Otse põhisisu juurde

Holly Bourne "Paigad, kus olen avalikult nutnud"

Lugema hakates olin üllatunud, kui selgus, et peategelased on 16-aastased. Pidi ju olema raamat täiskavanutest? Tutvustuses kirjutati: Amelie armastas Reese´i. Ja arvas, et mees armastab ka teda. Kuid siis tekkis tunne, et armastus ei peaks olema nii valus. Nii hakkabki ta oma lugu lahti harutama, külastades kõiki kohti, kus Reese on ta nutma ajanud. Sest kui ta suudab aru saada, mis valesti läks, saab ta ehk lõpuks ka selgeks, kuidas sellest mehest üle saada.

Ei tahaks kedagi solvata, aga 16-aastane mees on küll natuke ootamatu.

Niisiis, Amelie ja Reese on lahku läinud ja Amelie jutustab meile, mis juhtus. Juhtunu sisuks on väärkohtlemine (peamiselt vaimne aga ka füüsiline).

Küsimus, mis lugedes ruttu tekib: kas tunned sellele tüdrukule kaasa? Või, kui kaastunne on halb sõna, kas saad temast aru? Sest saab ka mõelda, et kui Amelie laseb sel poisil endaga halvasti käituda, siis see on tüdruku enda süü. Ta ju käitub ise ka mitmes olukorras valesti ja... 

Sel juhul võib raamatu kohe kinni panna. Sest siin on üsna ühemõtteliselt sõnumiks, et mitte keegi ei vääri halvasti kohtlemist ega väärkohtlemist. (Kui arvad, et väärib, siis võid praegu vaadatava akna ka kinni panna.) 

See on ilukirjanduse kastmega üle valatud eneseabiraamat tegelikult. Holly Bourne'il, mulle tundub, on kõik väga kindla eesmärgi ja sõnumiga raamatud. Aga loodan, et tal on (või tuleb) ka mõni raamat, kus väärkohtleja on naine ja kannataja mees. Lihtsalt võrdsuse mõttes.

Mul oli siin algselt ka suur lõik sellest, kui halb oli seda raamatut eesti keeles lugeda. Puine otsetõlge inglise keelest, mitmed sõnad lihtsalt vales käändes, väljendid, mida eesti keeles sel moel ei kasutata jne. Aga. Ma olen nüüd väga rahulik ja juba kustutasin selle lõigu ära. Rahu välja! Oi, kas nii ei öeldagi eesti keeles?

Lühidalt: dramaatline lugu, aga õpetlik. Nii võib juhtuda.

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Vigin

Üldises plaanis olen ma tolerantne. Mis puutub eri rassidesse, rahvustesse, mitmesugustesse vähemustesse nt. Igapäevaselt ma pole tolerantne. Olen korduvalt mõelnud neist pisiasjadest, mis mind ärritavad, nimekirja teha, aga ei julge, sest see tuleks nii ilmatumalt pikk. Järgnevalt siiski mõned (üksikud) näited, selline pisikene sissejuhatus, öelgem. Kui astroloogiasse näiteks kalduda, siis klassikud ütlevad, et Lõvidele olla iseloomulik vigade nimekirju teha. Ja ka konkreetsetele inimestele neid esitada. Ma päris nii hulluks ei aja, lihtsalt esitaks mõned tähelepanekud. Elus ikka paned asju tähele. Matsutamine (jm sinna alla kuuluv, muuhulgas ei meeldi näha söödavat toitu teise inimese suus- seega, hea oleks suu söömise ajal kinni hoida) luristamine (nii nohu korral kui joogiga, viimase puhul kõrrega luristamine ei loe) köhimine & nuuskamine (saan aru, et paratamatud asjad, aga siiski..mõningad inimesed oskavad erakordselt ärritavalt haiged olla) hingamine (selline kuuldav ja viha...