Olin kindel, et see raamat saab mulle väga meeldima. Tegevus toimub 1914. aastal Sussexi väikelinnas Rye's, see on lubav alguspunkt. Pealkiri on aga tegelikult pisut eksitav - suur osa tegevust toimub siiski suvel, kui sõda juba käib.
Rye linna saabub noor ladina keele õpetaja Beatrice. Ladina keele õpetamine pole tollal naisterahva jaoks päris tavapärane elukutse, seetõttu leidub neid, kes asju teisiti korraldada üritavad, aga leidub ka toetajaid. Linnarahvast on igasugust, ühesõnaga. Seda peegeldab ka inimeste käitumine, kui Rye'sse Belgia sõjapõgenikud tulevad.
Tjah, see raamat. Alguses lugesin, mõtlesin, et näed kui tore, kirjeldab olustikku ja inimesi. Seltskondliku vestluse hulk ja sisu tuletas pisut Jane Austenit meelde. Probleem tekkis siis, kui midagi muud ei tulnudki. Sai veerand raamatut loetud, sai pool loetud ja midagi ei juhtunud. Pigem oli mitmeid selliseid stseene, mille oleks vabalt võinud välja jätta. (Paberkujul pea 500 lehekülge oli selle teose jaoks ilmselgelt liiga palju.)
Muidugi peab märkima, et mulle tegelikult meeldivad paljud raamatud, kus midagi ei juhtu, aga siin jäi Alexander McCall Smithist (meister kirjutama raamatuid, kus midagi ei juhtu) küll palju puudu. Pigem tekkis aina küsimus, miks sihuke raamat kirjutatud on.
Pagulaste teema oli muidugi tänuväärne. Meenutamaks, et see pole mingi 21. sajandil tekkinud küsimus.
Kusagil kahe kolmandiku peal hakkas lõpuks juhtuma ja siis küll niimoodi, et enam polnud igav. Sõjasündmused ja sihuke värk. Ehk see oligi eesmärk? Et esimene ots on vaikne ja unine väikelinnaelu ja tagumine ots vastandub sellele teravalt sõjadraamaga? Kui ka nii oli mõeldud, siis minu jaoks kuidagi see kiirema tegevusega osa mõjus kiirustatuna. Selleni oleks võinud rutem jõuda ja temast pikemalt kirjutada.
Aga. Ilmselt kõige olulisem on, et raamatu lõpuks sain aru, miks ta kirjutati.
Eesti keelde pole seda tõlgitud, aga see on just selline raamat, mida võiks eesti keeles heas tõlkes lugeda, sest, nagu öeldud, oli siin palju kirjeldavat teksti, kus ikka oleks mida tõlkida. Selliseid uhkeid kirjandusliku väärtusega sõnu, mida tavapärases ingliskeelses tekstis ei kohta. Autor pole mingi ärkasin hommikul ja mõtlesin, et hakkaks kirjanikuks.
Mõned head ütlused:
- She was of that certain age when the bloom of youth must give way to strength of character (käis ühe 40+ naisterahva kohta)
- Indefinite plans are the worst to rearrange
- I'm pretty sure wars would be shorter if we weren't all so eager to read about them (Inimene ja ajakirjandus. Olen korduvalt sama mõelnud.)
- I am free, not free from fear of death, but from believing I can control death (Kuidas sõjas olles mitte hulluks minna.)
