See, kelle ümber tegevus käib, on niisiis Audrey Withers, Briti Vogue'i peatoimetaja aastail 1940-1960.
Kuigi põhimõtteliselt oli tegemist elulooga, kirjeldatakse tegelikult isegi rohkem aega, või inimest ajas. Sellest, milline inimene oli Audrey Withers, küll räägitakse (minu meelest kohati päris ülistavalt), aga muud teemad on tähtsamad. Millised probleemid kerkisid ajakirjanduse ette seoses II maailmasõjaga, mida pidi tegema, et ajakiri saaks ilmumist jätkata, miks oli oluline (ja riiklikult toetatud), et naistele suunatud ajakiri ilmumist jätkaks jne. Või sõjaga mitteseotult - kuidas olla hea (väike)veli suurele Ameerika Vogue'ile ja ikka britilikuks jääda.
Audrey Withers, öeldi raamatus, ei olnud otseselt moevärgis eriline käpp. Ta oli pigem hea toimetaja ja juht, kes oskas valida vajalikes teemades kompetentsed töötajad.
Samamoodi polnud vaja olla moevärgis käpp selle raamatu lugemiseks. Oli hariv. Ainsad moeajakirja toimetajad, keda seni oskasin nimetada, olid fiktsionaalne Miranda Priestly ja tema võimalik prototüüp Anna Wintour, nüüd sai ühe juurde.
 |
| Fashion is indestructible (Cecil Beatoni foto, ilmus Vogue'is A. Withersi tellimusel 1941. aastal) |
