Selle raamatuga on üks põhiasi, mis tuleb ära otsustada. Kas see, kui keegi loeb kellegi e-kirju ja õpib teda seeläbi tundma, on judisemapanev (see on creepy eesti keeles, muide)? Kui on, siis ei maksa seda raamatut lugeda. Kui on võimalik säärane tegevus endale ära seletada, võib see raamat olla täitsa nunnu.
Lincoln töötab ühe ajalehe juures IT-turvalisuse spetsialistina. Talle ei meeldi see töökoht. Ühest küljest seetõttu, et tal pole seal suurt midagi teha, teisalt seetõttu, et tema sisuliselt ainus ülesanne on lugeda töötajate e-maile. Selliseid, mis on mingi ohtlikuks arvatava sõna või väljendi kasutamise tõttu välja sõelutud.
Ta satub lugema kahe naisterahva kirjavahetust, kus hoolimata töömeili kasutamisest käsitletakse isiklikke teemasid. Lincolni ülesanne oleks neile teavitus saata, et nad töömeili kasutamisse ettevaatlikumalt suhtuksid, aga ta ei tee seda, vaid loeb nende kirju edasi.
Nüüd ongi see koht - kas selline käitumine on judisemapanev või pole? Ma suutsin lugeda nii, et polnud, sest kuna tegemist oli peategelasega ja lugejale räägiti, kuidas ta on täitsa tore poiss, siis ma uskusin kirjutajat.
Pigem oli minu jaoks hoopis üks teine küsimus. Miks peaks kaks inimest/head sõpra, kes töötavad samas majas, omavahel kirju saatma? Nad võiksid ju niisama kohtuda. Kirjades vahepeal viidatakse ka sellele, et kohtuvad. Teisalt on vastus ilmselt lihtne - me teeme seda ise ka. Lihtsalt aastail 1999-2000, kui raamatu tegevus toimub, polnud veel igasugused sõnumite kiirvahetamise süsteemid nii levinud kui praegu ja nemad kasutasid seetõttu e-maili.
Raamatu esimene pool oli tugevam kui tagumine pool. Viimases tuli mitmeid kohti ette, kus tekkis küsimus miks seda nüüd vaja oli?. Lisaks hakkas mingi hetk tunduma, et sellel lool ei saagi olla head lõpplahendust. Õnnelik lõpp oleks läila ja vastupidine lahendus pettumus.
Mingit jäävat kirjanduslikku väärtust sel raamatul just pole, aga lugedes oli mõnus pehme tunne (taaskord, seetõttu, et suutsin kogu seda olukorda mitte hirmuäratavaks pidada).
Kommentaarid