Otse põhisisu juurde

Michel Faber "Naha all"

Lugesin natuke sisututvustust. Seal öeldi, et üks naine sõidab Šoti mägismaal autoga ja võtab peale erinevaid hääletajaid. Edasi ei lugenud, sest juba tundus intrigeeriv. Miks ta neid peale võtab? On tal mingi plaan või tahab ta lihtsalt erinevate inimestega rääkida? 

Lugesin natuke raamatut ja oligi huvitav. Õige pea sain aru, et see on ulmekas! Polnud üldse see, et naine on kirjanik ja kogub hääletajate käest raamatu jaoks ideid. Pigem oli naine ise lihttööline, kes tegutses kellegi teise suurema eesmärgi nimel. 

Inimestele, kes ulmekate maailmas end koduselt tunnevad, on see kindlasti väga Sherlock! nüüd, aga ma sain ka vist aru, mis mõte neil on. Mõte on see, et inimesed (inimkond) end vahepeal kõrvalt vaataks. Et kui on mingi liik (meie mõistes tulnukad), kelle esindajad arvavad, et nemad on normaalsed ja õiged ja tavalised, siis nende jaoks on inimesed mingid imelikult käituvad tulnukad. Lihtne tegelikult. Kuna meie oleme inimesed, siis on päris raske mõelda väljapoole inimlikkuse raame. (Nagu mitteinimesed ei pruugi olla inimlike omadustega, sest nad pole inimesed.) Nojah, võib-olla ei saanud ma sellest päris esimest korda elus nüüd aru, aga seda raamatut lugedes taastõdesin.

Njah, praegu loen eestikeelse raamatu tagakaant ja see annab tegelikult ära, mis põhiidee raamatus on. Natuke arusaamatu, miks peaks. 

Päris köitev oli lugeda. 

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...