisrõõmust rääkida.)

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...