Otse põhisisu juurde

Rainbow Rowell "Attachments"

 


Selle raamatuga on üks põhiasi, mis tuleb ära otsustada. Kas see, kui keegi loeb kellegi e-kirju ja õpib teda seeläbi tundma, on judisemapanev (see on creepy eesti keeles, muide)? Kui on, siis ei maksa seda raamatut lugeda. Kui on võimalik säärane tegevus endale ära seletada, võib see raamat olla täitsa nunnu.

Lincoln töötab ühe ajalehe juures IT-turvalisuse spetsialistina. Talle ei meeldi see töökoht. Ühest küljest seetõttu, et tal pole seal suurt midagi teha, teisalt seetõttu, et tema sisuliselt ainus ülesanne on lugeda töötajate e-maile. Selliseid, mis on mingi ohtlikuks arvatava sõna või väljendi kasutamise tõttu välja sõelutud. 

Ta satub lugema kahe naisterahva kirjavahetust, kus hoolimata töömeili kasutamisest käsitletakse isiklikke teemasid. Lincolni ülesanne oleks neile teavitus saata, et nad töömeili kasutamisse ettevaatlikumalt suhtuksid, aga ta ei tee seda, vaid loeb nende kirju edasi. 

Nüüd ongi see koht - kas selline käitumine on judisemapanev või pole? Ma suutsin lugeda nii, et polnud, sest kuna tegemist oli peategelasega ja lugejale räägiti, kuidas ta on täitsa tore poiss, siis ma uskusin kirjutajat. 

Pigem oli minu jaoks hoopis üks teine küsimus. Miks peaks kaks inimest/head sõpra, kes töötavad samas majas, omavahel kirju saatma? Nad võiksid ju niisama kohtuda. Kirjades vahepeal viidatakse ka sellele, et kohtuvad. Teisalt on vastus ilmselt lihtne - me teeme seda ise ka. Lihtsalt aastail 1999-2000, kui raamatu tegevus toimub, polnud veel igasugused sõnumite kiirvahetamise süsteemid nii levinud kui praegu ja nemad kasutasid seetõttu e-maili.

Raamatu esimene pool oli tugevam kui tagumine pool. Viimases tuli mitmeid kohti ette, kus tekkis küsimus miks seda nüüd vaja oli?. Lisaks hakkas mingi hetk tunduma, et sellel lool ei saagi olla head lõpplahendust. Õnnelik lõpp oleks läila ja vastupidine lahendus pettumus. 

Mingit jäävat kirjanduslikku väärtust sel raamatul just pole, aga lugedes oli mõnus pehme tunne (taaskord, seetõttu, et suutsin kogu seda olukorda mitte hirmuäratavaks pidada). 


Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Vigin

Üldises plaanis olen ma tolerantne. Mis puutub eri rassidesse, rahvustesse, mitmesugustesse vähemustesse nt. Igapäevaselt ma pole tolerantne. Olen korduvalt mõelnud neist pisiasjadest, mis mind ärritavad, nimekirja teha, aga ei julge, sest see tuleks nii ilmatumalt pikk. Järgnevalt siiski mõned (üksikud) näited, selline pisikene sissejuhatus, öelgem. Kui astroloogiasse näiteks kalduda, siis klassikud ütlevad, et Lõvidele olla iseloomulik vigade nimekirju teha. Ja ka konkreetsetele inimestele neid esitada. Ma päris nii hulluks ei aja, lihtsalt esitaks mõned tähelepanekud. Elus ikka paned asju tähele. Matsutamine (jm sinna alla kuuluv, muuhulgas ei meeldi näha söödavat toitu teise inimese suus- seega, hea oleks suu söömise ajal kinni hoida) luristamine (nii nohu korral kui joogiga, viimase puhul kõrrega luristamine ei loe) köhimine & nuuskamine (saan aru, et paratamatud asjad, aga siiski..mõningad inimesed oskavad erakordselt ärritavalt haiged olla) hingamine (selline kuuldav ja viha...