Otse põhisisu juurde

Sügise lugemisbingo

Haarasin septembris taaskord linnaraamatukogust lugemisbingo. (Huvitav, et neil on need suve ja sügise kohta, aga talve ja kevade kohta pole veel näinud.)

Kuna sügisel läks päris kibedaks lugemiseks ja tõlgendasin siin asju päris vabalt, jäi ainult 3 ruutu täitmata.

Kvaliteetfoto, nagu ikka, läheb peale vajutades
suuremaks

  • "Neljapäevase mõrvaklubi" asetasin trilleri alla vaid seetõttu, et Goodreads teda nõnda sildistas, ise poleks selle peale tulnud. 
  • "Paigad, kus olen avalikult nutnud" on õudus, sest mõned asjad, mis peategelasega juhtusid, olid õudsed. Raamat ise pole õudukas.
  • "Tüdruk, kes sinust maha jäi" paigutus jumalate ja koletiste alla, sest suur osa tegevust toimus sõja ajal ja sõjas on ikka koletiste ja jumalatena käituvaid inimesi, muidu ei saaks sõda ollagi.
  • "Return to the little French guesthouse" (tavaline naistekas) läks nõidade alla, sest mulle tundus, et üht tegelast püüti seal väga mustvalgelt nõiana kujutada.
  • "Attachments" on hirmutav, sest seda, kui keegi loeb kellegi teise erakirju, võib võtta kui hirmuäratavat tegevust.
  • Raamatu "Tunnid" tegelased olid ebatavalised, sest nad kõik olid mingil moel natuke Mrs Dalloway. Siin ikka hakkasin juba väga enda kasuks tõlgendama.
  • "Väike Prantsuse külalismaja" on muinasjutu ümberjutustus, sest iga naistekas on seda tegelikult.
  • Ebausaldusväärse jutustaja ruudu kohta mõtlesin, et kuidas üldse seda kunagi on võimalik ära täita, aga "Jelgava 94" 14-aastane alkoholiga katseid tegev noormees tundus isegi täitsa sobivat. 
  • Keelatud raamatu ruut on minu lemmik. Põhimõtteliselt võib võtta suvalise raamatu pealkirja, lisada sellele sõna banned ja guugeldada. Tundub, et alati tuleb välja mõni artikkel, kus seal või teises riigis (enamasti USA-s) on lapsevanemad mingi raamatu vastu üles tõusnud ja leiavad, et see pole ikka üldse sobilik koolis lugemiseks. Ka "Norwegian wood" polnud ses osas erand.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...