Otse põhisisu juurde

Helen Simonson "The summer before the war"

Olin kindel, et see raamat saab mulle väga meeldima. Tegevus toimub 1914. aastal Sussexi väikelinnas Rye's, see on lubav alguspunkt. Pealkiri on aga tegelikult pisut eksitav - suur osa tegevust toimub siiski suvel, kui sõda juba käib.

Rye linna saabub noor ladina keele õpetaja Beatrice. Ladina keele õpetamine pole tollal naisterahva jaoks päris tavapärane elukutse, seetõttu leidub neid, kes asju teisiti korraldada üritavad, aga leidub ka toetajaid. Linnarahvast on igasugust, ühesõnaga. Seda peegeldab ka inimeste käitumine, kui Rye'sse Belgia sõjapõgenikud tulevad.

Tjah, see raamat. Alguses lugesin, mõtlesin, et näed kui tore, kirjeldab olustikku ja inimesi. Seltskondliku vestluse hulk ja sisu tuletas pisut Jane Austenit meelde. Probleem tekkis siis, kui midagi muud ei tulnudki. Sai veerand raamatut loetud, sai pool loetud ja midagi ei juhtunud. Pigem oli mitmeid selliseid stseene, mille oleks vabalt võinud välja jätta. (Paberkujul pea 500 lehekülge oli selle teose jaoks ilmselgelt liiga palju.)

Muidugi peab märkima, et mulle tegelikult meeldivad paljud raamatud, kus midagi ei juhtu, aga siin jäi Alexander McCall Smithist (meister kirjutama raamatuid, kus midagi ei juhtu) küll palju puudu. Pigem tekkis aina küsimus, miks sihuke raamat kirjutatud on.

Pagulaste teema oli muidugi tänuväärne. Meenutamaks, et see pole mingi 21. sajandil tekkinud küsimus.

Kusagil kahe kolmandiku peal hakkas lõpuks juhtuma ja siis küll niimoodi, et enam polnud igav. Sõjasündmused ja sihuke värk. Ehk see oligi eesmärk? Et esimene ots on vaikne ja unine väikelinnaelu ja tagumine ots vastandub sellele teravalt sõjadraamaga? Kui ka nii oli mõeldud, siis minu jaoks kuidagi see kiirema tegevusega osa mõjus kiirustatuna. Selleni oleks võinud rutem jõuda ja temast pikemalt kirjutada.

Aga. Ilmselt kõige olulisem on, et raamatu lõpuks sain aru, miks ta kirjutati. 

Eesti keelde pole seda tõlgitud, aga see on just selline raamat, mida võiks eesti keeles heas tõlkes lugeda, sest, nagu öeldud, oli siin palju kirjeldavat teksti, kus ikka oleks mida tõlkida. Selliseid uhkeid kirjandusliku väärtusega sõnu, mida tavapärases ingliskeelses tekstis ei kohta. Autor pole mingi ärkasin hommikul ja mõtlesin, et hakkaks kirjanikuks.

Mõned head ütlused:

  • She was of that certain age when the bloom of youth must give way to strength of character (käis ühe 40+ naisterahva kohta)
  • Indefinite plans are the worst to rearrange
  • I'm pretty sure wars would be shorter if we weren't all so eager to read about them (Inimene ja ajakirjandus. Olen korduvalt sama mõelnud.)
  • I am free, not free from fear of death, but from believing I can control death (Kuidas sõjas olles mitte hulluks minna.)

See raamat nõuab kannatlikkust.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...