Lugema hakates olin üllatunud, kui selgus, et peategelased on 16-aastased. Pidi ju olema raamat täiskavanutest? Tutvustuses kirjutati: Amelie armastas Reese´i. Ja arvas, et mees armastab ka teda. Kuid siis tekkis tunne, et armastus ei peaks olema nii valus. Nii hakkabki ta oma lugu lahti harutama, külastades kõiki kohti, kus Reese on ta nutma ajanud. Sest kui ta suudab aru saada, mis valesti läks, saab ta ehk lõpuks ka selgeks, kuidas sellest mehest üle saada.
Ei tahaks kedagi solvata, aga 16-aastane mees on küll natuke ootamatu.
Niisiis, Amelie ja Reese on lahku läinud ja Amelie jutustab meile, mis juhtus. Juhtunu sisuks on väärkohtlemine (peamiselt vaimne aga ka füüsiline).
Küsimus, mis lugedes ruttu tekib: kas tunned sellele tüdrukule kaasa? Või, kui kaastunne on halb sõna, kas saad temast aru? Sest saab ka mõelda, et kui Amelie laseb sel poisil endaga halvasti käituda, siis see on tüdruku enda süü. Ta ju käitub ise ka mitmes olukorras valesti ja...
Sel juhul võib raamatu kohe kinni panna. Sest siin on üsna ühemõtteliselt sõnumiks, et mitte keegi ei vääri halvasti kohtlemist ega väärkohtlemist. (Kui arvad, et väärib, siis võid praegu vaadatava akna ka kinni panna.)
See on ilukirjanduse kastmega üle valatud eneseabiraamat tegelikult. Holly Bourne'il, mulle tundub, on kõik väga kindla eesmärgi ja sõnumiga raamatud. Aga loodan, et tal on (või tuleb) ka mõni raamat, kus väärkohtleja on naine ja kannataja mees. Lihtsalt võrdsuse mõttes.
Mul oli siin algselt ka suur lõik sellest, kui halb oli seda raamatut eesti keeles lugeda. Puine otsetõlge inglise keelest, mitmed sõnad lihtsalt vales käändes, väljendid, mida eesti keeles sel moel ei kasutata jne. Aga. Ma olen nüüd väga rahulik ja juba kustutasin selle lõigu ära. Rahu välja! Oi, kas nii ei öeldagi eesti keeles?
Lühidalt: dramaatline lugu, aga õpetlik. Nii võib juhtuda.
Kommentaarid
Postita kommentaar