Läti kirjandus on nähtus, mille osas mul, kui V. Lacise "Kaluri poeg" välja arvata, kogemused puudusid.
Pealkiri "Jelgava 94" tähendabki seda, et tegevus toimub Jelgavas aastal 1994 (ja 1995). Kirjutaja on 14-aastane noormees Jānis ja lugu algab Kurt Cobaini surmapäeval 5. aprillil. Niisiis on kõigepealt grunge, hiljem on Jānis ja sõbrad juba metallistid. Vähemalt arvavad, et on.
Pole Lätis 90ndatel käinud ega elanud, aga nii palju kui neid Eesti 90ndatega võrrelda saab (ja arvan, et väga palju saab), on see täitsa tabav raamat. Olustikukirjeldused on usutavad ja natuke nagu tuttavad.
Päris suur näitaja on, et naersin vahepeal. Tavaliselt ma ei naera lugedes (teen tähelepaneku, et nüüd naljakas koht, aga ei naera). Aga siin esines väga lampe lauseid. Ja kogu see 14-aastase poisi mõttemaailm ja eneseotsingud... mis on lahe ja mida üldse tegema peaks. Tundus tõetruu ja humoorikas.
Lisaks peategelasele oli raamatus väga palju muid tegelasi. Tõesti kümnetes nimesid käib läbi. Kuna neid nii palju oli, tegin järelduse, et nad pole eriti olulised, et ma ei pea neid kuidagi meeles hoidma ega neist midagi arvama. Kui autoril kuidagi teisiti mõeldud oli, siis oleks ilmselt pidanud neid tüüpe vähem olema.
Kuigi oli ka päris palju viiteid erinevatele metallibändidele, siis ei seganud, et neist mõnda nime vaid kuulnud olin. Sest olulised polnud bändid, vaid see, miks noorukid neid kuulasid. Niuke täiskasvamise lugu. Raamatu päris lõpp rääkis natuke ka sellest, millist elu peategelane 21. sajandil ca 30-aastasena elas.
Tore, et kaasaja Lätis kirjutatud raamat on eesti keelde tõlgitud. Mis tõlkesse ja toimetamisse puutub, siis selle, mille kohta lugedes mõtlesin, et on ikka natuke veider ja kas see on taotluslikult nii tehtud, on üks Sirbi artikkel kohe korralikult ette võtnud.
"Jelgava 94" on Lätis väga populaarne raamat, edetabelitesse valitud jms. Film on ka tehtud temast. Kes vene keelt mõistab, saab torust vaadata (maitea miks see seal venekeelsena on).
Kommentaarid
Postita kommentaar