Otse põhisisu juurde

J. D. Salinger "Kuristik rukkis"

See oli kolmas kord mul seda lugeda ma arvan, aga viimane kord oli üle 15 aasta tagasi. Ja nüüd oligi täitsa teistsugune raamat. 

Eelmistel kordadel lugedes ei saanud (vist üldse?) aru või ei pööranud lihtsalt tähelepanu sellele, et tegemist on meie aja mõttes ikka mitu aastakümmet tagasi toimuva looga. Tegelased tantsivad svingi ja. Koolilapse suitsetamine on suhteliselt aktsepteeritav tegevus ja. Ilmselt räägib see raamatu kasuks, kui 21. sajandi (vanuse mõttes sihtrühma kuuluva) lugeja jaoks peategelane kogu oma käitumisega jätkuvalt kaasaegne tundub ja tegevusaeg rolli ei mängi.

Kui varasemalt lugedes tundus, et Holden on lihtsalt üks poiss, kes üsna huvitavalt räägib ja on oma südames hea, siis nüüd saan rohkem aru, miks ta mõnda inimest närvi ajab. Sihuke ajatu vihane (tegelikult kurb) teismeline. Kui taustalugu on teada, siis on mõistetav, miks ta nõnda käitub, aga see ei välista ärritamist. Südames on Holden hea poiss ikka endiselt. 

Kuulasin kusagil poole raamatust inglise keeles audioraamatuna. Inglise keeles tuli paremini välja see natuke ülbe toon, mida Holden kasutab. Ja ropendamine tundus kraadi võrra kangem. Mõni koht veel oli eesti keeles tõlgitud vähemotseseks, ütleme. (Raamatu tõlge on ikkagi 1970ndatest, eks olid teised ajad.)

Kui see raamat alles praegu eesti keelde tõlgitaks, kujutan ette, milline võiks olla selle halb tõlge. Siin on piisavalt palju piisavalt raskesti tõlgitavat kõnekeelset teksti, et lihtne oleks mitte vaevuda ja kogu see lugu otsetõlkes ära raiuda.

"Kuristik rukkis" on klassik. Kui kooli ajal lugedes sain ehk vähem kui mõne muu raamatu puhul aru, miks selline raamat kohustusliku kirjanduse hulka kuulub, siis nüüd saan aru küll miks. Samas meeldis ta mulle kunagi rohkem kui nüüd. (Kui puhtalt lugemisrõõmust rääkida.)

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...
Postita kommentaar
Loe edasi »